Seks on miski, mis jääb enamasti nelja seina vahele teki alla. Mõte avalikult riiete seljast heitmisest ja kirele andumisest eksisteerib nii mõnegi fantaasiates, kuid tagajärgede kartuses enamasti sellega piirdubki. Mis tingimustel on seks avalikus ruumis võimalik ja aktsepteeritav?

„Kuidas seksipeol läks?” uurisin hiljuti sõbralt. „Kuule väga mõnus oli, amelesime X-iga ja siis ta võttis mult suhu. Jäin selle peale magama ja ärgates oli väga värske olla. Hängisin veel teistega mullivannis, kus mõned inimesed, kes kahekesi, kes kolmekesi, käisid vahepeal teises ruumis ära, if you know what I mean…” Kui sa pole loo lugemist nüüdseks lõpetanud, siis õnnitlen, tõenäoliselt suudad selle kirjutise lõpuni tarbida. Minu jaoks oli sõbra jutt aga tavaline sekspositiivne ülevaade seksuaalselt vaba inimese metsikust ööst. Vahepeal kipun aga unustama, et kõigi jaoks see pole nii…

Mõni nädal varem istusin ööklubi suitsuruumis ja minu kõrvale potsatas joviaalne tuttav. Rääkisime tühjast-tähjast, kuni ta haaras mul tõsiselt käsivarrest. „Saad sa aru, hakkasin ühelt tüübilt suitsu jaoks tuld küsima ja tal polnud. Pöörasin ümber, et teise inimese käest küsida, ja mida ma nägin! Ta literally pani mu kõrval kedagi!” Y oli nähtust häiritud. Minul läksid aga jutu peale silmad suureks. Mitte seetõttu, et keegi kedagi pani, vaid põhjusel, et olime vestluse toimumise ajal sekspositiivsel geipeol, kus on selliseks šokeerivaks tegevuseks isegi eraldi darkroom ehitatud. Kuigi sellised peod ongi olemuselt tavapärasest vabameelsemad ja üritusele tulles annad justkui teistele nõusoleku olla seksuaalselt täpselt nii, nagu nad soovivad, ei suutnud ma vestluskaaslase arvamust oma selgitusega leevendada. Seks ei toimunud ju pimedas nurgataguses kohas, vaid tema kõrval avalikus ruumis.

Kuigi inimene kuulub loomariiki, siis teatud tegevusi talle alati andeks ei anta. Koertele on näiteks mõeldud välja ühiskonnakõlbulikkuse eksam. Inimesed sellist eksamit tegema ei pea, kuid meile õpetatakse siiski maast madalast, mis on „õige” ja „väär”. Mida tohib avalikult teha ja mille võiks pigem koduseinte vahele, ekstreemsemal juhul kappi jätta. 

Viimane kord Berliini külastades suutis üks submissive mees mulle juba esimesel päeval baaris rihma kätte anda, et ma teda jalutaks.

Mõistetakse, aga pigem hukka

Eespool kirjeldatud seigad juhtusid mõlemad Tallinnas, kus peod on aasta-aastalt vabameelsemaks läinud, kuigi mitte nii metsikuks kui Berliinis. Jah, tean, aitab enda võrdlemisest selle linnaga, kuid midagi pole parata. Berliin on seksipidude, fetišite ja alastuse meka. Viimane kord linna külastades suutis üks submissive mees mulle juba esimesel päeval baaris rihma kätte anda, et ma teda jalutaks. Kuigi ma ei pea ennast dominaatriksiks ega avaldanud soovi meest talutada, tegin temaga viisakusest baaris pisikese tiiru ja andsin siis rihma järgmisele inimesele üle.

Olen tihtilugu mõelnud, kas Berliinis elatud aasta rikkus või rikastas mind. Palju privaatset oli avalik ja aktsepteeritud. Peokoha ees ei pidanud alati olema silti „SEX”, et näha nii mõndagi. Linnas valitses inimeste vahel justkui mingi vaikiv kokkulepe, et see, mis siin juhtub, jääb siia. Tõenäoliselt soodustas vabadust tõsiasi, et suures linnas on võimalik jääda anonüümseks. Kirjutamata reegliteks on kindlasti turvalise keskkonna tagamine, kus on võimalik öelda ei, ning suutlikkus keeldumist vastu võtta.

Avalikkus on kohati hirmutav, kuna oleme nähtavad. Arutasime ükskord sõpradega, mis on parim sõna suguühte tähistamiseks. Kõigil oli erinev arusaam, kuid arvamuse väljaütlemisel juhtus see, et hääl kippus poole sõna pealt murduma. Niisiis sobis ühele öelda „k***ima”, teisele „n***ima”, kolmas tasandas häält iga kord, kui „s***ima” lausus, ning ainus verb, mis huulte vahelt stabiilsel noodil väljus, oli „panema”, sest see on mitmetähenduslik. Isegi verbaalses väljenduses tiksus kõigil kuklas mingi enesekontroll.

