Kunstiteoste tellimise seadus on kehtinud alates 2011. aasta jaanuarist. Sellest alates on tellitud mitukümmend teost erinevatesse asutustesse, näiteks kutsehariduskeskustesse, tervishoiuasutustesse, koolidesse. Tellimuste rahaline maht on varieerunud 7000 eurost kuni maksimumi ehk 65 000 euroni. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus uuris Eesti kunstnikelt, millised on nende kogemused kunstiteoste tellimise seaduse ehk protsendikunsti konkurssidel osalemisega.

Edith Karlson

Edith Karlson on teinud Läänemaa Ühisgümnaasiumile installatsiooni „Lennula” ja koos Jass Kaselaanega olnud üks ERRi raadiomaja kunstikonkursi võitjatest.

On väga tore ja lahe, et selline seadus on tehtud. Paraku on hetkel tänulikud ja rõõmsad ainult kunstnikud, tellijatele on seadus pigem kohustus. Siiski usun, et kannatlikkuse ja ajaga võib see kunagi muutuda. Ja kindlasti on ka tellijate seas erandeid.

Minu kogemus on, et alates hetkest, kui žürii on oma otsuse teinud, jääb kunstnik tellijaga üksi. Ja tihti on juhtunud, et see sama tellija ehk asutus hakkab kunstnikule põhimõtteliselt vastutööd tegema, muudatusi nõudma jne. Siin tuleb mängu žürii vastutus. Žürii peab tellijale väga veenvalt selgitama, miks just see töö valitud sai ja tegelikult oleks minu meelest vajalik, et keegi žüriist oleks kuni töö üleandmiseni protsessis osaline ning vajadusel kordaks ja tuletaks meelde, miks siis ikkagi see töö võitis. Sest olgem ausad, enamus kunstnikest pole võimelised end kaitsma, kui nende vastaseks on terve asutus koos juristide, haldusjuhtide, koristajate, direktoritega. Ja mulle tundub, et juba ongi tekitatud tendents, et valitakse võidutöö, aga seda ei teostata kunagi. Mis lahendus oleks? Äkki see, et lisaks RKASile oleks ka žürii mingil määral vastutav selle eest, et lõpuks asi tehtud saaks.

Lisaks on Eestis aja jooksul tekkinud grupp professionaalseid riigihankes osalejaid, kes tegelikult (sorri-morri) pole just teab mis geniaalsed kunstnikud või polegi üldse kunstnikud. Nad on lihtsalt hakkajad ja smartid ja on ära jaganud selle, milline kavand töötab ja milline mitte. Guugeldavad Anish Kapoori, teevad 3D-jooniseid ja ongi müüdud. Sellised kavandid tunduvad turvalised ja kvaliteetsed. Jälle tuleb mängu žürii vastutus. Žürii peaks olema adekvaatne aru saamaks ka sellest, kas asi, mis on paberil, näeb selline ka teostatult välja. Kui on mingi suur läikiv junn 3D-kavandil, siis see näeb jah lahe välja, aga reaalsus on, et Eestis pole kedagi, kes sellist peegelsiledat pinda teeks. Ehk kui asi võidab, siis tegelikult lisandub sinna peegelpinnale ka keevitusjälgi. Ühesõnaga, on väljakujunenud grupp inimesi, kes tegelevad juba aastaid professionaalselt riigihangetel osalemisega ja on peaaegu alati auhinnatud kohal. Mis on lõpuks väga masendav, sest see tekitab omakorda tendentsi, et osa võtavadki ainult väga igavad, turvalised ja etteaimatavad tööd, mis tihtipeale näevad paberil paremad välja kui reaalsuses. Selline asi tõmbab natuke – kuidas seda öelda – vaimu alla. Žürii võiks olla julgem selle koha pealt, et kui ikka ei ole väga häid kavandeid, siis pole mõtet ju sealt midagi valida – kuulutatugu läbikukkunuks ja tehku uus konkurss. Ja kui ma siin niikuinii juba žüriist jahun, siis pean ka ütlema, et seal on kogu aeg ühed ja samad inimesed – eriti skulptuurikonkurssidel.

