Kunstihoone kolimine kesklinnast Lasnamäele Lindakivisse on tõstnud vererõhku nii kunstnikel, kes pidid oma ateljeedest välja kolima, kui ka institutsiooni töötajatel, kes kardavad külastusnumbrite langemist. Toimiv küttesüsteem ja pragudeta vundament pühendavad aga abinõu hoolimata sellest, kui palju plaanid muutuvad. 

Kes on vähegi oma elus kolinud, teab, kui palju aega ja vaeva see nõuab. Mõnda enda kolimist meenutades võib teha peas tehte, kui suur töö on ühe 88-aastase maja tühjaks kolimine. Kunstihoonesse on talletunud lõputul hulgal ajalookihistusi ja nende kõigiga peab arvestama. 

Kõigepealt ateljeed, siis Kunstihoone

Suve jooksul kolisid kunstnikud oma ateljeedest välja üle hoovi asuva Otsa kooli ruumidesse. Paljud neist on töötanud oma ateljeedes aastaid, kui mitte aastakümneid, ning vesteldes näiteks Toomas Vindi, Lembe Rubeni ja Jüri Kasega, tõdesid nad kõik, et on kahju oma koduseks saanud tööruumidest lahkuda. See on kahe teraga mõõk. Inimlikult saan ma loomulikult aru, et ateljeedest lahkumine on raske, sest seal on kõik harjumuspärane ja oma käe järgi sätitud, kuid samal ajal ei saa eitada asjaolu, et Kunstihoone maja on lootusetult amortiseerunud. 

Kuulsin kunstnikelt lugusid Kunstihoone ja Kuku klubi hiilgeaegadest. Toomas Vindiga kõneledes tuli esile näiteks see, kui oluline on olnud Kunstihoone maja roll läbi aegade. Kunagi oli Kuku kinnine klubi ja igaüks sinna niisama lihtsalt juba sisse ei saanud. Samas oli Kuku väga paeluv, sest see oli koht, kuhu kogunesid kunsti- ja kultuuritegelased, ning sealsed peod olid legendaarsed. Palju käis läbi ka teatav nostalgianoot, sest kuigi Kuku on praegugi vägagi edukas klubi, on eluolu seal ikkagi muutunud. Tänapäeva ei saa võrrelda sellega, mis toimus Kukus näiteks 1960.–1970. aastatel. Eks näis, kas renoveeritud Kunstihoone toob tagasi ka Kuku hiilguse. 

Peaaegu kogu minu Kunstihoones töötamise vältel on kolimiseks ja renoveerimiseks ettevalmistusi tehtud ning oleme jõudnud nüüd justkui ühe ajajärgu kulminatsiooni.

Kui paljud teavad Kunstihoone näituseruume ja Kuku klubi, siis ülemistel korrustel asuvad spetsiaalselt ateljeedeks mõeldud ruumid, mis on olnud teiseks koduks paljudele tuntud eesti kunstnikele. Kunstihoone on omaette ökosüsteem, kus ühest majast leiab nii ateljeeruumid, kus teha tööd ja tegeleda loominguga, kui ka Kuku ajaveetmis- ja söömiskohana. Seega on mõistetav, et paljud kunstnikud, kellega olen aasta algusest saati kolimisteemal vestelnud, suhtuvad kolimisse pigem kurvalt. Minu jaoks kõige huvitavama aspektina mainiti seda, et Kunstihoone ateljeedel on oma atmosfäär, ajastute paatina. On olnud uhke mõelda, kes kõik on varem ateljeedes tegutsenud ning kes ka praegu kõrval toimetavad. 

Kunstnikud tõid välja ka ateljeede negatiivseid külgi, näiteks pisikese liftiga ei saa mugavalt teoseid transportida ja ka olmeliselt võiks olukord parem olla. Lõppude lõpuks ei ole majas korralikku ventilatsiooni – suvel on palav ja talvel jahe. See on miski, millega olen pidanud isegi võitlema. Meenub moment eelmisest talvest, kui valvasin üleval näitust, seljas kõige soojem villane kampsun ja jakk – muidu oleks külm naha vahele tulnud. Tänavu ei lülitatud küttesüsteemi üldse sisse, sest see on omadega niivõrd läbi. 

