Kas filmi asjaosaliste kriminaalne käitumine peaks mõjutama filmi retseptsiooni või mitte, küsib Marta Bałaga Sirbis.

Ilmselt olete juba kuulnud: valitseb konsensuslik arvamus, et 2016 oli üks halb aasta. Koguni õige halb. See tõi meile president Trumpi, Zika viiruse, hulganisti surnud kuulsusi ja Ben Afflecki Batmani rollis. Rääkimata siinkohal üldse mitmest ebameeldivast skandaalist, mis meie teadvusest kuidagi kaduda ei taha. Konks on selles, et sisimas me võib-olla seda ei soovigi.

Filmikriitika on valdkond, mis pidevalt areneb: igal aastal vähema tunnustatuse ja suuremate palgakärbete suunas. See on okei – nagu öeldakse (või ütlen ainult mina), progressi pole võimalik peatada ka siis, kui ta su ukseesise täis laseb. Ometi on sellel kõigel omad head küljed, mida ei tohi kuidagi alahinnata. Enamasti tule enam keegi ütlema, mida tegema peab.

Reeglile leidub ka erandeid. Sisenedes nende müstiliste inimeste maailma, kus teenitakse leiba kellegi teise raskele tööle hinnangu andmisega, sai mulle kohe selgeks paar asja. Esiteks ei tohi filmi kunagi hinnata väliste omaduste põhjal. Adam Sandler võib ju käia nii närvidele, et tahaks ta rõõmuga kaikaga maha lüüa nagu hülgepoja, aga mõnd tema filmi arvustades tuleks isiklikud antipaatiad ukse taha jätta (välja arvatud muidugi siis, kui kõne all on „Kuus naeruväärset“, mille puhul tuleb anda, nagu torust tuleb). Teiseks ei tohi intervjuud tehes esitada liiga palju isiklikke küsimusi. Selleks on elustiiliajakirjanikud ja pressiga suhtlemise maailmas jäävad nad redeli alumisele pulgale. Tavaliselt ei keeldu staarid ise ega ka nende igal aastal järjest noorenev suhtekorraldusmeeskond kriitikule infot andmast, kas A oli oma teisest lahutusest täiesti murtud või kas B sai iluoperatsiooniga ühele poole, vaid probleemiks on hoopis kolleegid.

See on väga tore, vähemasti enamjaolt, aga vahel hakkab tunduma, et me lihtsalt ei hooli. Uurisin hiljuti Amy Adamsilt, kui karm oli kohtlemine, mis Sony e-kirjade laialt levinud lekke kohaselt talle „Ameerika afääri“ võtteplatsil osaks oli saanud. Väidetavalt käis režissöör David O. Russell Adamsiga nii karmilt ümber, et sekkuma pidi kaasnäitleja Christian Bale. Meie küsitlusringi teised ajakirjanikud ei olnud rahul – ma olin rikkunud kena vestluse. Mind lasti konksu otsast ära, küll aga ei vedanud Hispaania Vogue’i esindanud naisterahval, kes päris Adamsilt tema keeruliste suhete kohta oma vanematega. Mulle räägiti, et ta olevat pidanud seetõttu kogu festivali aja võitlema oma näo närvituksega, mille põhjustajaks oli küsimusele järgnenud silmade pööritamine ja itsitamine.

Uudishimu võib küll tappa kassi, aga enne seda on poliitkorrektsus löönud ta hoobilt oimetuks. Ma saan aru küll: inimesed on oma töö üle uhked väga erinevatel põhjustel. Filmikriitikule meeldib mõelda, et tema tegevusest oleneb midagi; et see asub lähemal filosoofiale kui meelelahutusele. Nüüd, mil kriitiku ametikoht lööb järjest rohkem kõikuma, klammerdutakse kogu tahtejõuga selle seisukoha külge. Ja veel üks, isegi tõsisem ja suurem probleem on see, et tahetakse meeldida ja armastatud olla. Intervjuu ajal soovitakse (ka ma ise olen selle vastu patustanud) kuulda sõnu „see on huvitav küsimus“ või „jah, teil on õigus“. Kui ikka kaunis superstaar lausub kogenud kriitikule „ma pole selle peale varem kunagi mõelnud“, läheb kriitiku nägu särama, nagu oleks Tais kätte jõudnud uusaastaöö ja kohe hakatakse rannas värsket krabiliha serveerima. Ma ei ütle, et selles on midagi halba. See on inimlik.

