Lennureisijate kohalolutunne moondub transiitkoridores järgmist starti oodates nii, et nad ei suuda kodus enam rahu leida, käivad ringi nagu kuutõbised ning unustavad emakeele.

Kunagi ammu rääkis vanatädi mulle tuntud loo ühest peretütrest, kes saabub kaugelt maalt tagasi oma kodutallu. Seal tundub talle kõik võõras ja ta ise on ka nagu äravahetatud – käib peenelt riides, käitub kombekalt, aga emakeele on justkui unustanud, sest kasutab aina saksakeelseid väljendeid. Nõnda ta siis kõnnib mööda taluõue ringi ja näeb reha maas vedelemas. „Was ist das? Was ist das?” küsib ta isalt. Siis aga astub reha otsa ja saab varrega litaka vastu pead. „Kuradi reha!” on tal kohe meeles, millega tegu. Sellest loost on küll erinevaid versioone, ent selle peamine eesmärk on kritiseerida kadakasakslust.

See võib olla üllatav, aga ka Frantz Fanon on pannud oma 1952. aasta raamatusse „Must nahk, valged maskid” kirja väga sarnase folkloorist pärit loo. Maapoiss saabub pärast mitmeid kuid Prantsusmaal elamist tagasi oma perekonna juurde (tõenäoliselt Martinique’i saarele Antillides – toim.). Nähes üht talutööriista, küsib ta oma isalt, vanalt mind-sa-juba-haneks-ei-tõmba-tüüpi talumehelt, et mis selle asjanduse nimi on. Isa vastab talle, lastes tööriistal poisi jala peale kukkuda – ja kohe tuleb poisil kõik meelde. See olevat suurepärane teraapia mälukaotuse vastu. Siin käib jutt sellest, kuidas emake Prantsusmaa mõjutab oma kolooniaid. Fanon ütleb, et Prantsusmaa ei muuda musta meest mitte üksnes seepärast, et just sealt pärinevad tema teadmised Montesquieu, Rousseau ja Voltaire’i kohta, vaid ka seetõttu, et prantsuse päritolu on olnud ka tema arstid, ülemused ja väikeametnikud. Prantsusmaa on niisiis vaimse ja füüsilise võimu kehastus ning keele vahendusel sulavad need kaks võimu üheks – keele ja kõige selle juurde kuuluva kaudu leiad sa endale koha päikese all. Aga sellega kaasnev ebaõiglus ja emakeele hülgamine jäävad fantoomvaluna alles. Sellest kirjutas ka Emil Tode oma „Piiririigis”: „Mõnikord on mul tunne, et ma ei saa sellest keelest enam aru, ta tundub nii naljakas, täiesti mõeldamatu! Tõesti, mitte mõhkugi ei taipa, muud ei mäleta kui „Saks tullep” või „Rägip üks Maggusjut”. Kuidas nüüd siis seda prantsuse keelde tõlkida? Kuidas ennast sulle arusaadavaks teha? Aga siis on mul jälle tunne, et ma ei mõista ühtegi teist keelt, pole kunagi mõistnud, ainult see üks ongi. Niimoodi, poolkeeletuna, elangi.”

Saks ei tule enam – hoopis meie ise läheme ja räägime teises keeles – püüdlikus ameerika- või britipärases inglise keeles – seda, mida meilt tahetakse kuulda.

