Kontserdiagentuur Damn.Loud on hoolitsenud juba üle viie aasta selle eest, et oma live’i–doosi saaksid iga kuu kätte ka need, kel südames süngema elutunnetusega paarituv muusika. Kelle maitse loeb, milline on eesti publik ja mis päästab magamata korraldaja päeva?

Ühel kõige tavalisemal reedel viskab Spotify shuffle mu kõrvaklappidesse USA müra- ja industrial’i-kollektiivi HEALTH loo „New Coke”. „Küll oleks tore HEALTHi live’is näha,” mõtlen endamisi ja lähen eluga edasi. Süüdistagem siinkohal kas ilusat juhust või algoritmide salakavalust, ent paar tundi hiljem ilmutab end mu Facebooki seinal uus üritus, mis teatab HEALTHi kontserdist Tallinnas, korraldajaks Damn.Loud ehk kontserdiagentuur, kelle kaudu astub iga natukese aja tagant Eesti lavadele igasugu veidraid tegelasi, nagu mungarüüdes mörisejad, lautoga renessansimanaja, gootisõdalased, neediturvistes ja lateksis poliitaktivistid jne. Õnnistus kõigile neile, kellele on meelepärased darkwave, post-punk, metal’i ja raske roki eri vormid, süntpopp, EBM, industrial ning muu süngema elutunnetusega paarituv muusika. Damn.Loudi juhib Roman Demchenko ning lisaks temale kuuluvad selle pisikese, kuid ülimalt aktiivse agentuuri põhitiimi Mihail Makoshin (valgus, produktsioon), Pjotr Latosev (heli, produktsioon), Kirill Shevtsov (produktsioon) ja Tanel Mütt (turundus). Kohtun Romani ja Mihailiga mõned päevad enne kontsertpidu, millega tähistati Damn.Loudi viiendat sünnipäeva, kus astus teiste seas üles prantsuse black metal’i bänd Celeste ning ka kümme artisti Lätist, Leedust ja Eestist.

Damn.Loud on toonud Eesti lavadele igasugu veidraid tegelasi, nagu mungarüüdes mörisejad, lautoga renessansimanaja, gootisõdalased jne.

Gootikontsert raekojas

Roman on saabunud eelmisel õhtul üle kuu kestnud Mehhiko reisilt. Plaan oli puhata, ent kui selgus, et Damn.Loudi disainer Egor korraldab Mehhikos samal ajal cold-wave’i-duo Selofani ja EBMi artisti QUALi ühistuuri (esimene neist esines veebruaris ka Eestis ja teine saabub siia märtsis), sai Roman kutse seltskonnaga liituda ja sõitiski mööda Mehhiko mägiteid linnast linna, sättis heli, viis bände hotelli, tõi toitu ning müüs uksel pileteid, seda hoolimata olematust hispaania keele oskusest. Ühes videos, mille Roman sotsiaalmeediasse postitas, esineb QUAL Querétaro linnamuuseumi 18. sajandil rajatud hoone purskkaevuga sisehoovis, rahvas hoogsalt kaasa karglemas. „Minu küsimuse peale, kuidas neil sellises kohas gootikontserti lastakse korraldada, sain omakorda vastuseks imestava küsimuse, et kuidas siis Euroopas ei lasta. Nende jaoks ei ole see selline püha paik, kus saab lihtsalt asju vaadata ja jalutada, vaid need kohad kuuluvadki rahvale,” seletab Roman. „Ka Eestis on avatud mõtlemisega kohti, nagu Kumu, aga kas kujutad ette, et keegi lubaks korraldada Tallinna raekojas Beats From the Vaulti? Mina näiteks ei kujuta,” muigab ta. Siinkohal tuleb selgelt mängu ka inimeste oskus peomeeleolus või kontserdiadrenaliini meelevallas käituda, kuid see, mis tagab ühele sündmusele „parketikõlbulikkuse” pitseri, võiks olla mõttekohaks nii publikule, korraldajatele kui ka kultuuriasutuste juhtidele. 

Ometi on Damn.Loudil ja Romanil endalgi ette näidata kontserte, mis pakuvad neljale seinale lisaks ka artisti karakteriga sobituvat lisaväärtust ja tõestust, et on küll võimalik. Võtkem näiteks kesk- ja nüüdisaegset segava lautovirtuoosi Jozef van Wissemi ülesastumise Niguliste kirikus või Romani enda korraldamisel toimunud Station Narva kontserdid Narva linnuses. Roman nendib, et põnevate esinemispaikade leidmine on Damn.Loudi jaoks värske suund, mida nad soovivad ka tulevikus rakendada, kuid sellegagi kaasnevad oma probleemid. Kui kontserdisaalis on korraldamiseks vajalik juba olemas, siis kusagil mujal peab kõik asjad eraldi rentima, mis tähendab ka suuremat kulu. „Me üritame vaadata artistipõhiselt, mis kuhu sobiks, ja kui vähegi võimalik, püüame valida ka mõne erilisema koha,” ütleb Roman.