Võib-olla on mul just seetõttu probleem iseenda nimetamisega filmiajakirjanikuks. Ajakirjanik on minu arvates keegi, kes ei karda käsi määrida. See, kes ei karda heita pilku klantskaanelise turundusmaterjali kaustast kaugemale ja küsida nende asjade kohta, mis, ütleme otse välja, ei ole veel üht- või teistpidi põhjalikult selgeks tehtud meedias või pressikonverentsidel. See, kes ei püüa meeldida. Mina ei ole veel sinnamaani jõudnud, kuigi mul õnnestus hiljuti kellelgi päris mitu naeratust näolt pühkida. Mitte kurjusest, vaid huvist.

Sellel on oma põhjus, miks ma hakkasin läinud aastal neis kirjutamata reeglites kahtlema. Vihase vastureaktsiooni tõttu sai ka selgeks, et ma ei ole ainus. Me oleme üle kuhjatud ülestunnistustega, mis pole üksnes ebameeldivad, vaid tihti ka kaugeleulatuvate tagajärgedega kõigile asjaosalistele – alates Woody Allenist ja lõpetades Bernardo Bertolucciga, kes filmis kuulsa „võistseeni“ „Viimases tangos Pariisis“ ilma toona 19aastase Maria Schneideri teadmise ja nõusolekuta. Võib ju väita, et ei midagi uut. Filmimaailmale on skandaalne käitumine omasem kui kräki­uimas gremlinile: lugege Kenneth Angeri raamatut „Hollywoodi Baabülon“ (1959) ja te ei usalda enam kunagi neid naerunägusid. Võib-olla selles ongi asi. Et inimesed enam ei tahagi.

Võtame Woody Alleni. Kui „Koorekiht“ Cannes’is oli esilinastunud, kirjutas temast võõrandunud poeg Ronan Farrow hävitava artikli Hollywood Reporterile, paljastades, kuidas Allen oli Ronani õde Dylanit seksuaalselt ära kasutanud. Allen olevat tema õde pilastanud, kui see oli alles seitsmeaastane. Kuhjunud süüdistused ja staaride järjestikune pöördumine selle teema juurde kutsusid vanameister Allenis esile juba 50 aastat järgitud käitumismustri – ta alustas uue projektiga. Selgus, et mitte miski, isegi mitte kõige karmimad süüdistused ei suuda peatada Woody Alleni hästi õlitatud masinavärki. Kibe maitse jäi ometigi suhu.

Ameerika režissöörile ei ole skandaalid võõrad. 1997. aastal pani tema abiellumine eksnaise Mia Farrow adopteeritud tütre Soon-Yi Previniga kollase ajakirjanduse rõõmust rõkkama. Hoolimata märgatavast vanusevahest – Allen on 35 aastat vanem – on suhe siiski kestnud tänapäevani. Isiklike murede skaalal annab aga vihje täbarast seisust see, kui mingi tüütu prantslane teda filmitööstuse kõige auväärsemate ees Polańskiga võrdleb. „Te olete siin Euroopas nii palju filme üles võtnud, ometi pole teid Ameerikas vägistamise eest süüdi mõistetud,“ ütles õhtu juht Laurent Lafitte Cannes’i filmifestivali avatseremoonial. „Aga suur tänu, et täna õhtul tulla saite, söör. Mida muud te ikka väga teha oleks saanud. Teie filmi võistlusprogrammis ei ole, mis on siis kõige hullem asi, mis sellega üldse juhtuda saab? See pole nii hea kui „Manhattan“?“

Kuigi Ronan Farrow’ kirjutis, kus ta võrdleb juhtumit Bill Cosby omaga (kinni mätsituna peaaegu pool sajandit), ajas mõnel suled pisut sassi, ei ole see lahendust leidnud. Üks on kindel: keegi ei taha sellest rääkida, olgu tõde milline tahes.

