Igiliikurist pungilegendi Kurjami näiline regressioon ajalukku uue albumiga „Surm tappis ära” on tegelikult igati loogiline: kui tänapäeval punkarid ja hevivennad enam lõuga ei saa („Seda kurb on vaadata”), siis miks mitte võtta ette aeg, mil eestlased igal pool tappa olevat saanud.

Lõppude lõpuks ei pea katk ja ristirüütlid olema vaid folk ja black metal’ile omased teemad ning albumit lõpetav pièce de résistance „Vanapaganist” näitab mõlemale žanrile kahe ja poole minutiga korralikult koha kätte. Nagu kombeks, on plaadil lisaks esmapilgul üllatavalt mitmekesisele helimaastikule ka varamu mõttetööd provotseerivat lüürikat, mis Kurjami laividel kindlasti publiku hulgas resoneerima hakkab.

Bänd pole hüljanud ka oma klassikalist aguliromantilist punki, mis hõlmab energeetilise kitarri- ja trummitärina saatel väljapursatud elulist itku („Kanapea”, „Mul on streik”). Kuigi kogu plaadil nõrka kohta kui sellist ei olegi, hakkab sellel esinev looming iga pala möödudes aina rohkem ja rohkem külge (20 minutit kestva väljalaske kohta on korralik replay value tegur väga tugev). Olenemata sellest, kas bänd võtab ette ajaloohõngulise „sitase takusärgi” lähenemise või jääb truuks oma (a)sotsiaalkommentaarile, võib julgelt öelda, et Kurjam on tänapäeval ning oleks ka 800 aastat tagasi olnud kõige rõvedamalt ja ehedamalt satiirilisem eesti bänd.