Aga kokku võtaks ma selle loo nii, et tegelikult on kunstiteoste tellimise seadus tänuväärt ja väga keeruline teema, kus on mustmiljon nii ja naa momenti ja minu siiras respekt inimestele, kes töötavad selle nimel, et asi toimiks.

Kiwa

Kiwa on teinud koos Martin Kikasega Rahvusarhiivi helikunsti teose „Lugulaul”.

Rahvusarhiivi heliinstallatsioon oli erijuhtum. Esiteks oli see, et üldse heliinstallatsioon otsustati tellida, suurepärane ja murdeline pretsedent. Teiseks oli produktsioon keerukam kui keskmise teose puhul: lähtuvalt ideest tuli allhangetena tellida programmeerimine, vastav esitlustehnika, analoog-heligeneraator, kuskil maja süvakihtides hargnev kaabeldus ja astronoomiline andmestik.

Huvitav oli see, et kui arhiivi töötajad teada said, et Riigi Kinnisvara neile kaasavaraks mingi avangardistliku „oksendava siili” pähe määrib, tekkisid tuntavad pinged. Õnneks autoritena arvestasime väga sellega, et nii inertsete töötajate puhul nagu arhivaarid ei tohiks teos tüütavaks muutuda ka siis, kui nad ülikooli lõpetamisest pensionile minekuni peaksid samas majas töötama.

Praegu on küll seis selline, et kompositsioon genereerib ennast veel „ainult” 18 ja pool aastat, siis kavatseme edasi mõelda, kas see peaks töötamist jätkama, minema uuele ringile või peab jälle keegi Tõravere astronoom arhiivihoone kaugused kuust ja Siiriusest välja arvutama. (Sest sellel muutuval infol teose liikumine põhineb.) Samuti tahtsime luua sedavõrd eeterliku heli, mis igatpidi töökeskkonda ja majas viibimist soodustaks (et sinna mingis mõttes oleks sisse kirjutatud kogu ambient-muusika kogemus: transtsendentaalne helivann, muzak, Brian Eno jne) – igatahes tegime helinivoo võimalikult madalaks, et heli oleks kuskil olemise ja olematuse vahel. Ja kui töötajad sisse kolisid, meeldis see neile nii väga, et nad ütlesid, et heli võiks valjem olla. Ausalt öeldes ega see kõige meeldivam või magusam heli ei ole, ta on ikkagi suht boreaalne ja veidi õõvane.

Probleem oli, et keegi ei pidanud enda ülesandeks kommunikeerida meediale ja heli-/kunstiavalikkusele nii murdelise tähendusega teose valmimist. Jääb mulje, et protsendiseadusena on RKASile pandud töökohustus, mida nad täidavad juriidilise korrektsusega, aga teoste kunstiväärtust ise hinnata ei oska ja magavad hetke maha, kui nad ise võiks tellijatena kunstiteose paistel särada. (Nagu Medicid, he-he-he.) Seadusest arvan sedapalju, et see peakski olema väljakutse kunstnikele luua midagi unikaalset, mitte mingit järjekordset mugavusplärakat. Kuulda EKA rektori suust, et kui „raamid on ees, siis on kunst” oli minu kõrvale absurdne.

Merike Estna

Merike Estna on kunstiteoste tellimise seaduse raames teinud Riigikontrolli hoonesse maali „Kokkulepe”, Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare Ametikooli maaliinstallatsiooni „Pikk laud” ja Viljandi Riigigümnaasiumisse teose „Kera”.

Mul on olnud protsendikunstiga erinevaid kogemusi, aga üldjuhul on olnud projektid päris stressirohked. Tähtajad on enamasti väga lühikesed ja kui tegemist on olnud välitöödega, siis Eesti ilmastikus tähendab see üsna väikest ajavahemikku, millal tööd teha saab.

Kindlasti on kunstiteoste tellimise konkursid endiselt teema, mis mind väga huvitab. See annab võimaluse teostada suurema formaadiga projekte, milleks näituse jaoks oleks raske leida rahastust või mida lihtsalt ajutiselt ei oleks väga mõttekas teostada.