„Amazon maksis Woody Alleniga töötamise eest miljoneid, rahastas tema uut telesarja ja filmi. Näitlejad, kelle hulgas on mõnigi, keda ma väga imetlen, seisvad endiselt sabas, et tema filmides üles astuda. „Ei midagi isiklikku,“ ütles mulle kunagi üks neist. Minu õde aga haavub iga kord, kui näeb, et üks tema kangelasi, näiteks Louis C. K. või mõni temaealine staar, nagu Miley Cyrus, töötab koos Woody Alleniga. See kõik ongi isiklik – mu õele ja naistele kõikjal – seksuaalse ärakasutamise süüdistuste tõttu ja seda ei ole süüdimõistva kohtuotsusega kunagi heastatud,“ kirjutab Farrow. Vaatajad olid selgelt teist meelt. Kui „Koorekihi“ kassatulu põhjal üldse midagi järeldada, siis seda, et nurga taga ootab tulevik täis Woody Alleni filme. Ilmselt pole mõtet oodata, et need on sama head nagu „Manhattan“.

Nate Parkeri juhtumi puhul ei paistnud publik enam andestavat. Vaid mõni kuu varem oli „Ühe rahvuse sünni“ režissöör patsutanud endale tunnustavalt õlale. Rekordilisele summale sõlmitud lepingule Fox Searchlightiga järgnes peadpööritav edu Sundance’il ja filmi peeti juba läinud jaanuaris tugevaks Oscarite pretendendiks. Selles oli olemas kõik vajalik: märge „põhineb tõestisündinud lool“, lugu toob meie ette 1831. aasta verise orjade ülestõusu Virginias, mida juhib peategelane Nat Turner, kelle rollis on lavastaja ise. Lisame siia uue põneva filmitegija staatuse ja ideaalse ajastuse pärast seda, kui eelmise aasta hashtag-kampaania #oscarssowhite sundis hääletajaid otsima rassiliselt veidi varieeruvamaid linateoseid. „Ühe rahvuse sünd“ oli neile nagu taevast sülle kukkunud. „Ma ütlen, et kui teie elus on ebaõiglust, siis on see film teile,“ on Parker ise öelnud „Ühe rahvuse sünni“ kohta. Seisukohavõtt, mis osutus aga pilkeliseks, kui tuli päevavalgele, et Penn State’i ülikoolis õppides oli Parker püüdnud koos toakaaslase Jean Celestiniga (filmi kaasstsenarist) vägistada kaastudengit, kes väitis, et oli tol hetkel meelemärkuseta. Parker pääses vabaks, Celestin mõisteti süüdi seksuaalses väärkohtlemises, aga otsus muudeti pärast ümber. Kui uudispomm plahvatas, tundus, et enam hullemaks minna ei saagi. Aga läks. Tuli välja, et kannatanud tüdruk oli sooritanud enesetapu.

