Jaapani heli- ja visuaalkunstnik Ryoji Ikeda on tuntud oma hüpnootiliste andmemaastike poolest, mida võõrustab järgmised neli kuud Amos Rexi muuseum Helsingis. 

★★★★★★★★★☆ 

Ryoji Ikeda isikunäitus Amos Rexis Helsingis (27. september – 25. veebruar). Kuraator Terhi Tuomi.

Mäletan, kui 2018. aasta sügisel esimest korda Ryoji Ikeda näitusele sattusin. Tähendab, peamiselt mäletan, kuidas ma justkui naelutatuna tema andmemaailmade ees seisin ja endalegi üllatuseks täiesti lummatud olin. Nüüd on Ikeda hüpnootilised maastikud maandunud Helsingis Amos Rexi muuseumis.

Esimeses saalis võtab külastajat vastu mastaapne põrandale asetatud ekraan, millel kasvab pisikesest mustast täpist välja aina suurem must auk, mis lõpuks justkui kogu ruumi endasse neelab. Kuigi keskel laiutab helendav ekraan, on sellest väljapoole jääv pimedus nii kõikehõlmav, et isegi kui anda silmadele mõni hetk harjumisaega, tekib tunne, nagu peaksin igaks juhuks käsikaudu teed otsima.

„mass” on vaid sissejuhatus ja isutekitaja, sest näituse keskmes on hiiglaslikud „data-verse 1” ja „data-verse 2” ehk ligi 12 minutit kestvad hüpnotiseerivad andmevisualisatsioonid, mis on hetketi vaid koodiridadena ilmuvad numbrite ja tähtede kombinatsioonid, aga muutuvad siis millekski äratuntavaks, nagu röntgenipilt, mobiilipositsioneering või tähekaart. Installatsioonide taustaks on ideaalselt sünkroonitud Ikeda helimaastiku piiksud, pininad ja madala sagedusega bassihelid. Iga järgmine piiks või klõps jooksutab ekraanile midagi uut ning video ja heli rütmiline koosmõju tekitab korduse ja rutiini, mis naelutab mind taas ainiti ekraanil vilkuvaid andmepilte vaatama.

Amos Rexi koopalikud saalid on varemgi kohaspetsiifilisi ruumiinstallatsioone võõrustanud (viimati näiteks Hans Op de Beecki surmakarusselli) ning Ikedagi hiigelekraanid sobivad sinna maa-alusesse pimedusse hästi. Tänu ekraane ümbritsevale avarusele ja tühjusele jääb üsnagi klaustrofoobsesse heliruumi siiski piisavalt õhku, mis ei lase mattuda teoste alla, vaid lubab pigem vaadelda neid kui loodusnähtusi – nagu vaataks lõpmatult pimedas taevas virmalisi või öist merd. Kui aga liiga kaua keskenduda, kipub keha mulle märku andma, et oleks aeg lahkuda või korraks täielikus vaikuses paus teha. Kui pilk teostelt kõrvale pöörata, ilmub silme ette virvendus, pea käib kergelt ringi ja isegi nagu iiveldaks natuke sellest pidevast madalsagedusest.

Kuigi Ikeda andmekunst on esmajoones siiski visuaalne ja meeleline kogemus, mitte tingimata lugu, mida omavahel seotud andmemassiivid jutustaksid, on neis siiski süsteem ja loogika. Mitme teose aluseks on suured andmekogud, nagu CERN või The Human Genome Project, ning näiliselt mitteseotud andmevisualisatsioon liigub tegelikult mikrotasandilt makrosse, jõudes silmale nähtamatute ühikute juurest inimkeha ja keskkonnani ning lõppedes kosmilise infoga. Seega, kui avanevat andmemöllu vaadates tekib küsimus, et mida see kõik tähendab, siis vastuseks võib siiski olla lakooniline „mitte midagi”. Ometigi oleks ju kas või lihtsalt romantiline mõelda, et sarnane pilkupüüdev protsessimine käib meie arvutis või nutitelefonis, kui me midagi guugeldame, või et serveriruumi, mis kulub meie e-posti rämpspostikaustale, saaks kujundada samasuguseks visuaalseks elamuseks.