Pakkimise aeglane algus

Kui ateljeed koliti suvel tühjaks, siis Kunstihoone enda sees hakkas pall veerema kuskil oktoobri alguses. Viimased ruumid kolib terve tiim üheskoos tühjaks novembri alguses pärast Oliver Ressleri näituse „Tõkestades mandrijääd” lõppu. Kuna praegu on see veel majas, saab tegeleda eri soppide läbikammimisega. Nagu ka kodudes, on Kunstihoones hulk olmeesemeid, mida on hoitud alles põhimõttega, et „äkki läheb kunagi vaja”. Nüüd, kui minnakse Lasnamäele, peab iga alleshoitud asjaga tõtt vaatama ja otsustama, kas seda läheb kindlalt vaja või mitte. Bürootarbed, vaasid, alused ja kõikvõimalik muu avamise ja arhiveerimisega seotud butafooria – suur osa neist asjadest ei mahu Lindakivi paviljoni ära.

Uue hoone ülesehitus on lihtne, sest kõike on minimaalselt. Tegu on heas mõttes justkui kuuriga, sest paviljonis ei ole sees vett ega kanalisatsiooni ning elekter tuleb mööda lakke ehitatud konstruktsioone, mida saab siis mööda seinu vajalikesse kohtadesse tõmmata. Kui kuur kõlab ehk natuke hirmutavalt, siis meie teine hellitusnimi Lindakivile on pontšik, sest paviljoni keskel on sisehoov. Kuigi maja ise on kandiline ja asümmeetriline, on liikumistrajektoor ringikujuline. Mõõtmetelt on tõepoolest tegu parajalt suure näitusemajaga. Sellegipoolest planeeriti sinna võimalikult vähe kappe ja muid hoiustamiskohti, et ruumi jääks maksimaalselt näitustele. Kui kirjutada külastusjuhi seisukohalt, siis Lindakivis töötamine on kindlasti ebamugavam kui Kunstihoones. Me kõik lohutame ennast sellega, et kui Kunstihoone pärast renoveerimist avatakse, on kõikvõimalikud tingimused kindlasti paremad ja see motiveerib Lindakivi perioodile vastu astuma. 

Tempo tõus oktoobris

Praegu me veel ei tea, millal me Lindakivi paviljoni avada saame. See põhjustab stressi, sest teadmatus seoses tööplaanidega takistab nii graafiku kui ka kindlate kolimisplaanide tegemist. Samas üritan hoida meeleolu, et tuleb see, mis tuleb. Natuke sürreaalne on siiski mõelda, et umbes kuu aja pärast asun ma tööle paviljonis, mida alles ehitatakse. 

Ebakindluse kõrval tekitab põnevust see, et mul ei ole veel täpselt teada, milliseks kujuneb mu argine tööpäev Lasnamäel. Kui praegu on Kunstihoonel kolm näitusepinda, milleks on Kunstihoone, Linnagalerii ja Kunstihoone galerii, siis alates novembrist liiguvad külastusjuhid Linnagalerii ja Lasnamäe paviljoni vahet. Kontor kolib Lindakivi hoonesse, seega kohaneda tuleb ka kontoritöötajatel. 

Kui mina olen tegelenud peamiselt soppide ja nurgataguste läbikammimisega, siis kontoril tuleb otsustada ka seal asuvate raamatute jms saatus. Omaette nüanss on veel Valge Kuubi vaatevinkel. Kui praegu on Valgel Kuubil Kunstihoones kaks pisikest konkut, kus hoitakse installiks vajalikke elementaarseid asju, siis Lindakivis neile ruumi ei jagu. Seega tähendab see Valge Kuubi meeskonna jaoks, et nad peavad oma kaubikuga mobiilsed olema.

Paviljonis ei ole sees vett. Selle kõrvale tuleb konteinertualett, kust küll saab vett, kuid selle kättesaamine tähendab siiski paviljonist väljumist. Suvel on see kindlasti vähem tüütu, kuid talvel ei ole lumetormi või paduvihmaga konteineri või kontori vahet jooksmine suure tõenäosusega kõige meeldivam. Kui Kunstihoone ükskord renoveeritud saab, on seal kindlasti palju mugavam töötada kui praegu. Seda nii külastusjuhtidel, kontoritöötajatel kui ka installimeeskonnal. Nii kaua peab lihtsalt oludega kohanema ja mõtlema uuele ilusale Kunstihoonele. 

