Müürilehe märtsikuises lehenumbris ilmunud Silvia Urgase luuletus on jõudnud ka veebiavarustesse. Lisaks loeb Silvia oma luulet salvestistesarjas „Kuula luuletajat”.

VEEBRUAR // MBV // GENUA

veebruar on aasta:
– kõige lühem kuu
ja
– kõige pikem luuletus
loetlesin võõrale austraallasele põhjuseid,
miks peaks kellegi jalg astuma
neljakümne viiele tuhandele ruutkilomeetrile,
millel sündisin
ja leidsin end taolise turistilõksu küüsist:
– esimene mullalõhn pärast sula
– juuniõhtu valgus kahe paneelmaja vahelisel parkimisplatsil
– esimene entusiastlik liblikas lendamas vastu majaseina
– tumeroheline august, mille lõhnast teab, et suvi pakib kohvreid
– algklassilaste poristest sügislehtedest määrdunud saapad
– esimene lumesadu ja sadu enne teda, kes võinuks olla esimene lumi, kuid jäi viimaseks vihmaks
tule siia riiki, sest:
– me naerame iseenda naljade üle
– isegi me saared triivivad pealinna lähedusse ja pealinn hammustab muheledes iseendale keelde
– me naerame ka siis, kui nalja ei ole
– me kõnnime kõik talved vee peal
tule siia riiki, sest:
– esimene mullalõhn pärast sula
– esimene entusiastlik liblikas lendab vastu majaseina
– mu hing jääb kinni, kui keegi mind üle tüki-tüki aja jälle armastab
kõik kõlab mulle kui ookean
ja ookean kõlab kui suur surev loom
kelle kõhus loksub ammujoodud vesi
ja me kõnnime kõik talved tema peal
kõik kõlab mulle kui suur surev loom:
– nõudepesumasinad
– isegi muusika
– telefonihelin enne järjekordset sooduspakkumist
– uue aasta kalender vana aasta seinal
– päevad, mis lähevad vähehaaval pikemaks, kuni on nõnda suured, et kohutavad talve üle kõrgudes tolle oma urgu tagasi
– eriti muusika
veebruar on aasta kõige lühem kuu
ma olen temast pikem
ma näen ta pealael põhjust,
miks majaseinades on liblikad
tillukesel kuul ma veel julgen mõelda,
et kõik inimesed küll surevad,
aga see on vaid refleks,
miski,
mida ise ei märka
justkui maailm,
mis lõppes vaid selleks,
et asenduda täpselt samasugusega
veel enne, kui keegi aru sai
ma olen lennanud entusiastlikult vastu seina
juba kakskümmend aastat järjest
see on profisportlase karjäär
kunagi käin mööda maakoole
ja räägin lastele,
kuidas ühel hetkel aru sain,
et me kõik sureme ja elame seejärel
täpselt samamoodi edasi
vahel vaatan oma sõpru
ja nende nõudepesumasinaid
ja mõtlen, kes neist lõpetab:
– mälumänguküsimustes
– kooliprogrammides
– üldsuse südameis
– ajalooannaalides
ja ka too sõber,
kes ühel varakevadel saatis
oma semu kolumbust järjekordsele retkele
ja togis teel sadamast koju
veel talvetolmuseid kive,
mõtles:
– kõigepealt sajandite pärast sündivatele koolilastele, kes kunagi vana hea kolu-chrisi nime pähe õpivad
ja siis:
– jälle endale
ja sellele, kuidas:
– ta hing jääb kinni, kui keegi teda üle tüki-tüki aja jälle armastab