„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks. Seekord kirjutab kolmandat aastat Ungaris resideeruv Helina Martin, miks ta toetab Eesti kunstnikupalka.

Mõistan hästi inimesi, kelle jaoks ei ole Eesti kunstnikupalgal mingit mõtet ning kelle jaoks jääb arusaamatuks, milleks sellist asja üldse vaja on. See tekitab ainult paksu tüli, sest pole selge, millistel tingimustel ja kellele seda väljastatakse ning kuidas täidetakse lepingutingimusi. Kardetakse onupojapoliitikat ja arvatakse, et juba ammu on ära otsustatud, kes seda saavad ja kes mitte. Toon teieni mõned mõtted kunstnikupalga poolt.

Miks on kunstnikupalk oluline ja mis kasu ta endaga kaasa toob? Heitkem pilk Ungari kunstiellu mu Härra Abikaasa näitel. Ta on kõrgelt haritud kunstnik, kes pani pintslid nurka ja leidis oma kutsumuse hoopis skulptorina ning olles seejuures iseõppinu, suutis ta välja võidelda tunnustuse.

Ungari kohta on oluline teada, et siinne elukorraldus on tugevalt politiseeritud. Otsustetegemine on erinevate institutsioonide vahendusel koondunud võimupartei kätte, kes suunab vastavalt oma äranägemisele kultuurielu juhtima inimesi, kel puudub selleks pädevus.

Näiteks anti Ungari kunstihall valitsuse otsusega kunstiringkondades üldvihatava Ungari Kunstide Akadeemia hallata. Kui seni oli noortel kaasaegsetel kunstnikel prestiižne kunstihallis esineda, siis pärast ülevõtmist mõeldakse hoolega, kas tahetakse end seostada nii selgelt poliitilise asutusega. Praegu jagatakse näitusepinda suuremalt jaolt ainult akadeemia liikmetele sõltuvalt liikmete aktiivsusest institutsioonis, kusjuures akadeemia maksab liikmetele igakuiselt „palka“. Akadeemia keskmine vanus on tugevalt üle 50 ja tõsi on, et paljud liikmedki ei usu akadeemia tegevusse, vaid liituvad sellega ainult püsiva sissetuleku pärast.

Praegu räägitakse sellestki, et akadeemia võtab üle siinse kultuurkapitali (NKA), mis tähendaks sisuliselt, et konkursside tulemused on ette otsustatud ja toetust makstakse ainult omadele. Eksperdid vahetataks žüriidest välja ja nii kahaneks võimalus heal kaasaegsel kunstil ennast tõestada. Siiani oli NKA oma tegevuses vaba, žüriisse kuulusid asjatundjad, kes jagasid toetust töö kvaliteedi alusel ning noortel kunstnikel oli võimalus taotleda loometoetust. Kardetakse, et kui NKA-s hakkab toetusi jagama akadeemia, jääb kaasaegne Ungari kunst ilma riigi toetusest ja peab elatuma kunstituru võimalustest, mis on teadagi nadid. NKA-st saavad mõne miljoni forinti suurust tegevustoetust ka galeriid ja eraldi vahendid on mõeldud välismessidel osalemiseks. Toetussumma ei ole ühe galerii eelarves ehk suur, kuid sellega kaasneb siiski oluline võimalus end tutvustada ja oma tegevust finantseerida. On ju Eesti galeriidki käinud kunstimessidel ja võib aimata, kui kulukas selline ettevõtmine on.

Ent kujutage ette olukorda, kus kohalik omavalitsus kuulutab välja konkursi leidmaks skulptuuri avalikku ruumi. Tundub hea võimalusena? Kuid ei. Liigagi tihti on juba ühe konkreetse kunstnikuga läbirääkimised peetud ja sisuline otsus tehtud. KOVil on kindel soov, tähtaeg ning summa. Aga selleks, et skulptorilt ka ametlikult midagi tellida saaks, tuleb alates 2015. aastast välja kuulutada konkurss, millel peab osalema kolm kunstnikku. Sisuliselt töötavad kaks neist tasuta, teevad plaanid, joonised ja maketid ning osalevad heas usus konkursil, mille tulemus on juba ette teada.

Öelge nüüd, kui näiteks Härra Abikaasa peab kogu aeg sahkerdama ja sehkendama, ühe või teise linnapeaga paalinkat viskama, ja järjest pühakuid vormima, siis millal jääb talle aega tegeleda iseenda loominguga? Sellega, mis teda ennast ergutab, inspireerib? Sest neid pühakuid on ju terve Ungari täis, pea igas linnas ikka õige mitu. Majaseintelt vaatavad vastu kirjanikud, muusikud ja tohtrihärrad ehk kenad mälestusmärgid, mis varsti aga unustatakse. Kui Härra Abikaasa kogu töö seisneb selles, et panna Püha Peetrus mõne postamendi otsa ja see jääb linnatänavatele aastateks nii, et keegi seda isegi ei vaata, siis kas see on kunst? Kui väljakuulutatud konkurssidel on teemad ette antud, kas me siis saame üldse rääkida kaasaegsest kunstist? 
Ungaris on ainult üks linn, Szentendre, mis julgeb linnaruumis eksponeerida kaasaegset kunsti, ja ei püstita keskusesse kaitsepühakuid, linnapäid või muid kuulsusi. Kunstnik võib ju küll kaitsepühaku valmis tahuda, kuid kas see peaks olema seotud tema nimega? Pole see ju tema originaallooming, sest vabast tahtest ta sellist tööd tõenäoliselt ei teeks. Ka ei leiaks ükski pühak kohta kunstniku portfoolios.