Palju lahtisi otsi

Mõningast teadmatust tekitab ka see, kellest saab meie (uus?) publik Lasnamäel. Kui praegu on Kunstihoone nii kesklinna keskel, kui üldse saab olla, siis Lindakivi paviljon asub kanali kohal elumajade vahel. Püüan läheneda publiku küsimusele võimalikult avara pilguga ja stereotüüpidesse laskumata. Tahaks loota, et Kunstihoone senine publik on valmis tulema näitusele ka Lindakivi juurde ja samal ajal avastavad meid ka hoopis uued külastajad. Kõige negatiivsem stsenaarium oleks see, kui olemasolev publik ei tule kaasa ja Lasnamäe kohalikud elanikud ei leia meid ka üles. 

Lindakivi paviljoni avamisaeg sõltub suuresti, nii naljakas kui see ka pole, ilmast. Nimelt valmib paviljon moodulitest, mis tõstetakse kanalist kraanaga Lindakivi platsile, ja tugeva tuulega ei saa seda teha. Oktoobri keskel oli paviljoni lähitulevik veel lahtine, sest hoonel ei olnud ikka veel seinu püsti. Ma ei kadesta oma kolleege üleval kontoris, kes peavad kavandama paviljoni avamist olukorras, kus uus hoone on alles valmimisjärgus ja puudub kindlustunne seoses avamiskuupäevaga. Selle nihutamine tähendab näiteks seda, et mõni valitud esineja ei saa uuel kuupäeval tulla ja siis tuleb plaanid jälle ümber mängida. 

Praegune tulevik

Pildid ehitusplatsilt annavad lootust, et saame avada novembri keskel. Kui seinad ja katus on juba olemas, saab mõelda elektritöödele, siseviimistlusele ja lõpuks ka Tamara Luugi näituse „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?” installimisele. 

Probleem võib tekkida ka sellest, et Harju tänaval asuva Linnagalerii lahtiolekuaeg ei muutu, mistõttu peame teavitama külastajaid kahest lahtiolekuajast. Muutus on tingitud sellest, et Lindakivi asub ikkagi pigem linnaservas ja inimestele peab andma võimaluse sealt pärast tööd läbi hüpata. Aga see on katsetamise küsimus. Kui selgub, et publik meid viimasel tunnil üldse ei külasta, siis tuleb lahtiolekuaega muuta. 

Tundub uskumatu, et me päriselt lõpuks kolime. Peaaegu kogu minu Kunstihoones töötamise vältel on kolimiseks ja renoveerimiseks ettevalmistusi tehtud ning oleme jõudnud nüüd justkui ühe ajajärgu kulminatsiooni. Minu Kunstihoones veedetud aeg on olnud üsna värvikas. Tulin tööle 2020. aasta veebruaris ja poolteist kuud pärast alustamist tabasid meid koroona ja eriolukord, mis tähendas, et pidin lülituma täiesti ümber olukorras, kus olin napilt alles sisse elanud. Ma ei kahtle selles, et ju saab ka Lasnamäel kohanetud. Aega meil on. Keegi ei oska täpselt ennustada, kui kaua Kunstihoone renoveerimistööd kestavad. Tundub, et ennustamatus on huvitaval kombel tavaks muutumas. Selle peale võib vaid panuseid teha. 

Lasnamäe on Tallinna kõige suurema elanikkonnaga elurajoon, mis tähendab, et meie uue asukoha vahetus läheduses elab üle saja tuhande inimese ja kaasaegne kunst tuleb nüüd neile palju lähemale.

Ma loodan, et inimesed leiavad tee Lindakivi paviljoni, kuid saan ka aru, et see on paljudele logistiliselt keerukam kui varem. Samas on Lasnamäe Tallinna kõige suurema elanikkonnaga elurajoon, mis tähendab, et meie uue asukoha vahetus läheduses elab üle saja tuhande inimese ja kaasaegne kunst tuleb nüüd neile palju lähemale. Ja kui tavapärased kesklinnaga harjunud külastajad jõuavad Kadriorgu ja Kumusse, siis küllap jõutakse ka kanalist kiviviske kaugusel olevasse uude paviljoni.

Johanna Jolen Kuzmenko on kunstiteaduse magistrant, keda huvitab ühtviisi nii kunstiajalugu kui ka kaasaegne kunst.

Kunstihoone Lindakivi paviljoni avamisprogramm pakub 19.–20. novembril tegevust nii lastele kui ka täiskasvanutele. Lisaks Tamara Luugi kureeritud näitusele „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?” saavad külastajad vaadata Maria Kapajeva noortega koostöös valminud filme. Rohkem infot leiab Kunstihoone kodulehelt.