Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorid Laura Linsi ja Roland Reemaa reflekteerivad nõrga monumendi mõiste üle, mis on tänavuse Eesti väljapaneku kontseptuaalne tuum.

I

Astudes tänavalt tuppa läbi rohelise ukse, vajavad silmad heledast päikesest harjumist. Marmorpõrandaga saalis, kus sambad raamivad sümmeetrilist laemaali, ilmub nähtavale ruumiline olukord, mis ei ole sugugi kooskõlas kiriku eeldatava funktsiooniga. Kirikuruumi hierarhiat lõhub installatsioon – stseen linnaruumist.

Kollaste seintega saalis, mida niiske Veneetsia õhk on ajaga roosaks võõbanud, avaneb vaade betoonist seinale, mille nurgad raamivad olemasoleva karniisi kumerusi, kuid mille olemus on kirikuruumile siiski võõras. Seina all on tänavakividega kaetud tõstetud põrandamassiiv. Mõlemal pool saalis, tänavakivi kohal, hõljuvad barokse kiriku seintele kinnitatud radiaatorid. Kividel on tuttavlik linnapink. Pingil on ajalehed. See on stseen monumendist ja tänavakivist.

Betoonseinas olevast avausest valgub sooja valgust. Läikiv vineer nii seina taga kui ka põrandal peegeldab raskepärase objekti kulissidetagust – tegelikkuses on sein vaid õhuke kiht, mida hoiab üleval puidust sõrestik ning mis raamib olemasoleva kirikuruumi suurimat vormi – altarit. Nii kohtub oma olemuselt teisejärguline ehitis – kandekonstruktsioon – kirikuruumi peategelasega. Õlitatud kuldsetest puittaladest ja -postidest sõrestik istub ümbritsevas interjööris, nende vahel avaneb „Nõrga monumendi” näitus nii ruumi, makettide kui ka kataloogina. Ühel hetkel ei olegi enam oluline, kust algab näituse installatsioon ja kust lõpeb kirikuruum. Nende piir on hägune.

II

Kuidas esitleda arhitektuuri näitusel? Enam kui 120-aasta vanuse Veneetsia kunstibiennaali kõrval on arhitektuuribiennaal noor, kuid sellest olenemata kujunenud arhitektuuriga tegelevate inimeste jaoks suurürituseks. Maailma suurimas arhitektuurinäituste kollektsioonis valitseb meediumite paljusus: ruumilistele küsimustele tõmmatakse tähelepanu läbi reflektsioonide tehtud töödele, läbi installatsioonide, lugematul arvul postrinäituste, elamusruumide, nende makettide ning aina enam ka läbi näitusi asendavate töötubade.

Siinkohal on huvitav tagasi vaadata „La Strada Novissima” ekspositsioonile 1980. aastal, esimesel iseseisval Veneetsia arhitektuuribiennaalil. 1980. aastal ääristasid Arsenale ilmatu pikka koridori, tänapäevaks ühte kahest biennaali põhilisest näitusealast 20 seks puhuks projekteeritud ja valmisehitatud fassaadi. Hiljem ikooniliseks saanud näitusetänavale pandi nimeks „La Strada Novissima” ja see oli esimese eraldiseisva arhitektuuribiennaali ruumikorralduslikuks strateegiaks ning peamiseks vaatemänguks. Tegeleti ruumitunde loomisega, mille kaudu lahti mõtestada postmodernismist kantud arhitektuuri võimalikke suundumusi.

Nii võib ka selleaastase Eesti paviljoni „Nõrga monumendi” näituse üheks eelkäijaks pidada tolleagset ideed luua täismõõtmeline ruumiinstallatsioon, mis kõnetaks külastajat eelkõige tunnetuslikul tasandil, enam kui selgitava informatsiooni abil. Olgugi et post-modernistlikule arhitektuurile omast fassaadide viimistlemist võib vaadelda pinnapealse lõbustuspargiliku vaatemänguna ning panna pahaks liigse dekoori ülevoolamist, kandub elujõuliselt edasi selle sisuline mõte põigelda kõrvale suurtest sirgetest narratiividest ning olla vastutulelik kihilistele ning isegi vastandlikele ideedele. Sarnases võtmes võiks vaadelda ka saksa stsenograafi Anna Viebrocki lavakujundusi, mis tegelevad filigraanselt kõige igapäevastema detailidega, tuues esile tõelist, kihilist maailma ja ruumi, mille detailiderohkust tavaliselt isegi tähele ei taha ega oska panna. „Nõrk monument” näeb esitlusväärset argises linnaruumis.

