Grönholmi ja Kaselaane staatiline dialoog tõmbab vaataja kõhedusse.

★★★★★☆☆☆☆☆

Jenny Grönholmi ja Jass Kaselaane ühisnäitus „Sügis 2024” Vaal galeriis (18. oktoober – 16. november).

Grönholm ja Kaselaan toovad Vaal galeriis kokku kaks loomeilma, mis küll tegelevad inimkogemuse ja looduselu igipõliste küsimustega, kuid teevad seda erinevate kändude otsast. Seintele asetatud lillemaalid ja galeriipinda täitvad betoonist skulptuurigrupid astuvad omavahel staatilisevõitu kahekõnesse. Esimesel korrusel on kaks Kaselaane skulptuurigruppi – „Nemad ja mina” ja „Seitse hiirt”. Dialoog ei ole tohutult produktiivne, pigem paistab olevat nii, et Grönholmi lillemaalid jäävad taustapiltideks, tugipunktideks, milleta betoonist büstide elulõng katkeks. Neil on üksteist väga vaja. Maalidesse sisse minnes avardub kaduv tormiliselt sünge taevalaotusega maailm, kus lilled suudavad õisi vaevu enda küljes hoida, ent nende värvikirevuses kajab päikeseküllane minevik. Suve on juba nähtud, on aeg sügiseks. 

Tabatud on viimane hetk enne tasast hävingut. Staatilisus, mis galeriis teoste vahel ringi kõndides tugevalt esile kerkib, väljendub eeskätt skulptuurigruppide liikumatus olekus ja lillemaalide kivistunud ilmes. Nagu kõnniks mõnel kummaliselt rõõmsal kalmistul, sest selles näivas sünguses, mida ka kunstnikud end kirjeldades esile soovivad tõsta, on midagi lapsemeelset ja mänglevat. Sel päeval, kui minul õnnestus näitusele jõuda, olid hiirte vahele teinud pesa kaks väikest tüdrukut, kes skulptuuride keskel lamades nagu muinasjutumaale ära oleksid eksinud. Kaselaane töid vaagides käivitub sarnane lapselik kujutlusvõime; kerkivad ette pildid isiklikest lugudest, kogemustest koduses keskkonnas ja mööduvatest karakteritest tänaval. Moodustub mälestuste mosaiik, mille kildudeks on peegeldused ümbritsevast maailmast. Mida kauem kujude ja taimede vahel seista, seda kõhedam hakkab. Neil on tõmme, mis tahab kaasa tirida. See saab aga tekkida vaid täielikus vaikuses, mida galerii vaatajale küllaga pakub. Ilmselt kerkib õõnes tunne esile teoste igavikulisuse tõttu, kuid see ei ole tunnetuslikult üldsegi rusuv. Soojas kõheduses avaneb kihtidena nii maalide väline vorm kui ka skulptuuride siseelu. Nõnda tähendusväljade vahel edasi-tagasi pendeldades nad räägivad, kostab loomalikkus inimeses ja inimlikkus lilles.

Mida kauem kujude ja taimede vahel seista, seda kõhedam hakkab. Neil on tõmme, mis tahab kaasa tirida.

Galerii poolkorrusele jääv tükike näitusest mõjub väljajäetuna. Sealne ruum kipub olema näiline lõikehaav igal näitusel, kus teoseid vähevõitu ja motiivid kindlameelselt kordumas. Poolkorruse seinu katavad viisteist emotsionaalselt sünget tušimaali, mille mustvalget olemust turgutavad vähesed primaarvärvides pintslitõmbed. Minimalistlikult meditatiivsed katsetused end suurde pilti ei suru. Trepist üles minnes ja kõrgelt alla saali vaadates hakkab äsja loodud maailm kaugenema. Ülemised tušimaalid tahaksid justkui alumise korrusega dialoogi astuda, aga jäävad pigem eemale, kaugele hüüdma, tasapisi kaduma. Nende keskel moodustub lugu, mis jääb kahjuks alumise korruse omale alla. Samas ei teki tahtmist teoseid suurde vestlusesse suruda, sest maaliseeria suudab ka üksi hakkama saada.