Värskelt kinodes linastuva ja Cannes’i filmifestivalil grand prix’ võitnud filmi „Kupee nr 6” stsenaristid räägivad oma elukutsest, pikaajalisest kogemusest telesarjadega töötamisel ja filmilise romantika asendumisest praktilisusega.

25. november, Tallinn-Väikese rongidepoo. Jõuan koos Livia, Andrise ja fotograaf Mariiga läbi kahe automaatvärava kiirelt pimenevas pärastlõunas ühe (vististi) maha kantud Tallinna-Moskva rongi vagunite juurde. Sajab peent uduvihma, üle raudtee koostab monotoonne metallvaiade maasse löömise hääl, vagunite vahel lebab ilmselt üsna hiljuti surnud jänes. Kaugusest läheneb tunkedes ja sigaretti popsutav raudteelane. Vinname end igati eeskujulikult filmogeenses atmosfääris rongi, et teha enne pimeduse saabumist kiire fotoseanss. Kuigi üle raudtee paistavad uue kerkiva büroolinnaku majad, ei erine depooalal valitsev atmosfäär kuigi palju „Kupee nr 6” 90ndate Venemaast. Vähemasti rongid, mis seisavad, on sisuliselt samad. Põhjuseid, miks stsenaristidest paari intervjueerida, on lisaks filmile mitmeid. Nimelt huvitab mind siiralt, kuidas ikkagi näeb välja stsenaristitöö, mismoodi toimub isiklik kasvamine ja mis eristab telesarja, filmi ja raamatu kirjutamist. 

Kas teid võib nimetada elukutselisteks stsenaristideks?

Livia Ulman: Kutselisteks. Jah, põhitöö on meil kirjutamine. Vähemasti mul.

Andris Feldmanis: Mul ka.

L.U.: Sa töötad veel ülikoolis ka.

Lugejat huvitab kindlasti teie kujunemislugu – see, kuidas te olete stsenaristideks kasvanud. Lisaks kõigele te ju kirjutate koos ja elate koos.

A.F.: Sattusime kirjutama ikkagi tänu sellele, et Livia isa Mihkel Ulman kirjutas telesarju ja teeb seda siiamaani. Meil oli kirjutamishuvi pikka aega, kuid me ei julgenud pihta hakata. Sealt hakkas aga midagi pudenema.

L.U.: Alguses me abistasime ja ühel hetkel ta usaldas mingite asjade kirjutamise meile. Elumuutvaks otsuseks osutus see, kui võtsime kusagil nullindate lõpus – 2008–2009 – kolmekesi Kerttu Rakkelt üle telesarja „Kodu keset linna” stsenaristikohustused. 

A.F.: Mind koondati siis reklaamibüroost, majanduskriis oli täies hoos.

L.U.: Sellega oli väga palju tööd. Lõpuks lugesime kokku, et kirjutasime kahe aasta jooksul umbes viis tuhat stsenaariumilehte – sinna mahub ikka päris mitu filmi ära. Tegimegi seda tööd mõttega, et kuna see maksab päris hästi, siis paneme raha kõrvale. Kui kaks aastat sai täis, siis ütlesime ära ning hakkasime kirjutama oma esimest filmi „Teesklejad” (2016, rež Vallo Toomla – A.T.).

A.F.: Rääkisime seda algusest peale, et üle kahe aasta ei tahaks „Kodu keset linna” kirjutada, sest muidu on oht, et jääd ühte mõtteviisi kinni. Alguses lootsime, et sellest saab hästi hea sarja teha, ja siis ühel hetkel oli lihtsalt lõbus, et saab igasugu hulle asju välja mõelda, aga kui poolteist aastat sai täis, siis tekkis juba tunne, et enam väga ei jaksa või ei taha seda teha.

Elumuutvaks otsuseks osutus see, kui võtsime kusagil nullindate lõpus – 2008–2009 – Kerttu Rakkelt üle telesarja „Kodu keset linna” stsenaristikohustused.

„Kodu keset linna” oli ju eetris iga jumala päev.

L.U.: Viis päeva nädalas, aga see oli lühike, 20 minutit vist.

A.F.: Tegelikult oli poole tunni sees 12 minutit reklaamipause.

L.U.: See oli ikkagi meie esimene erialane töö ja kuna see oli nii mahukas ja kirjutama pidi iga päev, siis lõpuks aitas see meil kirjutamiskrambist üle saada. See oli alustavale stsenaristile vajalik.

A.F.: Sarjal oli vist keskmiselt mingi 80 000 vaatajat. Reiting oli normaalne. „Reiting” oli üldse põhisõna kogu aeg, muudkui reiting ja reiting!

Kas see oli Toomas Kirsi produktsioon?

A.F.: Ei, Raivo Suviste. Me oleme sellest Suviste koolkonnast. (Naeravad)

Kui pidite kirjutama päevast päeva ja nädalast nädalasse nende tegelaste elusid ja olmet, siis kas see hakkas enda olmesse ka sisse sõitma?

L.U.: Juhtus nii, et hakkasime etteantud formaadist välja paisuma. Asi läks väga kaugele tavalisest Eesti elust ja olmest.

A.F.: Inimene tuli granaadiga tööle!

L.U.: Mingid pantvangidraamad, mõrv ja keegi sai kuuli pähe, kaotas mälu, kuskilt ilmus välja kellegi kaksikõde jne – lõbutsesime teatud filmi- või sarjaklišeedega, aga samas ei teinud kunagi haltuurat. 

A.F.: Algusest peale oli tunne, nagu igasugu töödega, et kui teeksid seda naljana või muutuksid üleolevaks, siis see oleks põhjatumalt tüütu. Väsiksid lihtsalt üsna ruttu ära. Meie võtsime seda ikka väga tõsiselt. Esiotsa oli lootus sarja palju paremaks teha, siis mõistsime, et okei, mingid piirangud on ees (naerab). Enda piirangud samamoodi, sest olime nii algajad. Võib-olla kõrvalt keegi kujutab ette, et sellist asja võiks teha kuidagi keel põses või ülekäe, aga see oleks tegelikult lihtsalt nõme.

L.U.: Tahtsime ikka ise areneda ja pärast seda kuhugi jõuda, mitte lihtsalt pappi teenida.

Kas telesarja kiirkirjutamise formaat tingib olukorra, kus põhimõtteliselt see, mis seisab paberil, läheb ka võttesse? Mingit ümberkirjutamist ju ei toimu.

L.U.: Seal oli ikka üsna konveier.

A.F.: Hooaja alguses rääkisime läbi, mida poolaasta toob, ja kui režissöörile tundus, et miski on täiesti jama, siis ta ütles seda ja tuli ümber kirjutada. Näiteks „Kättemaksukontoris” on küll päris palju ümberkirjutamist.

Kui kaua te „Kättemaksukontorit” tegite?

L.U.: Mõned osad ikka tegime.

A.F.: Ma arvan, et mõnikümmend.

L.U.: Ahh, misasja? Meie? Mõnikümmend?

A.F.: Kui üks lugu oli kaks osa, siis viis-kuus, seitse-kaheksa lugu me ikka tegime.

L.U.: Ma tean, et mu isal sai kolmsada osa täis, aga meie tegime sellest ikka väga vähe. Pärast seda, kui „Teesklejad” välja tuli, pole me sellega enam tegelenud, sest tahtsime püsida oma rajal. Tulid ka uued ajamahukad tööd ja sarju me siis ei teinud.

See on Eesti eripära, et kui mujal pead maksma palju raha, et koolis käia, siis siin on tihtilugu võimalik õppida ja selle eest veel lisaks palka saada.

Tele oli siis teatud mõttes teile stsenaristikooli eest.

Mõlemad noogutavad heakskiitvalt.

L.U.: Meil oli ka ju n-ö writers’ room, kuna arutasime kolmekesi stsenasid. Kahekesi on meil muidugi kogu aeg writers’ room, Eestis seda ju väga palju ei ole.

A.F.: See on Eesti eripära, et kui mujal pead maksma palju raha, et koolis käia, siis siin on tihtilugu võimalik õppida ja selle eest veel lisaks palka saada.

L.U.: Kahjuks muidugi vaataja kannatab.

