Homme, 12. veebruaril näeb ilmavalgust Erki Pärnoja uus, seitsmest palast koosnev kauamängiv „Leva”. Müürilehe lugeja saab värskele plaadile kõrva peale panna juba täna. Lisaks rääkisime Erkiga albumi sünnist ja tema järgmisel nädalal algavast üle-eestilisest tuurist.

„Leva” on märgiline selle poolest, et nüüd on muusikale lisandunud ka sinu vokaal, kuigi samanimelise singli ja selle jätku, „Eha” juures oled sa oma häält juba presenteerinud. Sa oled varasemalt öelnud, et ei tundnud, et su lauluhääl oleks midagi, mida peaks teistega jagama. Mis sind ümber sundis mõtlema?

Ma tõesti kujutan ette, et olen midagi sellist kunagi öelnud. Praeguseks aga on mu mõtlemine pisut muutunud ja ma arvan, et see on hea märk mingist sisemisest minnalaskmisest ja vabanemisest. Praegusel hetkel üritan mitte üle mõelda. Võib-olla ongi siis märgiline hoopis see, et ma katsun vähem kasutada mõistust – teen seda, mida lugu minult nõuab ja lihtsalt järgin seda ideed või visiooni, mis mu peas keerleb. Ühtlasi otsisin ma salvestades mingit uut heli ja instrumenti, mida oma lugudes kasutada ja avastasin, et selleks instrumendiks võibki olla mu enda hääl. Inimese hääl on kõige isiklikum ja vahetum instrument. Olen neid, kes muusika tegemiseks oma hingeõhku kasutavad, ehk siis lauljaid ja puhkpillimängijaid, alati pisut kadestanud, aga samas olin ma oma mõtetega ise endale sellised piirangud seadnud. Kes saab keelata mind enda albumil laulmast? Ainult mina ise. Ma endiselt ei pea end lauljaks, aga ma arvan, et need konkreetsed lood ja salvestused said kõlama nii, nagu neid ette kujutasin. Kokkuvõtteks – minu laulutahe sai mu hirmust võitu.

Mis „Leva” puhul sinu jaoks veel teistmoodi on kui su varasematel plaatidel?

Albumi tegemisse oli seekord kaasatud rohkem muusikuid kui varasematel albumidel (v.a „Saja lugu”, mis oli live-album ja mida esitas 10-liikmeline ansambel). Nagu ka „Leva” eelkäijatel, olid ka selle plaadi juures tegevad minu Rootsi sõbrad ja bändikaaslased Filip Leyman ja Ulrik Ording. Keelpillikvartett Preziosole tegi arranžeeringud helilooja Raun Juurikas. Marimbat mängis multi-instrumentalist Love Meyersson Rootsist ja Anna Pärnoja (artistinimega Anna Kaneelina) laulis mitmes loos. Teistmoodi on kindlasti ka albumi saamislugu. Minu eelnevad kauamängivad tulid kõik ühe laviinina ning suures tuhinas ja kannatamatuses said nad ka väga kiirelt välja antud. „Leva” lood valimisid seevastu rahulikult ja mõõdukate vahedega, aga sellest hoolimata tundsin, et nad on osa ühest tervikust. Samuti katsusin plaadi väljaandmisega olla vähem kärsitu ja nägin vaeva, et mitte ühegi asjaga liialt kiirustada.

Intervjuus Edasile ütlesid sa „Saja loo” kohta: „Kui sa juba oled suuremat vastutust võtnud, siis väga väikse vastutuse juurde tagasi astuda on igav. Sa justkui vead end alt, kui sa endale suuremaid väljakutseid ei püstita.” Mis oli „Leva” puhul sinu suurim väljakutse? Kuidas „Saja lugu” selle valmimist veel mõjutas?

Ma arvan, et „Leva” puhul on suurimaks väljakutseks see, mis järgneb albumi ilmumisele – minu soolotuur. Minu bänd ja teised koosseisud, milles tegev olen, on aastatega pigem suurenenud. Nii tunduski mulle hea mõttena sellele tendentsile kontrastiks hoopis vähendada „Leva” koosseis (esialgu!) täieliku miinimumini. Kui veel ühe võrra vähendada, siis ei olekski enam kedagi laval. Ma ei ole ühelgi tuuril üksi käinud ja ma arvan, et see saab olema väga põnev ja tore, aga ka mitmel tasandil korralik väljakutse. Pakkusin end eelmisel aastal Anna Kaneelina albumi esitluskontsertidele soojendajaks ja sain seeläbi kogemuse kahest pooletunnisest sooloetteastetest ning see oli minu jaoks põnev – mõistsin, et tahan seda veel teha. Aga „Saja loost”… Ma arvan, et see mõjutas nii „Leva” kui ka kõikide tulevaste albumide loomisprotsessi, sest pärast seda suurprojekti on minu tegemiste algpunktiks veel enam sisu. Varem algas kõik helist ning sisu ja lugu lähtusid kuuldust. Nüüd on see protsess kuidagi väga loomulikult vastupidiseks pöördunud. Kirjutamisele ja pillidest helide otsimisele eelneb pikk mõtlemise, sõnastamiste ja otsingute aeg.