Ilmselt ei tulnud Parkerile kasuks ka see, et ta ei tahtnud alguses skandaalist üldse rääkida. „Ma ei taha iga kord mikroskoobi alla sattudes seda eluperioodi taas läbi elada,“ kõlas üks ta ütlusi. Ei aidanud kaasa ka hiline meelemuutus ja tõsiasi, et isegi tema enda filmi näitlejanna Gabrielle Union, kes on ka ise vägistamise üle elanud naine, ei soovinud filmi promoda – „Ühe rahvuse sünd“ jäi kinolevis edutuks ja selle võimalused kustusid; vabaks jäi võidujooksurada aasta suurimate auhindadeni. Üks Parkeri kõrval seisnutest vajas ka ise kiiremas korras lunastust: „Ma arvan, et see pole õiglane. Ta ju mõisteti õigeks. Pealegi juhtus see aastaid tagasi,“ ütles ei keegi muu kui Mel Gibson, keda Parker on varem tihti eeskujuna nimetanud. Muidugi, Mel oskab olukorda hinnata. Gibson on alati olnud keelevääratuste meister (kui üks ajakirjanik kritiseeris „Kristuse kannatusi“, vastas Gibson, et „soovib ta vardasse aetud soolikaid“), aga 2006. aastal sõitis tal lõpuks katus pealt täitsa ära. Kui politseinik oli ta purjuspäi autoroolist avastanud, astus Gibson üles rassistliku sõnavalinguga, mis pani inimesi põletama oma „Surmarelva“ videokassette. Mõni aasta hiljem ilmus välja lindistus Gibsoni vestlusest oma toonase tüdruksõbraga. Pole vist vaja lisada, et üks viisakamaid väljendeid, mida mees oli kasutanud, oli „kuradi kiimane emis“.

Ametlikult vahetas Gibson oma rahvusvahelise filmitähe staatuse persona non grata vastu 68. Kuldgloobuse tseremoonial, mida juhtis Ricky Gervais. „Meie esimene presenteerija on kaunis, andekas … ja ilmselt juut. Mel Gibson ütles mulle seda. Tal on mingi kinnismõte,“ ütles koomik halvasti varjatud kahjurõõmuga. Filmitööstuses, kus üle kõige hinnatakse poliitilist korrektsust, tähendab selline maine tavaliselt surmaotsust. Küsige Lars von Trierilt.

Ja ometigi ei ole see Woody Alleni juhtumi sarnaselt peatanud inimesi pidamast iga tema uut filmi „naasmiseks tippvormi“. Mõnda aega oli see, nagu ka Woody Alleni puhul, selgelt vaid soov­unelm. Ei „Pimeduse äärel“ ega „Kobras“ osutunud nii heaks, et rahvas taas Mel Gibsonisse armuks. Nüüd on asjalood teised. Õndsa pea­tegelase ja kristlastele meelepärase sõnumiga „Hacksaw Ridge“ on eksinud poja ideaalne naasmine. Küsimus on vaid selles, kas eelnevat teades on võimalik ka seda moraalset filmi ära osta.

„Ma oleksin pidanud helistama oma agendile või laskma juristil võtteplatsile tulla, sest ei saa ju panna kedagi stseenis tegema midagi sellist, mida käsikirjas ei ole, aga toona ma ei teadnud seda,“ ütles Maria Schneider ühes just välja tulnud intervjuus (näitlejanna suri 2011. aastal). „Marlon aga ütles mulle: „Maria, ära muretse, see on ainult film.““

See on ainult film, kunstnikud on erinevad. Kuuleme seda iga kord, kui mingi valgustkartev, kahtlane asi kipub pead tõstma. Tõele au andes, kui igale filmitegijale teha põhjalik taustauuring, jääks neid väga vähe alles. Ega publik sellest alati hooligi. Roscoe „Fatty“ Arbuckle oli Ameerika armastatuim koomik, mitte mees, keda on süüdistatud noore näitlejanna pudeliga vägistamises ja tüdruku õnnetus surmas. Ingrid Bergman: pühak, mitte abielus Roberto Rossellini võrgutaja, ja Charlie Chaplini koos kõigi tema teismeliste pruutidega võiks üldse luubi alt välja jätta. Nimekiri on pikk. Kõik sissekanded polegi nii ebameeldivat laadi. „Sully“ võrdlemisi jahe vastuvõtt kirjutati osalt selle kraesse, et ühe esimesena A-klassi staaridest otsustas Clint Eastwood Donald Trumpi avalikult toetada. Ega see pannud Clinti muidugi pikali viskama. „Elame tallalakkujate põlvkonna ajastul,“ ütles Eastwood Esquire’ile. „Tõeliste mökude ajastul. Kõik kõnnivad kikivarvul. Näeme, kuidas inimesed süüdistavad üksteist rassismis ja kes teab veel milles. Minu noorusajal neid asju rassistlikeks ei nimetatud.“ Siit siis uudis: nüüd küll.