A.F.: Vaataja tõesti kannatab. Eks see kogenematus paistab kusagilt välja.

Vaatajal üldiselt ei ole eesti telesarjadele väga suuri ootusi. Neid tehakse väheste vahenditega ja kiiresti.

L.U.: See pole siin veel nii tõsiseltvõetav kunstivorm kui Ameerikas või Inglismaal.

Kas see on eelkõige tingitud majanduslikust surutisest, milles teleproduktsioon töötab?

L.U.: Muidugi! Kui sinna oleks juba mõni aeg tagasi raha pandud, et saaks hakata sarju ägedalt välja arendama, oleks need ka arenenud.

A.F.: Üks on rahaline pool, et kui olemasolevad lood oleksid kvaliteetsemalt tehtud, siis need oleksidki ägedamad. Audiovisuaalses kultuuris ei saa teostusest mööda vaadata. Teine asi on aga suured ootused reitingule. Ma ei mäleta, mis see eduka sarja eetris püsimise eeldus oli vanasti, äkki 150 000 vaatajat. See tähendab, et iga kümnes inimene, kes Eestis üldse hingab, peaks seda vaatama. Telesari peabki haarama võimalikult laia publikut. Isegi USA hittsarju vaatab seal ju umbes 3–4% elanikkonnast.

L.U.: Ma olin täiesti šokeeritud, et „Mad Meni”, mis oli üleilmne hitt ja ajas oma kombitsad igasse valdkonda, vaatas USA teleauditooriumist umbes üks protsent. Meil oleks üks protsent ju 15 000 inimest, see on mastaapne erinevus.

A.F.: Teeksid sarja väga väikesele vaatajaskonnale.

L.U.: Samas oleks seda vaja ja seda peaks toetama nagu kultuuri laiemalt. Ei saa jääda ainult rahva nõudmisi teenima. See võimaldaks ka telestsenaristika latti tõsta ja harjutada vaatajat selle kaudu teistmoodi asjadega.

Nüüdisajal tuleb ju konkureerida globaalse teletoodangu, sisu ülekülluse, megasarjade ja nn kvaliteetsarjadega.

A.F.: Teisalt on sisu leidmine päris keeruline ja omamaisus on ikkagi mingi faktor või orientiir. Kui meil oleksid head kohalikud sarjad, siis need oleksid juba ette vaataja teadvuses rohkem n-ö kohal. Ma usun, et kohalik sari suudaks ellu jääda. 

Kui meil oleksid head kohalikud sarjad, siis need oleksid juba ette vaataja teadvuses rohkem n-ö kohal. Ma usun, et kohalik sari suudaks ellu jääda.

Meil on ju pretsedendiks telesari „Pank”, mis oli Eesti kontekstis üsna arvestatava eelarvega, kuid sai palju kriitikat. Ootused, mis olid ühele sarjale pandud – jutustada Hansapangas toimunu kaudu taasiseseisvumise lugu –, valmistasid osale vaatajaskonnast pettumuse. Sari ei läinud kokku nende nägemusega ajaloost.

L.U.: Ühtäkki tabas raha valdkonda, mis ei olnud veel piisavalt arenenud. Paljud tegijad räägivad samas, et see oli ikkagi väga hea kogemus. Nad üritasid teha seda sarja, nagu „tehakse välismaal”.

A.F.: Ühest küljest järgisid nad välismaist mudelit, eri režissöörid ja nii, teisalt ei olnud neil proffi showrunner’it. Kuna puudus sellises mastaabis sarja kirjutamise kogemus, jäid sisse ka dramaturgilised probleemid. Siis läkski asi natuke igasse suunda.

L.U.: Valmidust ei olnud, aga oli raha, et sellist suurt sarja teha. Tänu sellele on järgmine kord aga rohkem valmidust.

A.F.: Me kirjutame sarja esimese vabariigi aegsest ettevõtjast Joakim Puhkist, kes oli alguses tulihingeline sotsialist ja hiljem siirdus ärisse. Selle käigus oleme saanud kokku nii Eero Epneri kui ka Juhan Ulfsakiga, et uurida nende kogemuse kohta „Pangaga”. See aitab kindlasti, kui oma lähikonda või kultuuriruumi tekivad inimesed, kes on samade probleemidega kokku puutunud.