Kui ma loen „saks tullep”, läbistab mu selgroogu automaatselt mingi ärevusseisund, justkui tahaksin püsti karata ja kraapsu lüüa. Saksa keelel pole enam koloniaalset võimu, ent sel võib olla sümboolne võime äratada mingid psühhogeneetilised mälestused. Aga ei, saks ei tule enam – hoopis meie ise läheme ja räägime teises keeles – püüdlikus ameerika- või britipärases inglise keeles – seda, mida meilt tahetakse kuulda. Mäletan hästi, kuidas ma kunagi endale isegi uue nime – Daniel – välja mõtlesin, et olla ameeriklastele arusaadavam ja vältida selliseid tüütuid küsimusi nagu „Thanal? Thunnal? What?”. Võimukeelt rääkivaid kaasmaalasi jälgides olen märganud nende muutumist – nad on korraga palju avatumad, sõbralikumad, justkui oleks hulk energiat mingi takistuse tagant valla pääsenud. Keel muudab inimest, keelega tulevad kaasa terve märgisüsteem, käitumiskoodeks, erinevad psüühilised mustrid. Keel määrab ka selle, millest sa räägid, keelt omandades õpid sa ideoloogilisi mantraid. Võõrkeeles tajud sa end õpipoisina ja allud autoriteedile kergemini kui oma emakeele kontekstis – eriti kui su emakeelne autoriteet on peaaegu olematu. Just sel viimasel põhjusel toimub inimese transformatsioon ühest keelest teise ning migratsioon on selle ühiskondlik väljendusvorm. Nõnda olen ma märganud ka seda, mis juhtub paljude siinsete inimestega pärast pikemat välismaal (loe: Läänes) veedetud perioodi, kui nad tagasi Eestisse tulevad. Nad kannatavad siis justkui valu käes, mida tunneb soojast emaihust väljunud vastsündinu. Nende pooldumise protsess on pooleli jäänud ja neil on tunne, nagu nad oleksid ühtäkki sunnitud kandma oma vanu väljaveninud ja läppunud riideid, samas kui nad on pidanud tagastama need uued ja ilusad, mida nad paar aastat kanda said. See tunne, mõistagi, sõltub sellest, milline on inimese ühiskondlik staatus ning töövaldkond, mille juurde ta naaseb. Reegel on aga see, et õpingud välismaal toovad inimese ellu järsu kvalitatiivse ning vahel ka arengulise hüppe. See on vaikimisi ka võimalus, et siit lõplikult ära putkata.

Hoolimata suurtest muutustest on Läänel endiselt tõotatud maa kuvand ja ei saa öelda, et see on päriselt oma aja ära elanud. Kui selle peamine põhjus – heaoluühiskond – ära langeb, jäävad lisaks sümboolsele autoriteedile alles veel mitmekesisus, paljusus, kvaliteetsus. See viimane puudutab eriti haridust, eeskätt humanitaarvaldkondi, sest Läänes asuvad enamasti teadmiste ressursid – need inimesed, kelle tööd meil siin õpetatakse. Needsamad Montesquieu, Rousseau ja Voltaire istuvad reaalselt kusagil ülikoolis. Nõnda on Lääs ka oluliste sündmuste toimumispaik – nagu lõkkease, mille ümber privilegeeritud istuda saavad, ent miljonid näljased silmad näevad kaugelt pimedusest vaid õrna kuma. Lõkkeaseme ümber on modernsus saavutanud oma tipu ja me teame täpselt, et kõik seal toimuv jõuab meile suure hilinemisega. Kui käime Läänes, käime me ajaga kaasas – kõige paremini ilmneb see kaasaegse kunsti valdkonnas, kus ilma pideva reisimiseta polegi justkui võimalik tegutseda.

Reisimine hägustab inimese klassikuuluvust, mistõttu tekib võimaluste aken sooritada hüpe ülespoole. See võib olla osa seltskonnaelu hulka kuuluvast mimeesist, mida võib nimetada ka tõusikluseks.