Ruumiline installatsioon Veneetsias endises barokse interjööriga kirikus on juba eos määratud kohanduma ootamatustega. Nende ootamatustega tegelemisel on komplekssete detailide ja erinäoliste materjalide kohtumiste nautimine kohustuslik. Ja just sellepärast ongi võluvalt hääbuv, kuid ometi tugevalt hierarhiseeritud kirikuruum heaks kontekstiks mänglevale ja tundlikule ruumiinstallatsioonile, mis ühtsena kannaksid ning edasi annaksid nõrga monumendi mõtet.

III

„Nõrga monumendi” fookuses on avalik ruum ja töömeetodiks kahe vastandliku mõiste – nõrkuse ja monumendi – kõrvutamine. See meetod on läbiv nii raamatus „Nõrk monument: pjedestaalialused arhitektuurid” kui ka Veneetsia arhitektuuribiennaali näitusel.

Millal muutub arhitektuur poliitiliseks? Kuidas väljendub võim ehitatud keskkonnas? Kas vorm ja materjalid suudavad seda edasi anda? Kohtumaja või park, tara, sild või elamukompleks on suure hulga inimeste jaoks ilmsed poliitilised tähised, kuid seda omadust tasandavad nende paljud praktilised funktsioonid. Erinevalt neist näidetest on monument selgesõnaliselt poliitiline ja ainult esindav. Arhitektuur on küll alati väljendanud võimulolijate huve, kuid monumenti eristab ülejäänud arhitektuurist see, et ta teeb seda otseselt.

Kuid mil viisil veel saab arhitektuur esindada?

„Olgu nad abitud kui lapsed, kuna nõrkus on suurepärane ning tugevus on mitte miski. Sündides on inimene nõrk ja paindlik, kuid surres kõva ja tundetu. Kui puu kasvab, on ta hell ja paindlik, kuid kui ta on kuiv ja kange, ta sureb. Kõvadus ja jõud on surma kaaslased. Paindlikkus ja nõrkus on värske olemise väljendus. Sest mis on kõvastunud, ei võida iialgi.” Hiilides pragunevates ja purunevates betoonvaremetes, ütleb nõrkuse manifestina sellised sõnad Andrei Tarkovski „Stalker”.

Viimasel ajal on uuesti hakatud rääkima postmodernsest „nõrga mõtlemise“ mõistest, mille käis esmakordselt välja Itaalia filosoof Gianni Vattimo, väljendamaks oma aja suhtelist ja juurtetut olukorda. Sellest ajast peale on nõrkuse mõiste imbunud ka argipoliitikasse ja teistesse eluvaldkondadesse. Praegune, nõrkuse mõiste teine, ootamatult ilmnenud tegelikkus on ühteaegu nii vaatlus kui ka ettepanek. Vattimo sõnul võib kalduvusest saada strateegia, mis on mitmenäoline, vastuoluline, heterogeenne ja mittehierarhiline. Teisisõnu täielik vastand klassikalisele monumendile. Selles võtmes ongi nõrk monument oksüümoron – retooriline vahend, mis võib pakkuda värsket lähenemist poliitilisuse märkamiseks ehitatud keskkonnas laiemalt.

Kui arhitektuursed vormid on poliitilised, on nad seda enamasti vihjavalt. Sillutatud väljak, mis püsib kauem kui selle keskel asuv monument; pargitrepid, kus leiavad aset avalikud kokkusaamised; isegi kortermaja, mille trepikoda pakub kaitset majas elavatele inimestele – neid käsitleme nõrkade monumentidena. Arhitektuur annab inimelule raami, mida tarbitakse seda otseselt tähele panemata. Ajalugu lihtsalt läbib selle. Nõrkadest monumentidest rääkimine muudab selle kaudsuse nähtavaks. Küsimus ei ole ainult objekti võimus ajaloo üle, vaid ka arhitekti võimus oma projekti üle ning lõpuks ka ehitatu võimus oma asustaja üle. Kui selline võim on nõrk, siis on ta seda asjakohasem, sest mis on ainult kaudne, ei saa olla avalikult küsimuse all.