Sain ühe meie varasema vestluse põhjal aru, et isegi Soomega võrreldes on meie telesarjade ühe osa eelarvelõhe vähemalt kümnekordne.

A.F.: See algab umbes kümnekordsest. Taanis on ühe osa eelarve miljoni euro kanti. Seal ühtlasi arendatakse sarju väga kaua, aasta aega ainult kirjutatakse stsenaariumeid ja siis üldse vaadatakse, kas jõutakse kuhugi, aga oodatakse ka väga kõrget reitingunumbrit.

Taanis arendatakse sarju väga kaua, aasta aega ainult kirjutatakse stsenaariumeid ja siis üldse vaadatakse, kas jõutakse kuhugi.

Muudame nüüd pisut suunda ja liigume rohkem stsenaristika juurde. Mõni aasta tagasi asutati Eesti Stsenaristide Gild ja Drakadeemia teeb kirjutamise workshop’e. Kas tundub, et Eestis on tekkimas stsenaristidele paremad väljavaated või koostöövõimalused, mille kaudu oleks lihtsam edasi liikuda?

A.F.: Ma õpetan Tallinna Ülikoolis stsenariste. See on keeruline küsimus. Ühest küljest on teema rohkem päevakorral, kui see on mõnda aega olnud. Võib-olla on filmitegemine ka tänu televisiooni üleüldisele pealetungile lookesksemaks muutunud. Kui vaatan üliõpilasi, siis Prantsuse uue laine autorikino pole nende jaoks ideaal, mille poole püüelda. Mingi aeg tagasi olid eeskujud ikka Fassbinder, Prantsuse uus laine, Tarkovski – seda vaimu oli filmikooli seinte vahel rohkem, kuigi ma ise pole filmikoolis käinud. Praegu on olukord palju eklektilisem.

„Breaking Badiga” üles kasvanud üliõpilased?

A.F.: Põhimõtteliselt jah. Kinokunst ei võrdu 20. sajandi teise poole n-ö kuldajaga. 

L.U.: Mul on tunne, et lähenemine on mõneti praktilisem kui siis, kui meie noored olime.

Omal ajal!

L.U.: Omal ajal, jah! Hinnas olid poeetika ja kättesaamatud unistused – „oo, saaks ka kunagi filmi teha” –, ise vaatasid samal ajal mingit mustvalget prantsuse filmikest.

A.F.: Ja käisid vihmamantliga ringi. (Naeravad)

L.U.: Jah, natuke jäljendasid oma olekus romantiseerivalt seda filmikunstilikkust. Praegu tundub, et asjad on täpsemalt kategoriseeritud ja käegakatsutavamad. Võimalik on õppida seda, teist ja kolmandat. Olemas on tehnilised vahendid. Teadmatust ja toorust on vähem.

A.F.: Kui mõni vanem inimene ütleb, et midagi on vähem kui vanasti, siis mulle tundub alati, et tegelikult võetakse järgmiselt põlvkonnalt midagi ära.

L.U.: Ma tean, selle pärast see ongi loll jutt (naerab). Aga mingi võlu selles on, et unistad kuskil kirjutamisest ja kaevad endale välja tükikese sellest süsteemist, mitte tee ei ole ette tallatud. Seal on mingisugune tung. Samas kui seda teed poleks ees, ei saaks selle pinnalt ka kõrgemate sooritusteni pürgida. Küsimus on vist pigem selles, kuidas seda tungi säilitada, seda teadmatust ja värskust. 

Vähem irdumist? Või kas see on jällegi nostalgiline seisukoht?

A.F.: Kõik on interneti ja sotsiaalmeedia kaudu palju mõõdetavamaks muutunud. Näiteks IMDb-st on võimalik vaadata, kui palju mingi asi on punkte saanud jne. See mõjutab inimeste otsuseid, sest me kõik tahame teistele meeldida. Saad sellele, mida teed, tihedat tagasisidet. Ja seda nii heas kui ka halvas. Võid muidugi selle vastu mässata ja see võib sind ka kammitseda. Ilmselt kultuuri tajumine on varasemaga võrreldes muutunud. Ümberringi on nii palju sisu, mida vaadata ja millega suhestuda, kui võrrelda ajaga, kui ma ise noor olin (naerab).

Omal ajal!

A.F.: Omal ajal tundus, et 19. sajandil oskasid kõik, kes olid ülikoolis käinud, peast antiikautoreid tsiteerida, aga meie ajaks oli juba nii palju infot, et see oli minevik. Praeguseks on neid infokihte veel kümnekordselt peale kasvanud. Klassika ei omagi enam nii suurt positsiooni või territooriumit kui varem.

L.U.: Ma tahtsin selle praktilisuse jutuga seda öelda, et kui sa kirjutad või lood midagi, siis lõplik vorm sõltub palju tagasisidest. Kui lood midagi, siis loodetavasti annad seda väga hästi edasi ja see loodud maailm kõnetab kedagi teist. Pole vahet, kui vana sa oled. See on olulisem püüust aimata järele seda, mis võiks parasjagu peale minna.

Kui lood midagi, siis loodetavasti annad seda väga hästi edasi ja see loodud maailm kõnetab kedagi teist. Pole vahet, kui vana sa oled.

Ümmarguselt kuskil kümme aastat tagasi toimus teatav dramaturgiline läbimurre, kui hakati rääkima, et hea loojutustamine on kolinud kinost telesse. Mulle tundub, et see on omadega ummikusse jooksnud. Nii paljud võtted on muutunud teledramaturgias klišeedeks, et kuidas siit nüüd edasi minna?

L.U.: See tuleb hästi välja, kui hakkad midagi vaatama, näiteks mingit uut kiidetud sarja, ja saad aru, et kõik ongi hästi tehtud, kõik on olemas, aga samas on hing kuidagi puudu. See ongi huvitav, et mis see on, mis järgmise sõõmu värsket õhku toob. Oleme vaadanud selliseid sarju nagu „I Hate Suzie” ja „I May Destroy You”, millel on kummaline narratiivne ülesehitus, mis ei allu nii-öelda tavaloogikale. Samas juba tajud, et seda hakatakse kindlasti järele tegema. Nii see käib, see on alati niimoodi olnud. Kui „Mad Men” välja tuli, siis neid epigoone, kes tahtsid mingi ajastu cool’iks teha, oli tohutult. See kummitab tegelikult alati kirjutades ennastki, et meie ajastu on meid kõiki justkui ära tinistanud, ükskõik kui loomulik sa tahad olla.

Kui aktiivselt te end kirjutades sellest tinistusest välja püüate lõigata?

L.U.: Kas see on lõpuni üldse võimalik? Oli üks stsenaarium, mille me kirjutasime – „Armastuse nägu”, see oli selline Larry Davidi tüüpi komöödia. Kõik oli justkui olemas ja meile endale ka väga meeldis, aga samas tajusime, et hing oleks nagu puudu, sest jäljendasime selgelt midagi, mis meile endale väga meeldis.

A.F.: Kirjutasime kunagi lühifilmi „Roosa kampsun”. Tegelikult tahtsime algusest peale sarja teha, aga telekanal ütles, et seda oleks vaadanud ainult Telliskivi hipsterid. Proovisime siis filmi teha, aga siis läks aeg edasi ja asi väsis ära, momentum läks mööda. Kõik elemendid olid justkui olemas, aga midagi jäi puudu.

L.U.: Mitte et oleksime seda kuidagi ebasiiralt teinud, aga see kogemus tõestas tegelikult, et kõige õigem on teha ikkagi oma asja, püüda ise midagi välja mõelda, mitte olemasolevat kasutada. Muidu ei hakka asi lihtsalt elama.

Kas te maailmade ehitajate ja loojutustajatena kunagi arvutimängude peale ei ole mõelnud?

L.U.: Ikka oleme. Andris on palju mänginud. Mina ei mängi, välja arvatud kunagine „Super Mario”. Oleme mõelnud küll, et see oleks huvitav. Kusjuures, just praegu intervjuule tulles arutasime mingit geenimutatsioonide lugu, mis võiks arvutimängu sobida.

A.F.: See on nii spetsiifiline kunstivorm ja tundub uskumatu, et ZA/UMil õnnestuski see teoks teha „Disco Elysiumiga”. See on väga imetlusväärne. Mäng ei ole aga kunagi lihtsalt lugu. Lugu peab olema orgaaniline osa mängust ja need kaks poolt on vaja omavahel ära ühendada, et oleks huvitav. Muidu tuleb sellest lahja versioon romaanist või filmist.

L.U.: Võib-olla ma olen ülekohtune, aga kas mängud ei olegi lahja versioon filmist või sarjast?

A.F.: Ei ole. Kui mäng töötab, siis saad aru, et seda ei saakski teha üheski teises formaadis. Minu üks lemmik on jaapani mängulooja Yoko Taro „Nier: Automata”, mille lõpus pead hakkama lõputiitritega võitlema. Kui toimuvad sellised nihked, siis see lisab ägeda tasandi, mis on võimalik ainult interaktiivses vormis. „Disco Elysiumis” nad leidsid ka viisi, kuidas muuta loojutustamine mängu osaks. See nõuab meediumi hästi tundmist.

Arvutimäng ei ole aga kunagi lihtsalt lugu. Lugu peab olema orgaaniline osa mängust ja need kaks poolt on vaja omavahel ära ühendada, et oleks huvitav.

Kas olete saanud keskenduda viimasel ajal pigem filmistsenaariumite kirjutamisele?

L.U.: Pigem oleme hakanud nüüd jälle mõlemat tegema. Vahepeal meil polnud lihtsalt pikka aega telesarjahuvi. Nüüd oleme arendanud seda sarja tööstur Joakim Puhkist. Tundsime, et jõudsime stsenaariumiga heasse kohta, aga praegu seisab see raha taga. Nii et on valmidus, aga see ootab raha. Tegelikult arendame veel üht oma „lapsukest”, mis meid ennast väga köidab, kuna see seob kokku meie lemmikteemad ja ka -žanrid. Tegemist on draamakomöödiaga.

Stsenaristina ei ole vist haruldane, et kirjutad asja valmis, aga ei tea, kas ja millal see üldse tootmisesse läheb. Palju on ebamäärasust ja lõpuks ei ole niikuinii selge, mis supp kokku tuleb.

L.U.: Õnneks saab stsenarist kohe järgmise asjaga tööle hakata. Me arvestamegi, et protsess on pikk ja ette võib tulla ootamatusi. „Kupeega” läks hästi, sest alates esimesest vestlusest kuni filmi linastuseni kulus kokku vist neli aastat. Nii et me ei jää filmi valmimist ära ootama. Kui üks asi saab lõpetatud, asume kohe järgmise kallale. Muidugi on olnud ka nõmedaid momente. Näiteks kukub režissöörile justkui pann pähe ja ta muudab meelt ega taha korraga enam projektiga edasi minna – see on küll vastik tunne. Stsenaristidena me tahame midagi luua, aga see, mida me öelda tahame, peab olema kellegi teise valitud vormis, mille üle meie ei otsusta.

A.F.: Keegi teine peab sellele nii-öelda eluõiguse andma. Sa justkui sünnitad stsenaariumi ära ning siis lähed kellegi juurde ja küsid, kas ta elada ka võib. Vahel sellele mõeldes tundub see ebamõistlik risk, aga kui protsess toimib, on see väga põnev ja huvitav. 

Stsenaristidena me tahame midagi luua, aga see, mida me öelda tahame, peab olema kellegi teise valitud vormis, mille üle meie ei otsusta.

Kas stsenaariumit lõpuks ekraanil nähes tabab suur erutus?

A.F.: Alguses on ikkagi hirm.

L.U.: Ega me polegi palju oma stsenaariumeid suurel ekraanil näinud. Pärast „Teesklejaid” hakkasime usinalt kirjutama, nüüd tuli välja „Kupee nr 6” ja järgmine aasta peaks tulema kaks filmi, nimelt „Erik Kivisüda” (rež Ilmar Raag – A.T.) ja Triin Ruumetiga kaaskirjutatud „Tume paradiis” (rež Triin Ruumet – A.T.). Aga alguses on alati kõhe, jah.

„Kupee nr 6”, mis nüüd kinodes linastub, on pea täielikult venekeelse dialoogiga, sekka natuke soome keelt. Teie stsenaarium siis tõlgiti, eks?

L.U.: Jah, meie kirjutasime originaalis inglise keeles. See oli paras Paabeli segadus. Soomlasi me mõistame, aga me ei oska soome keeles rääkida ega kindlasti mitte kirjutada. Aga siis stsenaarium tõlgiti vene keelde võtete jaoks.

A.F.: Inglise keeles kirjutamine on okei, kui see hiljem vene keelde tõlgitakse (naerab). Muidu vajaks ingliskeelne tekst kindlasti toimetajat.

L.U.: Kuna meie keeletaju on kehvem kui neil, kelle jaoks inglise keel on emakeel, siis tekib illusioon, et inglise keeles on kuidagi lihtsam väljenduda. Eriti kuna stsenaariumid, mida loeme, on enamasti ingliskeelsed.

Stsenaarium on üldse väga kindel formaat, mis seab ette teatud piirid, kuidas kirjutada.

A.F.: Sel on tõesti oma väljakujunenud struktuur, kus igal stseenil on pealkiri jne, aga autori hääl tuleb ikka läbi. Mõni kirjutab baroksemalt, teine minimalistlikumalt, mõni kasutab vormiliselt hästi rütmilist kirjutamisstiili, näiteks palju suuri tähti ja reavahesid. Juba teksti paigutus lehel annab sulle mänguruumi ja aitab tempo või rütmiga meeleolu luua.

L.U.: Oleme rääkinud väga palju sellest, kuidas stsenaarium erineb teistest kirjutamise vormidest. Me kirjutame ka novelle ja Andris on kirjutanud ju raamatu („Viimased tuhat aastat”, 2016 – A.T.) ning praegu kirjutame „Kivisüdame” filmi põhjal ka lasteraamatut. Kuhugi maani on stsenaariumi kirjutamise protsess täpselt sama – pead kogu maailma välja mõtlema, aga lihtsalt vorm, millesse sa selle valad, on natuke teistsugune. Teekond sinna on väga sarnane, aga lõpuks redutseerid loo stsenaariumivormi.

A.F.: Võib-olla raskus seisnebki selles, et proosatekste kirjutades on mõtteprotsess kuidagi loomulikum, sõna voolab sarnasemalt sellega, kuidas peas voolab mõte. Stsenaariumi pead tõesti vormi valama, nagu Livia ütles. Sul on piirid – üle kahe või kolme tunni film naljalt ei kesta. Pead mõtlema stseenide pikkusele, sellele, kuidas need kannavad jne. Üldjuhul sa ei kasuta sisemonoloogi. Samas peaks tekst olema ju sama sügav kui teised tekstid, et maailm, mis selle taga on, välja tuleks.

L.U.: Tekstil on võime anda aimu sellest, et filmi taga on suurem maailm, kui välja paistab. Sa näed seda maailma läbi väikeste aukude.

A.F.: Vahel jääd ise ka muidugi sellesse vormi kinni ja raske on selle šablooni tagant välja tulla.

L.U.: Nüüd kas või seda stsenaariumile tuginevat lasteraamatut kirjutades saame aru, et seda maailma on võimalik näidata palju laiemalt.

A.F.: Tihti hakkad filmi vaadates mingil hetkel mõtlema, et huvitav, kas see põhineb romaanil. See pole ei hea ega ka halb, aga tajud taustal mingit suuremat maailma, mida stsenaariumit kirjutades ei suudeta tavaliselt luua.

L.U.: Hiljuti vaatasime üht filmi, mille puhul olime täiesti kindlad, et see peab olema romaani põhjal kirjutatud, sest see oli nii hea. Aga ei olnud! See oli ehmatav. Hea näide on kas või Paul Thomas Andersoni „Nähtamatu niit”, kus karakterid on väga tabavalt loodud ja kuidagi õrnad, jättes palju ütlemata. See annabki aimduse, et nähtavuse taga on veel terve suur maailm. Film näitab sulle, mida ta tahab näidata, aga selle taga kumab veel midagi.