Usun, et avaliku ruumi kunst peaks kõnetama, ärgitama küsima küsimusi, aga samas andma ruumi vaatajale jõuda ise järeldusteni. Selline kunst peaks olema avatud kogemisele, rääkima ruumist või ruumiga, kuhu ta on loodud, ja kaasama kogukonda.

Urmas Viik

Urmas Viik on skulptuursete teoste „Must päike” (Lubja 4 uues kohtumajas), „Kommidiivan ja Sitikadiivan” (Pärnumaa Kutsehariduskeskuse Niidupargi õpilaskodus) autor.

Plaanin edaspidigi protsendikunsti tellimise konkurssidel osaleda ning hindan kogemust valdavalt positiivselt. Arvan, et aastatetaguste konkursside korraldus lonkas õige tugevalt ja nii mõnelgi puhul tekkis küsimusi žürii tasakaalustatuse osas.

Minu jaoks kõige kurioossem oli 2013. aastal Ida-Viru Keskhaigla kunstikonkurss, kus konkursi võit hägustel ja otsitud põhjustel tühistati. Avaliku ruumi teose võiks peale esteetilise kvaliteedi (mille hulka liigitaksin ka kohaspetsiifilisuse) sisaldada ka metatasandit. Kontekstuaalsus peaks küll olema pigem sedalaadi, mis muutuvas ajas kestaks. Piltlikult, kui eestlaste viinaralli Lätti võiks mõnel tänasel kureeritaval näitusel saada teravmeelse tõlgenduse, siis maksuameti uue hoone monumendi juures ei oleks see alltekst veerand sajandi pärast enam huvitav. Arvan ka, et avaliku ruumi objekt ei peaks iga hinna eest üritama ümbrusesse sobituda, tal võiks olla ka ambitsiooni eristuda ning silma torgata.

Varvara Guljajeva kunstnikeduost Varvara & Mar

Varvara & Mar on teinud valgusinstallatsiooni „Katusepoisid” NUKU teatrile.

Alustaks positiivsest. On väga hea, et meil protsendikunsti seadus olemas on ja kunsti tuleb aina avalikku ruumi ja RKASi hoonetesse juurde. Samas ei ole ma rahul konkursi läbiviimise süsteemiga, kuna see on ühevooruline võistlus, mis kunstnikule tähendab tasustamata tööd. Me oleme osalenud rohkem kui kümnel protsendikunsti konkursil, millele oleme ette valmistanud kavandid kruvitäpsuseni, rääkimata renderdatud vaadetest ja maketist (mis on kõik nõutud). Hästi ettevalmistatud kavand nõuab vähemalt nädala ja see kõik on tasuta töö (lisaks printimise ja maketi valmistamise kulud). Näen seda kui kallist loteriid enda jaoks.

Mujal maailmas on kahe või isegi kolmevooruline süsteem, mis tagab selle, et need, kes pääsevad teise etappi, saavad ka tasu. Näiteks pääsesime Sydneys teise vooru, kus kavandi koostamine oli tasustatud. Sama süsteem on Rootsis ja Norras, mis lisaks kunstnike tasule tagab ka kaalutud otsuse ja tulemusega rahulolu. Minu arust Eestis alati kiirustatakse protsendikunstiga ja siis vingutakse halva tulemuse üle.

Arvan, et 65 000 eurost maksimumsummat tuleks tõsta, sest ehituses on see naeruväärne summa. Tihti tahetakse suuri ja arvukaid töid, kuhu läheb ka kogu raha. On juhtumeid, kus kunstnik teenib lõpuks vähe, üldse mitte midagi või peab isegi peale maksma. Minu arust on ilmne, et vajame protsendikunsti konsultante nagu Skandinaavias, kes aitavad lähteülesannet püstitada, seisavad kunstnike huvide eest ja aitavad tellijaga suhelda. Samuti peaks midagi ette võtma žüriiga. Ei saa olla, et see on pidevalt sama. Ehk kõrgem tasu tagaks parema motivatsiooni? Ja lõpuks, kaks aastat garantiid kunstiteosele on liiast. Üks kunstnik ei ole suur või isegi keskmine ehitusfirma. Kuus kuud oleks mõeldav.

Loe lisaks Sirje Runge, Taavi Suisalu ja Terje Ojaveri arvamust protsendikunsti teemal Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjast.