Linnahalli näitus „Kaduvik” meelitab mälukihte ja nende hääbumist surkima. 

★★★★★★★☆☆☆

Näitus „Kaduvik” Tallinna linnahallis (5. august – 10. september). Osalevad kunstnikud Lithic Alliance, Isabelle Andriessen, Vanessa Billy, Dora Budor, Cyprien Gaillard, Liisa Hirsch, Edith Karlson, Anu Pennanen, Anna Škodenko, P.Staff, Felix Gonzalez-Torres, Ingel Vaikla, Barbezat-Villetard. Näituse kuraatorid Kristina Grigorjeva ja Margit Säde. Graafiline disainer Laura Pappa. 

Iga külastaja sees on linnahallile oma koht. Püüdes enne näitusele minemist mälutööd teha, leidsin, et linnahall on minu jaoks seotud saabuva igatsusega, mida Copterline’i lendu tõusmine tekitas, ümbritseva parklaga, muusikalidega, hiljem elu esimese päris peoga. Mäletan, et nägin esimest korda ka (hüvastijätuks) suudlevaid inimesi just linnahalli treppidel. Vaatamata isiklikule, tundus varasem sealviibimine kui fantoommälestus, pärast kõiki neid aastaid mõjus hoone halli naha alla saamine esmakordsena.

Kui lõpuks sissepääsu leidsin, võttis lumm üle. Pool ruumi on täidetud Liisa Hirschi heliteosega, mis kõlab kõrvus kui pisut piinav vaikus. Isemängiv pill muudab kogu maja instrumendiks, mille osaks saavad laest ämbrisse tilkuvad piisad ja vilkuva lambi särin. Sujuvalt läheb meluks – Cyprien Gaillard’i videoteoses „Desjanski rajoon” kõlab Koudlami tantsima kiskuv muusika, kitsa ruumi peegelseintel sähviv valgus kutsub endasse. Eesootava peo põnevustunne markeerimas kõike seda tähistamist, mida nende seinte vahel on nähtud. Videos näidati mahajäetud hoonete unustatud modernsusambitsiooni, mida uued ehitised omas ajas kätkevad, ja seda, kuidas moodsuse lubadused purunevad lõplikult lammutustöödel.

Õige pea selgus, et näituse peategelaseks on linnahall ise ja selle teiseks keskmeks seal aastakümneid valvurina töötanud Peeter, kellest Ingel Vaikla on teinud empaatilise lühidokumentaali. Majavaimuna on Peeter täis nostalgiat ja lootust, ta kõrv on õppinud hoone tühjust põhjalikult tundma. Ta jutustab loo sissemurdjast, kes nentis pärast politsei kutsumist, et akna sisselöömine tasus ära, kuna maja atmosfäär ja õhk on lihtsalt nii head. Sellega saad ainult samastuda. Just tugevad ja varieeruvad lõhnad, niiskuse all pudenevad seinad ning taskulambiga ringiuitamine panid mõtlema, et eri tajusid aktiveerivaid ja külastajal avastada laskvaid näitusi võiks siinmail rohkem olla. Igatsen just selliseid ekspositsioone, mis muutuvad ilmekaks kogemuseks, mida igaüks ise lavastab.

Leti peale jäetud menüü paneb ka maitsepungad tööle:

Kruvikeeraja 30.–

Sirp ja vasar 50.–

Ruumiline üksindus oli külastuse ajal täidetud väga erinevate inimestega. Tundus, et enamik neist olid pigem kunstikauged – kes keskendus elektrikappide uurimisele, kes nostalgitsemisele. Raske öelda, kui lähedale näitus ise neile sai. Ühel hetkel astus üks täiskasvanu oma lastega Dora Budori installatsiooniga otsesesse kontakti – nad lõbutsesid, toksides kohvipaksust pressitud hokilitrite imitatsioone jalgadega. Vaatamata sellele, et uksel on suur silt, mis ähvardab teoste katsumisel trahviga, muutusid litrid kui viide keldris asunud jäähallile ruumi aktiivseks pärisosaks, milles võib näha suurt komplimenti.

Võib öelda, et kuraatoritel on õnnestunud tuua tasakaalukalt esile linnahalli pärandi silmaga nähtav ja nähtamatu osa ning selle hääbumise melanhoolia. Samuti on efemeersust edastatud mitmekülgselt ja tundlikult, alates piirjoonteta mälupildist inimese peas kuni geoloogiliste protsessideni. Tänu õnnestunud teosevalikule ja kujundusele ning vormistuslikule poolele mõjub näitus kui miski, mis kuulub linnahalli ruumidesse, mis on sinna ununenud. Samas jäi teoste pool seetõttu teisejärguliseks ja esile tõusis hoopis hoone ise. On tänuväärne, et kaduvikku või teisisõnu ka olematust eksponeerides on sündinud hoopis taasleidmine, ning saab ainult nõustuda külalisraamatu sissekandega, mis loodab, et see polnud viimane linnahalli külastus.