Tekstil on võime anda aimu sellest, et filmi taga on suurem maailm, kui välja paistab. Sa näed seda maailma läbi väikeste aukude.

Kas teie kirjutatud „Kupee nr 6” puhul on ka seda tunda?

L.U.: See pole meie öelda.

Kas tõsiasi, et teie kirjutatud film Cannes’i festivalil auhinna võitis ja Soome selle lisaks Oscarile nomineeris, on toonud teile stsenaristidena ka uusi pakkumisi? Kas sel on olnud mingi mõju teie professionaalsele elule?

L.U.: Seda on meilt palju küsitud ja üks vastus on, et see pole veel eriti paljudes riikides linastunud. Üldiselt tööd meil jagub. Loodetavasti „Kupee nr 6” kogemus või n-ö krediit annab meile lihtsalt ka edaspidi võimaluse jutustada meile südamelähedasi lugusid.

A.F.: Praegu pole mingit kuldset pakkumist veel tulnud.  

Filmi tegevus toimub 90ndate lõpu Venemaal. Kas selle keskkonna loomine oli teile, kes te olete ka ise seda aega kogenud, lihtne?

L.U.: See oli täpselt see meie OMA AEG (naeravad). Eks see oli selline interneti- ja mobiiltelefonieelne periood, topilised kampsunid, natuke lömmis märkmikud. Kuigi filmis pole täpset aastaarvu välja toodud.

Oleme kasvanud välja nõukaajast ning meie lapsepõlv ja teismeiga jäävad 90ndatesse. See maailm ja selles elamise tunne on meile tuttav.

A.F.: Võib-olla meie enda kogemus selle ajaga oli ka põhjus, miks me sobisime selle adaptatsiooniga töötama. Oleme kasvanud välja nõukaajast ning meie lapsepõlv ja teismeiga jäävad 90ndatesse. See maailm ja selles elamise tunne on meile tuttav. Minul on veel lisakogemus, et mu tädi oli vagunisaatja Moskva rongis ja olen lapsena täpselt samasugustes vagunites palju aega veetnud. See rongitunne on lapsepõlvest tuttav.

Viimane küsimus! Sel aastal toimus mitu märgilist sündmust: esmalt kuulutati eesti filmi peatset alarahastusest tingitud surma ja siis suudeti saada filmilinnaku rajamine riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimistusse. Nüüd tuli veel uudis, et Tallifornia käivitas esimese erakapitalil põhineva filmifondi ja ootab uusi ägedaid ideid. Kuidas te nii oma ameti keskselt kui ka laiemalt kohaliku filmitööstuse tulevikku ette kujutate? Millest unistate?

A.F.: Minu ainus unistus on, et oleks huvitavat tööd ja toredaid inimesi, kellega koos seda teha. Laiemalt oleks muidugi hea, kui rahastusvõimalusi oleks rohkem ega peaks ainult Eesti Filmi Instituudi ukse taga värisema, et kas antakse seekord raha või mitte. Üldiselt ma usun, et audiovisuaalkultuuri tähtsust pole võimalik enam väga pikalt alahinnata ja ka riik hakkab meil telesarjade tootmist toetama. Siin on ka väga selge ekspordipotentsiaal. Vähem võiks mõelda sellele, milliseid lugusid me peaksime jutustama, ja rohkem sellele, milliseid me tahame jutustada. Ma olen kindel, et need leiavad ka vaataja. 

L.U.: Mind on alati häirinud, kui asju mõõdetakse mingite kindlate, ühesuguste mõõdupuude järgi – mida ja kuidas tohib jutustada jne –, seega tahaks, et siin tekiks mingi huvitav pluraalsus. Inimesed ei ole tegelikult nii sarnased, nagu mõned pimedad jõud üritavad meile siin tõestada. Filmid ei pea kogu aeg raputama, aga natuke väristada võiksid – lahti sellest veendumusest, et sa tead, kuidas asjad on. Tegelikult oleme me kõik veidi ära tinistatud.

Marii Kiisk on hingelt lootusetu unistaja, kes pildistab oma tööd filmile, kuna see õpetab distsipliini, kuid avab samal ajal ka ukse maailma, kus saab püüda kinni inimese olemuse ja ilu.