Kunstnike isemõtlemine on muidugi alles võrdlemisi uus nähtus – 19. sajandil muutus kunstnike suhtumine tellimustöödesse ning tähtsamaks hakati pidama omaenda loomingu esitlemist. Hoolimata sellest, et nii Michelangelo „Pietà” kui ka näiteks Leonardo „Püha õhtusöömaaeg” olid tellimustööd, panid need kunstnikud sellesse oma hinge, mis tegi need teosed nende omaks.

Ent tellimuste eest võideldakse Ungaris vaid selleks, et ennast vee peal hoida, arveid maksta ja töövahendeid osta. Muidugi, Härra Abikaasa leiab, et pühakute või kalmistuskulptuuride vorpimine on ikkagi parem kui minna graafikuks, õpetajaks või nõudepesijaks, millel pole mingit seotust õpituga.

Iga skulptori unistus on eksponeerida oma autonoomseid töid avalikus ruumis. Sellega kaasneb tavaline nokk-kinni-saba-lahti nõiaring, kus kunstnikul, kel veel ei ole avalikus ruumis oma tööd, on üsna keeruline võita konkursse, kuna pole midagi ette näidata. Aga kui võimalust ei anta, kuidas saab ta midagi ette näidata? Kunstniku ülesanne on luua ja oma töid tutvustada galeriides, messidel, linnaruumis ning jõuda muuseumi- ja erakogudesse.

Paraku on väike Ungari kunstiturg stagneerunud. Kunstikogujad sulgevad oma kollektsioone, mõned lausa müüvad neid, ent uusi töid ei soetata. Kas Härra Abikaasa peakski jääma pühakuid tegema, et ära elada? Või oleks tema töö end siiski loominguga elatada?

Kui Eestis kavandatav kunstnikupalk annab ehk tõesti ainult viiele kunstnikule võimaluse oma tööle keskenduda, on see endiselt suurepärane! Kolme aasta jooksul ei peaks Härra Abikaasa muretsema selle üle, kuidas igakuist üüriraha kokku saada ja kas toiduks enam jätkubki. Ta saaks keskenduda oma tööle, protsessile ja ülimalt tõenäoliselt ka loob midagi huvitavat. Kaheksasada eurot ei ole Eesti oludes just suur raha, kuid see on piisav, et mitte muretseda. Oluline on, et kunstnik saab omale sotsiaalsed garantiid. Ükski kunstnik isegi ei looda sellele, et ta hakkab riiklikku pensioni saama, vaid teab, et vanaduspõlves tuleb ise toime tulla. Sellesse saab aga riik panustada, tellides loojatelt töid.

Tegelikult on säärane kunstnikupalk Ungaris olemas juba vähemalt 10 aastat – igakuiselt makstakse kahele kunstikule „palka” umbes kuuesaja euro ulatuses, mis on suur toetus ühele loovisikule. Siinsetes majandusoludes on see võrreldav Eesti kunstnikupalgaga.

Kõigi teiste loometoetuste kõrval antakse Ungaris igal aastal välja Derkovitsi stipendiumit, mida jagatakse umbes 30 noorele kunstnikule, 10 neist esmakordsed saajad, teised teist või kolmandat aastat. Kuid need, kes saavad stipendiumit juba mitmendat korda, taotlevad seda uutega samadel alustel ja see tähendab, et Härra Abikaasal on sisuliselt aasta aega, et täita esitatud tööplaani, millega taaskord konkureerida. Aastane stipendium jagatakse välja igal kuul ning kunstniku kontole laekub naeruväärne kakssada kuuskümmend eurot.

Need kunstnikud, kes saavad n-ö tasuta stuudiopinna, on õnnelikud, et neil on koht, kus luua, kuid fakt on, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Kommunaalid tuleb endiselt kunstnikul endal kanda, lisaks loovutada kolm tööd aastas. Aga kunstnik ei ole Hiina tehas, kus päevas vorbitakse tuhandeid tooteid, mida mõnes jaeketis odavalt maha müüa. Pühendunud kunstnik võtab endale loomiseks aja. Seega kunstnikupalga eest ostaks Härra Abikaasa omale aega, mida ta ei pea kulutama muu palgatöö peale.

Kui aga mõelda sellele, et kunstnikud peavad äraelamiseks tegema palgatööd, siis jääb neil loominguga tegelemiseks vähem aega, seega kannatab ka kvaliteet. Kui kunstnik peab olema iseenda manager, turundaja ja müügimees, siis väheneb tema loomingule pühendatud aeg veelgi. Siinkohal on Eesti valitsus teinud õige otsuse, kui nad teatasid, et kunstniku looming jääb kunstnikule ja riik ei esita nõudeid valmistöö osas.

Minu hinnangul on on igasugune toetus töötavale kunstnikule väga teretulnud nähtus.