Hollywood on ikka loonud seksisümboleid ja soolisi rolliideaale. Kas teadsid, et moodsa mehe võrdkuju kannab sandaale ja hommikumantlit, kuulab kõrvaklappidest keeglihelisid ning joob ainult White Russianit? Saa tuttavaks Jeffrey „The Dude” Lebowskiga.

Mehelikkuse võrdkuju on olnud Ameerika kinokunstis ikka jõuline, kõigutamatu ja iseseisev. Musklis John Rambo, hoolimatult suitsetav Humphrey Bogart, revolvriga vehkiv John Wayne. See on tegelane, kellel on võim, jõud ja kontroll. Just samasse liini triiviva karuse Sam Elliotti kauboihäälega antakse „Suure Lebowski” avamonoloogis see teatepulk imetlevalt üle uue ajastu mehele, kõigi hipide järglasele, kõigi hipsterite varasele eellasele Jeffrey „The Dude” Lebowskile.

Tagantjärele võib mõjuda üllatavalt, et 1998. aastaks end juba autorikino esigeeniustena kehtestanud vendade Joel David ja Ethan Jesse Coeni seitsmes film ei kohanud esialgu suuremat publiku- ega kriitikumenu. Ju ta oli žanriliselt liiga ebamäärane ja sisult ülearu veider – natuke nagu vestern, natuke nagu film noir, natuke nagu satiir. Nüüdseks räägib filmi jälgedesse jäänud pärand aga teist keelt – peategelase järgi on tekkinud lausa religioonivorm nimega Dudeism (kui tõlkida Jeffrey eelistatud hüüdnimi The Dude eesti keeles lihtsalt kutiks, võiks selle filosoofia nimi olla „kutism”), filmist endast kujunenud aga tõeline kultusteos, millele on pühendatud Kentuckys kord aastas toimuv festival Lebowski Fest.

Komplekt ebastandardseid meestegelasi

Kogu loolise ja stiililise segaduse ning veidruse juures on sellele kõigele üsna lihtne seletus – „Suure Lebowskiga” võrdselt värvikaid karaktereid leiab väga vähestest linateostest. Kui Jeff Bridges filmi alguses peategelasena sandaalide ja hommikumantli väel toidupoodi jalutab, on see justkui kindaheit terve ajastu ennast lõputult tõsiselt võtvale olemusele, pidurdamatult edasirühkivale kapitalismile ja arutule agressioonile. Tegevus leiab õigupoolest aset aastas 1991 ja toonane president George Bush seenior kuulutab teleekraanil alanuks järgnevatel nädalatel ja kuudel kümneid tuhandeid inimelusid nõudnud lahesõja. Töötu The Dude ei saaks aga sellest kõigest vähem hoolida. Tema elu on muretu olelemine ja kulgemine. Seda muidugi hetkeni, mil teda samanimelise ärimagnaadiga sassi ajavad jõmmid poissmehekorterisse sisse murravad, Lebowski peadpidi WC-potti topivad ning tema kallile esikuvaibale urineerivad.

Sealt algab järgnevaks kaoseks absoluutselt ette valmistamata ja oma aega pigem keeglimänguga sisustava Lebowski ristiretk oma kaotuse eest, et küünilisest ja kummalisest maailmast tükikestki õiglust leida. Coenitele omasel kujul on aga lugu ise vaid kattevari, mille tagant elu absurdi üle muiata ning üht omanäolist tegelast teise järel vaataja ette maalida. „Mis teeb mehest mehe?” küsib ühel hetkel tegelikult tagaotsitud Jeffrey Lebowski, ratastooli kiuste miljoneid teeninud ärimees. Vaikimisi esitatav küsimus on aga pigem, kas ja millal kaotab mees oma mehelikkuse, maskuliinsuse ja kuidas seda tagasi võita. Film toob vaataja ette terve plejaadi tegelasi, kelle abiga neile küsimustele vastust otsida.

Tõsi, Hollywoodi klassikalistele mehelikkuse standarditele ei vasta neist pea ükski – ei John Turturro ülevoolavalt intensiivsest keigarist keeglifanaatik Jesus, ei valju teknomuusikat kuulavad saksa päritolu veidrikest bandiidid, ei John Goodmani pidevalt enesevalitsust kaotav Vietnami veteran Walter. Ja kindlasti mitte Jeffrey „The Dude” Lebowski ise – mees, kes vaatab nimekaimu kontoris ajakirja Time kaant matkivasse peeglisse kirjaga „Kas sina oled Lebowski grandi vääriline saavutaja?”.

Oo ei, Lebowski sümboliseerib lõputule saavutamisvajadusele vastupidist – võimekust elu vabalt võtta, lihtsalt põrandal lesides kõrvaklappidest keeglihelisid kuulata ja mitte iga moeröögatuse või populismivooluga kaasa minna. Kusagil käib sõda, kusagil joostakse võidu, kusagil käib lõputu peenisemõõtmine, aga The Dude’il on sellest kõigest enam-vähem savi.

Kalamaja hipsteri eeskuju

Eriti põneva dueti moodustavad filmis Lebowski ja Julianne Moore’i tavapärase mõjuvusega mängitud kunstnik Maude. Maude on kartmatu feminist, kes teatab esmakohtumise teises lauses, et enamik mehi tunneb ennast ebamugavalt juba sõna „vagiina” mainimisel, ja küsib kolmandas, kas Lebowskile meeldib seks. Konventsionaalsemas filmis võiks Maude olla peategelase romantiliseks huviks, kuid The Dude suhestub konventsionaalsete rollidega umbes sama palju kui keskmine linnatuvi „Pähklipureja” balletiga. Ta üritab küll toimuvas selgusele jõuda, kuid keeldub võtma omaks ühe krimimüsteeriumi kangelasest peategelase rolli. Lebowski ei adu õigupoolest päris lõpuni välja, mille pagana pärast kogu sehkendamine üleüldse käib, ega hooli ka sellest kuigivõrd.

Võib-olla on aga peamine küsimus see, kas The Dude on kõige toimuva juures kuidagi vähem mees. Vähem macho ja võib-olla vähem karune, aga terve põlvkonna jaoks on Lebowski ennekõike rollimudel ja ikoon, kuigi sageli pigem aimatavalt ja 21. sajandi teiseks kümnendiks üpris tugevalt muundunud kujul. Kui Lebowski on töötu ja laisk, siis tema sandaalidesse astunud uue põlvkonna isased juhivad start-up’e ja kujundavad maailma tulevikku, sirutavad erinevalt The Dude’ist võimu ja kontrolli järele. Rahumärgiga ehitud õunalogoga arvutis askeldavad kunagised beetaisased on uued alfad ja teevad ilma nii Silicon Valleys kui ka Kalamajas. Lebowskiga seob neid aga see, et kummalgi pole eriti sooja ega külma eelmiste aastasadade jäikadest rollimudelitest ning mehisuse määratlustest.

Coenite stiil polegi maailma paika piiritleda, suurtele küsimustele vastuseid anda või kergesti defineeritavaid maailmavaatelisi seisukohti võtta. Pigem vaatavad nad ikka pealt elu absurdi – hulka kummalisi tegelinskeid tegutsemas, justkui neil võiks olla eelnevalt mainitud kontroll toimuva üle. Mehelikkusega seostatud võim, jõud ja kontroll on muidugi naeruväärne illusioon. Inimene teeb plaane, jumal naerab, nagu öeldakse. Võib-olla saab Jeffrey „The Dude” Lebowski kõigist Coenite kuulsatest tegelastest sellest kaugelt kõige paremini aru.