Keskturult kontserdikorraldajaks

Romani ja Mihaili teed ristusid 15 aastat tagasi praeguses kontekstis samuti üsna ajaloolises paigas, Keskturul tegutsenud Reggae Baaris, kus käidi ise muusikutena esinemas või teisi kuulamas. Täpset punkti, millal Damn.Loud juured mulda ajas, on raske määratleda, kuid mõlemad olid juba varem kontserte korraldanud ja teinud koos death metal’i bändi nimega Beyond The Structure. Hakati tegelema rohkem ka teiste ürituste produktsiooniga ja käidi Euroopas tuuritamas, kuni asi kasvas nii suureks, et bändimaailmas tekkis aina kontakte ja sõpru, kes tahtsid kõik Eestisse tulla. Umbes 2013. aastal loodi Urban Culture Entertainment, millest sündis 2016. aastal Damn.Loud. „Meil ei olnud kunagi plaani, et teeme firma ja hakkame kõvasti sellega tegelema. See arenes kuidagi loomulikult hobimuusiku/-korraldaja tegemistest natukene tõsisemaks asjaks,” kirjeldab Roman. Kui küsin, kas kontaktideta on üldse võimalik kontserdikorraldusega alustada, sõnab ta, et kindlasti on, kuid see võtab rohkem aega. „Kogu tegevus on põhimõtteliselt ehitatud üles usaldusele. Inimesed, kellega me töötame, teised agentuurid ja promootorid, agendid ja bändid teavad, et oleme Eestis hea korraldusfirma, kelle poole pöörduda. See on tegelikult üsna pisike maailm. Kõik tunnevad üksteist ja räägivad omavahel. Kui oled kuskil jala ukse vahele saanud, siis on kerge edasi minna,” selgitab Roman. 

„Korraldaja roll ongi käe pulsil hoidmine: mis on aktuaalne, mida kuulatakse, mida rahvas näha tahab,” arvab Roman Demchenko.

Orienteerumine muusika- ja maitserägastikus

Kontserte annavad aga ikkagi artistid ja see maailm on teadagi kirju nagu Boschi „Maiste naudingute aed”. Nii tuleb võtta orienteerumiseks appi nii statistika, sõbrad kui ka loomulikult isiklik maitse. Mihaili sõnul on praegu populaarsuse tipul just post-punk ja darkwave – piisavalt põrandaalune, aga samas seeditav ka kõrvale, mis ei tarbi liiga metalseid ja paganlikke helisid. Oma publikuarvult suurimate kontsertidena nimetavadki nad sama žanri esindaja, valgevene bändi Molchat Doma, kelle populaarsuse tõusule aitas kaasa nende loo „Cудно” massiline levik TikTokis, ning veteranbändide Ministry, Kreator ja Sepultura esinemisi.

Damn.Loudil on lisaks kombeks teha sotsiaalmeedias üleskutseid, et uurida, keda publik Eestis näha tahaks. Roman kommenteerib, et tal endalgi on huvitav avastada kõikvõimalikke bände, mida inimesed soovitavad. „Tegelikult ma pööran kogu aeg tähelepanu sellele, mida kuulavad sõbrad või n-ö skeene inimesed,” mainib ta. Tema sõnul on olemas ka spetsiaalsed andmebaasid eri riikide digikuulamise statistikaga, aga kuna Eesti on nii väike, siis meie andmed seal tihti ei kajastu. Aimu saab samas küll lähinaabrite numbreid vaadates. „Eks korraldaja üks roll ongi maitse dikteerimine. Ja teine asi on käe pulsil hoidmine: mis on aktuaalne, mida kuulatakse, mida rahvas näha tahab. See on oluline aspekt meie tegevuses,” arvab Roman. 

Võtan näiteks ühe paar nädalat tagasi avastatud Keeniast pärit ekstreemse noise’i duo Duma, kes segab oma debüütplaadil metal’it, grindcore’i, techno’t, kriiskeid, kriginaid, mootorimürinat ja kõike muud, mis vähegi häält teeb. Bändi Facebooki lehel näen, et duoga on tuttavad ka Roman ja kolm minu teist sõpra (kokku on Dumal Facebookis artikli kirjutamise hetkel üldse 1682 jälgijat). Uuringi, mis alustel oleks Damn.Loud nõus kutsuma Eestisse sellise profiiliga artisti. Selle peale avab Roman oma postkasti ja loeb mulle ette sama bändi agendi e-kirja: „Hea meelega kinnitame sulle kaks show’d Tallinnas ja Riias.” Roman nendib, et tegelikult ei ole Duma korraldamise mõttes sugugi nii ekstreemne näide. „See tõuseb esile. Artist Keeniast, kes ei ole kunagi Eestis käinud, suhteliselt eriline musa. Selle bändi puhul on lahedaid asju, millest avalikkusele rääkida. Tegelikult ongi kõige kohutavam promoda nii-öelda viie-mehe-indie-bändi aastast 2006. Kõik on nii ilmselge. Mida sa räägid nende kohta?” naerab Roman. Mihail meenutab samas, et vahel ei ole bändile reklaami vajagi – mõni aasta tagasi korraldasid nad peaaegu nulleelarve ning olematu promoga power metal’i bändide Powerwolf ja Gloryhammer ühiskontserdi, mis müüdi täiesti välja.