Kui „Himmelbjerget” kujutas endast lugu filmile, mida ei ole, ning „Efterglow” tähistas pühendust millegi lõppemisele, siis mis lugu sa „Levaga” jutustad?

„Leva” keskendub väga inimlikele asjadele – inimeseks olemisele, elule ja elamisele kui sellisele üldiselt. „Leva” on rootsikeelne sõna, mis tähendab „elada”, „elama” ja minu jaoks selle albumi näol ka tahet elada parimat võimalikku versiooni oma elust. Album, nagu üks kunstiline tervik ikka, on üks teistlaadi maailm. See maailm on täis melanhooliat, eufooriat ja igatsust. Aga mitte igatsust millegi möödunu, vaid pigem millegi järele, mis on veel ees. See teeb „Levast” minu jaoks ühe elujaatava ja veevalajalikult unistava loomuga albumi.

Seoses plaadi ilmumisega on sind ees ootamas Eesti tuur, mis viib sind esinema just väiksemate kohtade kultuuri- ja rahvamajadesse, nagu näiteks Lüllemäe, Kärla või Palamuse. Kust selline tore idee?

See mõte on mul olnud juba ammu, aga seda on bändiga üsna raske teostada. Minu bänd oli algselt viieliikmeline ja eelmise aastaga on ta kasvanud lausa seitsmeliikmeliseks, seega võib ette kujutada, et ainuüksi bändi liikmete ning vajaliku heli- ja valgustehnika paigaldamine ühte nendest väiksematest paikadest, kuhu peagi lähen, on väga keeruline. Samas on mul alati natuke kahju olnud, kui on tulemas tuur, aga see viib iga kord samadele radadele – kolme-nelja Eesti suuremasse linna. Ma tahan oma muusikat esitada ja mängida ning tahan teha seda palju. Nii tuligi mõte, et minna seekord üksi ja laiendada seda nimistut paikadega, mis tavapäraseks saanud tuuritrajektooridelt tihti välja jäävad. Pealegi meeldib mulle esineda uutes kohtades ja ma leian, et need ei pea olema tingimata välismaal. Nagu öeldakse: „Enne käi ikka Nuustakul ära….” Mu sõber, trummar Kristjan Kallas, ütles ükskord, et ta tunneb end nagu jalgpallur – ta peab väljakule saama. Ma tunnen natuke samamoodi ja tahan mängida rohkem mänge, kui tavapärased kolm-neli. Lisaks sain ma „Saja loo” suviste pildistamisreisidega aru, kui suur see meie väike Eestimaa on ning et siin on nii palju põnevaid paiku, mida ma tahan külastada ja palju uusi inimesi, kellega kohtuda.

„Saja loos” panite te muusikasse eestlaste endi lood ja kogemused. Kui keegi peaks samamoodi sinu lugu läbi muusika jutustama, siis kes see oleks?

Ma arvan, et kui üldse keegi, siis peaks seda tegema Anna Pärnoja. Ta tunneb mind kõigist kõige paremini. Ja lisaks on Anna Kaneelina parim lugude jutustaja, keda ma tean.

Sa oled seotud väga paljude erinevate muusikaliste projektidega ja kogu su kuvand käib ikka läbi muusika. Mis on Erki Pärnoja salahobid väljaspool muusikat, mida avalikkus veel ei tea?

Mõtlesin selle üle pikalt ja mulle meenub, et kunagi suutsin isegi välja mõelda selle miski, mida võiks kutsuda hobiks. Jube kurb, aga hetkel ei tule see tegevus mulle kuidagi meelde. Ma võin ainult nii palju öelda, et ma tahaks väga leida selle aja, et üks ukseliist välja vahetada ja mulle meeldib seinu värvida. Kohe väga meeldib. Ja mulle meeldib trennis käia. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud ja leidnud, et see on mõistetav, et ma selliseid tegevusi naudin. Kui mu tööks on igasuguste hingeasjade ja helidega tegelemine – miski, mis ei ole otseselt käega katsutav ja mille tulemus pole kohe näha –, siis tundub mulle lausa loomulik, et vabal ajal naudin mõnd sellist tööd. Heaks võrdluseks võiks olla keegi, kellel on igapäevaselt mingi täiesti teisest äärmusest amet – olgu ta siis maaler või puusepp. Kui mõnus võiks olla oma maalri- või puutöö mõneks päevaks kõrvale heita ja lihtsalt ennastunustavalt kuni hiliste öötundideni kitarri mängida.