Reisimine – kui see on vabatahtlik – on osa hea elu standardist, mille on kehtestanud jõukad Lääne ühiskonnad. Selliste standardite täitmine on kahtlemata meeldiv tegevus ja suur privileeg, ka kaasnev peavangutamine „oh, küll maailm on väike, küll aega on vähe, küll kõik on globaliseerunud” käib asja juurde. See on see ühiskonnakiht, kelle identiteedi määratleb sotsiaalmeedias just reisimine. Kaasaegse kunsti töötajad on sellised, sest nüüdisaeg liigub mööda transiitkoridore ja mittekohti. Mind aga huvitab, mis toimub selliste inimeste subjektiivsusega, mäluga, kujutlusvõimega – milliseks vormub see nüüdisaegne inimene. Ma ise tajun seda vormumist võõrandumisena, deformeerumisena, aga usun, et paljud tunnetavad selles hoopis erilist selgust ja eluhoogu. Sõltub, milliste eelsättumustega on su närvisüsteem. Lennukid ja lennujaamad võivad niisiis olla teadvuse kiirendid, ent võiks küsida, millist teadvust ja milliseid mõtteid need hilismodernsuse imed siis ikkagi kiirendavad. Küllap üsna intensiivset teadvusvoogu ja üsna ambitsioonikaid mõtteid, mille kodustes tingimustes esilekutsumiseks läheb vaja kannude viisi kanget teed. Näiteks metsast saadav energia on hoopis midagi muud. Lennujaamad tekitavad stressi ja võimendavad teadvust just selle kaudu, mets puhastab aga inimese stressist ja annab uut energiat. Ent mõistagi tundub mets lennujaamaelaniku jaoks liigselt staatiline ja vaikne – mets ju toetab elu ja laseb sul olla, lennujaam aga domineerib ja deformeerib elu ning laseb su justkui hakklihamasinast läbi. Nendes hilismodernsuse koridorides reisimine on seega justkui suur vorstitegu, kus püdelat inimmassi topitakse lateksisse ja tulemuseks on üha täienev hulk standardseid olendeid. Kõik lennureisijad on ju täpselt ühesugused, pealegi on selline tunne, nagu sa oleksid alati ühtede ja samade inimestega ringi reisinud.

Ent sellest võõrandumisprotsessist tekib täiesti uus kohalolutunne – seda märkad siis, kui tajud, et reisides oled justkui omas elemendis ja et reisimine ongi pidevalt kestev protsess, kust pole võimalik tagasi pöörduda. Selleks tuleb siiski väga tihti reisida, vastupidisel juhul see protsess katkeb ja toimub tagasipöördumine, mida võib tunnetada ka tagasilangusena. Hilismodernne kohalolutunne katkeb kohtades, kus valitses varem üks teine kohalolutunne – kodus. Ta ei suuda seal enam rahu leida, käib ringi nagu kuutõbine ja pärib „Was ist das?”. Ent puud ja põõsad ei räägi enam temaga, jõgi voolab ükskõikselt mööda ja isegi taevas on eemalolev. Inimeses pulbitseb see energia, mis on kõikides suurtes lennujaamades – aeg kulgeb seal faasidena, mis jaguneb ootamiseks ja stardiks. Ootamine tuleb kuidagi metoodiliselt ära kannatada, stardiimpulss aga kompenseerib kõik need kannatused. Kokkuvõttes kulgeb kogu elu nagu kõrb või tühi maantee, mis viib ühest oaasist või bensiinijaamast teiseni, ent selle läbimine tekitab sportlikku hasarti.

Kui nüüd kadakasaksluse ja Fanoni juurde tagasi tulla, peaks mõtlema sellele, miks kadus mõlemas loos just tööriista tähendus. Ühelt poolt tähistas see klassikonflikti, mille poolteks on mõisnik ja talupoeg, koloniseerija ning koloniseeritu. Mõisniku „töövahend” on ju talupoeg ja tal ei olegi vaja teada nende riistade nimesid, millega töö ära tehakse. Teiselt poolt võib öelda, et reisimine hägustab inimese klassikuuluvust, mistõttu tekib võimaluste aken sooritada hüpe ülespoole. Nii võib reisimine olla osa seltskonnaelu hulka kuuluvast mimeesist, mida võib nimetada ka tõusikluseks – pead jäljendama jõukama rahva (nt oma ülemuse) elu ja nendega kõik tobedad Egiptuse-reisid kaasa tegema, et karjääriredelil tõusta, kasulikke sõprusi hoida või muul viisil „ellu jääda”. Nende kahe näite mõte oli aga näidata, kuidas see hüpe ebaõnnestub ja meie kaasasündinud klassiraskus end uuesti ilmutab.