Avalikult andudes võib olla tulemuseks sildistamine nimedega, mida tegelikult endale külge ei taheta, eriti naiste puhul.

Avalik ruum on justkui lava, kus peame valima, keda soovime etendada. Raamatus „The Ethical Slut” arutavad Dossie Easton ja Janet Hardy, kas teemast, mis on paljudele võõras, tasub ikka igaühele rääkida või seda demonstreerida.[1] Tihtilugu on nii, et mõistetakse, aga pigem hukka. Ka seks on ühiskondlikus mõttes privaatne tegevus. Avalikult andudes võib olla tulemuseks sildistamine nimedega, mida tegelikult endale külge ei taheta, eriti naiste puhul.

Mary Ann Tétreault kirjutab metaruumist ehk paigast, mis on samal ajal nii avalik kui ka privaatne. Sellise keskkonna loojad soovivad loobuda oma käitumise eest vastutamisest kõrvaliste isikute ees, kellel pole teadmisi selle ruumi olemusest.[2] See tähendab, et keskkonnas toimuv on avalik, kuid vaid neile, kes mõistavad aktide privaatsust. Üks viis metaruumi tekitamiseks on uksepoliitika. Klubikultuuri uurinud Sarah Thornton on tõdenud, et näokontrolli eesmärk on selekteerida välja inimesed, kes loovad pidudele nn õige õhkkonna.[3] Ega Berghainis pole legendaarne „Heute nicht” ning pildistamise ja filmimise keeld ilmaasjata.

Kui ükskord seal baarist õlut tellisin, hakkas kostma kehade plaksumist ja valju oigamist. Pöörasime kaaslasega ümber ja nägime veidi kõrgemal võrede taga kaht peolist metsikult ühtimas, nagu keegi poleks vaatamas. Baaris istuvate inimeste reaktsioon oli küllaltki ühene. Vokaalsuse võimenedes keerati korra ümber, tšekiti, kas kõik on ikka korras, ja jätkati vestlust või joogitarbimist.

Näokontrolli eesmärk on selekteerida välja inimesed, kes loovad pidudele nn õige õhkkonna.

Ebavõrdne vabameelsus

„Kas kõik on korras?” on üks peamine küsimus, mis tagab klubides metaruumi ja ka vabameelsema keskkonna. Eriti on see oluline naistele, kelle positsioon ühiskonnas on olnud ajalooliselt surutud (paraku ka omandina) privaatsfääri. Ka terve selle artikli idee tõukus tegelikult sõbra õhku visatud küsimusest: „Kus siin peol keppi saab?” Pidimegi loo temaga koos kirjutama, mina naise kõrvalpilguga, tema oma kogemusi jagava geimehe vaatenurgast. Tõenäoliselt oleks lugu vallatum, sest ajalooliselt on seks avalikus ruumis meeste puhul aktsepteeritum olnud. Vana-Kreekas oli kodanike (nende hulka ei kuulunud naised, lapsed ega välismaalased või orjad) omavaheline füüsilisus isegi soositud, sest arvati, et armsama kõrval sõdid sõjas südikamalt. 

Tétreault tõdeb, et viimase paari tuhande aasta jooksul ei ole olukord lõpmatuseni muutunud. Naiste kuvand avalikus ruumis erineb meeste omast ja kindlasti ei saa vabameelse käitumise puhul rääkida võrdsusest. Sattusin hiljuti nägema tantsulavastust lapsesaamisest, kus peamiseks küsimuseks tundus olevat siiski see, kuivõrd naine oma keha omab. Ühiskond on pannud paika ideaali raamid ja spektrist kõrvale kaldudes tekib vahepeal tunne, et peab vabandust paluma. Ka etenduses palus esineja andeks, et ta on otsustanud mitte sünnitada. Et tema naabri lapsel ei ole mängukaaslast. Et tema mees peab koera lapseks kutsuma. Tétreault nendib, et meie kehad ei ole alati meie enda omad. Ajalooliselt on naistel olnud vähem õigusi enda üle otsustada. Seda näitab selgelt süütunne, et käitutakse valesti. See omakorda tähendab, et kui naine end avalikult paljastab, võib tulemus olla kordi hullem kui mehel. Eespool mainitud sildistamine juhtub küllaltki kindlalt. 