Tuim, aga tähelepanelik

Kui arvestada Damn.Loudi varasemat aktiivsust ja 2022. aastaks välja kuulutatud ürituste arvu, mida on praeguseks koos mõne Läti ja Leedu kontserdiga üle 30, jääb mulje, et turgu pigem on ja rahvale live’id meeldivad. Roman nendib siiski, et kontserdikorraldaja vaatevinklist on eestlased ikkagi natukene keeruline rahvas. „Kõik on harjunud, et meil ei ole eriti palju inimesi, mis tähendab, et pileti saab osta viimasel hetkel, kuid see on korraldajale pigem halb. Kuna selle tööga kaasneb palju finantsriske, on ka meil suurem kindlustunne, kui inimesed ostavad pileteid ette. Seda rohkem julgeme võtta riske ja kutsuda lahedamaid bände,” seletab Roman. Teine küsimus on muidugi see, kuidas tuima natuuriga eesti publik lavalt bändidele mõjub. Siinkohal tõdeb Roman, et nii palju kui ta on seda teemat arutanud, on mõned bändid tõesti tajunud, et kohalik publik on alguses väga külm. „Niisugune rahulik, nii et bändidel tekib vahepeal laval olles tunne, et issand, kas neile ei meeldigi meie muusika. Pärast, kui nad autogramme jagavad või rahvaga suhtlevad, on aga päris paljud öelnud, et tegelikult nad ei ole külmad või et asi ei ole selles, et neile ei meeldi, vaid nad päriselt kuulavad. Võib-olla keegi ei pane hullu, aga inimesed pööravad asjadele tähelepanu.” 

Üks oluline eesmärk, mille Damn.Loud on endale võtnud, on enda nähtavuse suurendamine ka vene publiku hulgas. Selleks andis lootust Damn.Loudi organiseeritav festival Grom, mida on koroona tõttu juba kolm korda edasi lükatud, kuid mis pidi eelmisel suvel toimuma Lasnamäel Kivila spordipargis. Damn.Loudi kontsertide puhul on eesti ja vene publiku suhe umbkaudu 70:30. „Muidugi tahaksime seda parandada, aga selleks pole head kohalikku infokanalit, mida vene keelt kõnelevad inimesed kasutaksid, aga me üritame kindlasti tuua Eestisse rohkem vene artiste ja kontsertidele vene publikut ning vene artiste ka eestlastele tutvustada,” avab Roman Damn.Loudi tulevikuplaane. Kui uurin, kas Gromi korraldamisega minnakse sel suvel uuele katsele, tõdevad nii Roman kui ka Mihail, et praegu on see teema keeruline. „Liiga palju on juba edasi lükatud. Paned nii palju tööd sinna alla ja siis tuleb jälle mingi korraldus, mis ei lase teha,” tõdeb Mihail ja lisab, et kontserdimaastikul toimub parasjagu ka artistide ülebroneerimine. „Kõik festivalid, mida on nüüd juba kaks või kolm aastat edasi lükatud, hoiavad artiste oma line-up’ides, uusi üritusi on juurde tulnud ja artistide saadavus on praegu suveks väga kehv. Tundub, et käib jälle suur ülepingutamine ei tea mille nimel,” lisab Roman.

„Korraldajal on suurem kindlustunne, kui inimesed ostavad pileteid ette. Seda rohkem julgeme võtta riske ja kutsuda lahedamaid bände,” ütleb Roman.

Sellegipoolest peavad Roman ja Mihail Damn.Loudi pigem südamelähedaseks hobiks kui töiseks kohustuseks ning mõlemad tegelevad sellega oma põhitöö kõrvalt. Roman tegutseb nimelt Tallinn Music Weeki, Station Narva ja Sveta Baari ridades ning Mihail Von Krahlis ja vabakutselisena kõikjal mujal. Kui küsida, kui tihti Damn.Loudi puhul see töö pool välja lööb, ütleb Roman, et keegi otseselt tunde ei loe, aga vahel muidugi tekib tunne, et issand jumal, paar üritust veel, kõik on üle pea ja väsinud ja magamata: „Stressi on loomulikult.” „Aga see on lõbus stress,” torkab Mihail vahele. „Kui sa tuled kontserdile töötama, siis sa ei mõtle selle peale. Kõik on sõbrad, sulle meeldib seda teha ja näed kohe tulemust, kui rahvas tuleb, bänd mängib ja kõik need emotsioonid…”

„Ma mäletan, et meil oli pärast Tallinn Music Weeki veel pühapäeval Twin Tribesi kontsert. Siis sai terve nädal üsna magamata tööd rabatud ja veel viimane pühapäevane kontsert otsa. Tegelikult ongi kõige lõbusamad kontserdid need, kus su tüübid tulevad kohale, kõigil on mollid sellised, et nad surevad kohe ära, aga siis tekib meeletu energia. Filter kaob kohe ära ja kõik panevad hullu,” naerab Roman. 

Hüva mürgeldamist, Damn.Loud!