Kui meil Nate Parkeri ja Bill Cosby juhtumitest üldse midagi kõrva taha on panna, siis seda, et rassil on inimeste valikulisele õiglustundele ka tänapäeval väga suur mõju.

Kas võib kunstnikku eraldada tema loomingust? Võib. Praegu on raske vahet teha, kas see on märk ajakirjanduse põhimõttekindlusest või selgrootusest. Kriitikud ei ole prokurörid ja nagu öeldakse seebikrimisarjades: igaüks on süütu, kuni tema süü pole tõestatud. Täieliku selguse mõttes: keegi ei ärgita nõiajahile. Vahel siiski tundub, et me eelistaksime teadmatust.

„Need on vaid süüdistused. Need ei ole meediaväljaannete esikaantel. Pole mingit põhjust neid nimetada – sellised olid minu telejaama produtsendi vastuväited,“ kirjutab Ronan Farrow, kes mõne aasta eest intervjueeris Bill Cosby uue biograafia autorit. Muidugi mõista ei olnud lõpuks raamatus ühtki viidet seksuaalsele vägivallale. „Me tegime kompromissi: ma võisin teema tõstatada, aga ainult ühe küsimusena intervjuu lõpuosas. Helistasin hiljem ka sellele autorile, et teda järgnevate sündmuste eest hoiatada. Nüüdseks on väidetavate ohvrite nimekiri pikenenud kuuekümneni ja Cosby tegemisi kajastanud ajakirjanikud on sunnitud üle vaatama aastakümnete kaupa tekstidest kärbitud lõike, esitamata küsimusi ja rääkimata lugusid. Ka mina olen üks neist reporteritest. Mul on selle intervjuu pärast häbi.“ Pole raske mõista, miks.

Varsti hakkan kirjutama filmist „Manchester by the Sea“ Casey Affleckiga peaosas. Temast on saanud selge Oscari favoriit parima meesnäitleja kategoorias, kuigi septembris on ta kohtusse kaevanud produtsent Amanda White ja operaator Magdalena Górka väidetavate juhtumite pärast, mis leidsid aset filmi „Ma olen ikka veel siin“ võtetel. Olgu öeldud, et kui meil Nate Parkeri ja Bill Cosby juhtumitest üldse midagi kõrva taha on panna, siis seda, et rassil on inimeste valikulisele õiglustundele ka tänapäeval väga suur mõju. White väidab, et Affleck on nimetanud naisi „lehmadeks“, krabanud füüsiliselt ja lehvitanud tema poole oma genitaale. Górkat aga tabas igapäevane seksuaalse sisuga kommentaaride ja soovimatute lähenemiskatsete valing. Kas mu arvustus tuleb positiivne? Jah, see on väga hea film. Kas ma mainin neid süüdistusi? Ilmselt küll. Ja vabandama ei hakka.

„On ohtlik lasta avalikkus kulisside taha. Nende ettekujutused purunevad kergesti ja siis saavad nad sinu peale vihaseks, sest olid armastanud illusiooni, mitte sind,“ on öelnud William Somerset Maugham. Inimesed võivad ise otsustada, kas kellegi teod suletud uste taga mõjutavad seda, kuidas nad filmi vastu võtavad. Aga neil on ka õigus teada tõde. Muidu võib keegi neil ju lihtsalt, üht tuntud poliitikut parafraseerides, vitust kinni krabada.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Artikkel ilmus Sirbis 3.02.2016 pealkirjaga „Pealispinna all “.