Kunstikoguja kapist väljas – Volta galeriis eksponeeritakse Kaupo Karelsoni erakogusse kuuluvaid kaasaegsete naiskunstnike töid, kõrvutades neid meeskunstnike omadega. 

★★★☆☆☆☆☆☆☆ 

„Femisfäär” (näitus Kaupo Karelsoni erakogust) Volta galeriis (15. märts – 21. aprill). Kuraator Lilian Hiob. Kunstnikud Cloe Jancis, Sarah Nõmm, Anita Kremm, Eduard Wiiralt, Marta Stratskas, Mirjam Hinn, Laura Põld, Eike Eplik, Uku Masing jt. 

„Feministlikke” kunstinäitusi on ilmunud viimase aasta jooksul skenele nagu pärast vihma seeni, kes on järsku avastanud, et nad on liiga fallilise kujuga. Volta galeriis avatud Lilian Hiobi kureeritud „Femisfäär” põhineb Kaupo Karelsoni erakogul, mis – rõhutatakse – koosneb koguni 54%[1] ulatuses naiskunstnike töödest!

Jalutuskäik trammipeatusest galerii poole viib läbi Volta kvartali uusarenduspiirkonna ning on spektaakel omaette! Kunagised tööstushooned, raua-, õli- ja higilõhnased industriaalehitised, on saanud uued marmorpõrandad ja nende seinte vahel peetakse steriilseid hotelle kuldkaladele.[2]

Teostes ei käsitleta naise keha objektina, vaid vaadeldakse seda naise pilgu (female gaze) kaudu ning seeläbi omandavad kujutatud kehad subjektsuse ja autonoomia, neil on olemas valikuvabadus ja enesemääratlemisõigus. 

Hüva, dihhotoomia naise ja mehe pilgu vahel on näituse kontseptuaalseks keskmeks seatud: kaasaegsete naiskunstnike töid kõrvutatakse möödunud sajandi meeskunstnike teostega, kus kujutatakse naist pea eranditult allavaatava alandliku ilmega ning kann ja tiss on eeskujulikult kikkis. Vastukaaluna peaks aga naiskunstnike töödes avalduma dimensioon, milles ollakse vabanenud patriarhaalse fantaasia ikkest, tulemuseks sundimatu ja suveräänne pilk. 

Esialgu on ju kõik nunnu. Mis aga nii selle kui ka mitmete teiste „feministlike” näituste puhul kriipima jääb, on nende teoreetiline lihtsakoelisus. Muidugi, naiskunstnike esiletoomine, nende teadvustamine ja tunnustamine on äärmiselt positiivne trend. Näitus, mis koosneb aga naiskunstnike teostest, mis kujutavad naisi, ei tee seda veel loomuldasa feministlikuks. Taotlus esindada naise pilku[3] – kui midagi sellist saab patriarhaalses maailmas üldse eksisteerida – on üleüldiselt väga pretensioonikas ettevõtmine. Võidakse küll olla teadlik oma soole pealesurutud performatiivsetest eeldustest, neid mitte pooldada, võib-olla isegi aktiivselt vastu mässata, aga seni, kuni patriarhaati pole kukutatud, kehtestub pilk[4] alati seotuna valitseva hegemooniaga. 

Kõnelemata siinpuhul konkreetsete teoste kunstilisest tasemest, emotsionaalsest või kontseptuaalsest kandvusest, puudub näitusel tervikuna tugev argumenteeritus ja afektiivsus. Vaevalt saab pidada juhuseks, et erakogusse kuuluvates teostes vastab naisfiguur ja sooline väljendus siiski moel või teisel konventsionaalsetele hetero- ja euronormatiivsetele standarditele. Mööda ei õnnestu vaadata ka kriiskavalt neoliberalistlikust alatoonist: 1) näituse peatoetaja on Endover Kinnisvara; 2) naiskunstnike tööd saavad nii kallis ruumis rippuda vaid põhjusel, et üks valge keskealine mees[5], kellel on piisavalt raha erakogu omamiseks, on otsustanud need sinna panna. 

„Feminism”, millel puudub intersektsionaalne mõõde, on tühi tähistaja – teadvustamata laiemat ühiskondlikku ebavõrdsust ning repressioonimustreid, mis seda aina taastoodavad, ei saa tuumakat feministlikku käsitlust ega tegevust päriselt eksisteerida.

Ja kui naise pilk tänapäeva maailmas elutseks… siis võib-olla tajutaks seda liiga ausa, liiga armastava, liiga konfliktivaba, liiga inimlikuna, et mõjuda tõsiseltvõetavalt.

[1] Rõhutame: statistika on oluline!

[2] Loe: gentrifitseerumine.

[3] Erinevalt terminist „male gaze”, mille arendas 1970ndatel välja filmiteoreetik Laura Mulvey, puudub terminil „female gaze” selge käsitlus ning see on kultuuriliselt esindatud pigem ujuvat tähendust kandva sõnakõlksuna. 

[4] Terminile „gaze” omistatakse valdavalt tugevat sotsiaalpoliitilist laetust, s.t küsimus ei ole tingimata selles, kes keda vaatab, vaid mis kontekstis see vaatlus toimub. 

[5] Pole rünnak! Ka selles demograafilises grupis leidub igati kirglikke feministe!