Kui Uru Valterit olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda.

„Uru Valteri isikunäitus” Tallinna Linnagaleriis (15. veebruar – 27. aprill). Kuraator Siim Preiman. Kunstnikud Ats Kruusing, Eke Ao Nettan ja Erik Hõim. 

Hea, et Tallinna Linnagalerii teisipäeviti suletud on. Sel vihmasel eilsel oleks meeleolu hoopis teine olnud, aga täna tervitas mind linna peal silmipimestav päike ja Vabaduse väljakul Türgi opositsiooni orkestreeritud meeleavaldus. Nii ei kõla „kui on meri hülgehall”, mis Linnagaleriisse astudes paatoslikult vastu võtab, üldse tõsiseltvõetavalt, rääkimata ebaõnnestunud kätlemistest, mida lohakalt püstitatud vineerist kioski seinaluugist paistev retrotelekas provokatiivselt ketrab. 

„Kui on meri hülgehall…” Õigupoolest ei ütle neid sõnu näitusel keegi välja, õigupoolest on laulu tegelik pealkiri „Majakene mere ääres”, aga „Uru Valteri isikunäituse” keskmes ei olegi ju majakesed, vaid ettearvamatu meri, mis on aerupaadi tühjaks teinud ja vraki galerii tagatuppa värvilise altari ette visanud. Nii nagu Neeme Külma ja Tõnis Saadoja ruumiinstallatsioon „Puri” (2021) Kumu püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945” koondab hiiglaslikule kaardus seinale 52 baltisaksa portreed, püüavad Linnagaleriis pilku 29 meremaali eri autoritelt, maalitud eri aegadel ja kohtades, Kihnust Käsmuni, Andineemest Norrani, laenatud kokku Tiit Pruuli ja teiste erakogudest ning Eesti Meremuuseumilt.

Kellele ja mis paikadele kuulub meie merekuvand? Altarit silmitsedes läheb meelest, et Tallinn on ka merelinn. Sest Tallinna meri ei ole üldse selline nagu siin piltide peal. Tallinna merd maalides peaksid kadakate, rändrahnude ja vandiraiujate asemel olema esiplaanil Reidi tee, linnahall ja talisuplejad. Kummaline, et merd peab Tallinnasse importima (vt ka 2020. aastal Noblessner Shipyardis toimunud rühmanäitus „Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata”). Aga nagu Klassikaraadios kunstnikega tehtud intervjuust[1] selgub, pidid kolm noormeest kõigepealt viibima Prahas, sisemaises Tšehhis, et merepiiri ja -vabadust igatsema hakata.

Nii nagu väliseestlane ehitab endale elutoakapi klaasist ukse taha nipsasjakestest ja Vana Tallinna pudelist pühakuju, saades väga hästi aru, et kodumaa on postkaardil ilusam, pretendeerivad Erik Hõim, Ats Kruusing ja Eke Ao Nettan korraga „nii rahvuslik-romantilisele kui ka äraolevalt küünilisele” seisukohale[2]. Nende altari piibel on August Mälgu romaan „Õitsev meri”, mis jutustab maailmast eraldatud Saaremaa kalurikülast 1920ndatel. Aga see raamat oma hallide kaante ja hõbedases kirjas trükitud pealkirjaga on peidetud viimasesse ruumi, kus kolmik üritab autoportreed kujutava laemaaliga näitust taas enda omaks teha. Seni, kuni maal valmib, on näitus ikkagi kellegi teise oma. Uru Valteri, kui soovite. Kuigi ka see nimi kõlab natuke liiga Ülo Vinteri moodi. Kahjuks see „nooruslik kergus, mida võiks kirjeldada ütlemisena ilma päriselt omaks võtmata”[3], ei kõneta, kui sellest intuitsioonist luuakse installatsioon, mis sarnaneb atmosfäärilt ja temaatikalt Viinistu kunstimuuseumiga. Kuigi jah, näitus sünnib koostöös vaataja(te)ga – oleks võinud mõne türklase Vabaduse väljakult kaasa paluda ja uurida, mis mulje talle jääb. Mererahvas ju nemadki.

[1] Kunstiministeerium: Seinte kõrvad ja Uru Valter. – Klassikaraadio, 15.02.2025. 
[2] Galerii: „Uru Valteri isikunäitus” ühendab endas rahvusromantika ja küünilisuse. – ERR, 15.02.2025. 
[3] Kuraatori eessõna. – Digigiid: Uru Valteri isikunäitus.