Reiviajastu on kujundanud uut tüüpi intiimsuse, mis ei allu ühiskondlikele tõekspidamistele.

Reiviajastu uutmoodi intiimsus

Naised tundvat end turvalisemalt just keskkonnas, kus soolised normid on fluiidsemad ja esineb vähem maskuliinset agressiooni. Elektroonilise tantsumuusika võidukäik on üks faktor, mis hakkas Anthony D’Andrea sõnutsi avalikult esteetilis-erootilist kuvandit muutma. Ühelt poolt mängivad siin rolli mõnuained ja ka autor tõdeb, et ecstasy on aidanud hägustada egotsentrilisuse piire. Artiklit lugedes meenus film „Biidid” („Beats”, 2019), kus kaks noormeest läksid reivile, võtsid tabletid sisse ning põhimõtteliselt lihtsalt kallistasid pool filmi ja avaldasid teineteisele armastust.

Samuti on reiviajastu kujundanud uut tüüpi intiimsuse, mis ei allu ühiskondlikele tõekspidamistele. Nagu D’Andrea kirjutab, on hakanud vormuma uued kokkulepped seoses kehade, iseenda, intiimsuse, sotsiaalsuse, teadmiste ja institutsionaalsusega.[4] Reividel, aga ka klubides, kuhu sarnased tunnused – LGBTQAI+-sõbralikkus, uksekontroll ja kaaspeoliste lugupidamine – on edasi kandunud, on suurem tõenäosus, et inimesed käituvad vabamalt, kuna neil on seal turvaline.

Pika jutu peale võiks küsida, kas on vaja avalikult anduda ja miks ei võiks kõik jääda privaatsfääri. Võibki, aga vale oleks öelda, et peab. Mäletan, kuidas esimest korda KitKatClubis olles oma sõbrannat taga otsisin. Soovisime sõpruskonnaga lahkuda ega julgenud teda üksi võõras linnas võõrasse (seksi)klubisse võõraste keskele jätta. Olles käinud läbi pea kõik nurgad ning väsinuna igasugustest sugulistest aktidest, mida pidin tee peal silmama, istusin nõutult diivanile. Minu kõrval olev vanem mees küsis, kas pole mitte imeline, kuivõrd armastust täis see paik on. Vabandust? Olin segaduses. Mis armastusest ta räägib? Mees selgitas, et tema jaoks on tingimusteta andmine ja võtmine parim näide armastusest ligimese vastu.

Kuigi tol hetkel ma selle võõraga ei nõustunud, pean tõdema, et aja jooksul on mu arvamus muutunud. Seks võib olla privaatne, kuid ka avalik. Ükski inimene ei peaks olema sunnitud ühte või teise vormi kinni jääma. Küll aga tuleb silmas pidada, mis on mingis kontekstis ohutu ja sobilik. Pidudel seksuaalsuse demonstreerimisel on olulisim enda turvalisus ja heaolu. See aga tähendab, et seks saab toimuda kohtades, kus on tagatud turvaline keskkond. Õigete inimeste olemasolu peol on üks tähtsaim kriteerium. Nii kaua, kui sõna „ei” tõsiselt ei võeta, ei saa turvalisusest rääkida.

Kuna Tallinnas on anonüümsus peaaegu võimatu, ei ole ka Eestis avalikult seksuaalne olemine, eriti naiste puhul, laialt levinud. Kui keegi aktiveerub, kostub kõrvalt juba, et get a room. Ka selle artikliga ei soovi ma kindlasti öelda, et püksid maha ja avalikkuse ette. Pigem võiks see panna lugejat endalt küsima, miks avalik seksuaalsus teda häirib. Eriti pidudel, kus sekspositiivsus peaks justkui tagatud olema. 

[1] Easton, D.; Hardy, J. W. 2017. The Ethical Slut, Third Edition: A Practical Guide to Polyamory, Open Relationships, and Other Freedoms in Sex and Love.
[2] Tétreault, M. A. 2001. Frontier Politics: Sex, Gender, and the Deconstruction of the Public Sphere. – Global, Local, Political, nr 26 (1), lk 53–72.
[3] Thornton, S. 1996. Club Cultures: Music, Media and Subcultural Capital.
[4] D’Andrea, A. 2005. Global Nomads. Techno and New Age as transnational countercultures in Ibiza and Goa. – Rave Culture and Religion (toim. St John, G.).

Kärt Kelder on vabakutseline kirjutaja, kes tõukub tihtilugu oma sõprade lennukatest fraasidest.

Maria Dimancea on vabakutseline illustraator ja animaator, keda huvitab inimkeha ja selle kujutamine. Ta elab koos oma koeraga Bukarestis.