Alanud aasta esimese jaanuari pohmeluses said mitmed inimesed vestlusrakenduses Telegram sõnumi tegelaselt nimega Lucy, kes juhatas sisse kuuepäevase chat’i-põhise näituse.

„NewYearsRezolution”, 01.01.2022–06.01.2022 (veebis).
Kuraatorid Aleksander Metsamärt, Gertu Borodkina, Marion Leetmaa, Kristo Willem ja Anita Kodanik.
Kunstnikud Siim Elmers, Darja Popolitova, Alexei Gordin, Martin Kirsiste, Liisbeth Horn ja Elina Masing.

Kui jaanuarikuu on justkui aasta tasuta prooviperiood, mil on kohati raske end liiga tõsiselt võtta, siis „NewYearsRezolution” oli selle perioodi üle mõtisklev kunstikatsetus.

Jututoanäitusel reageeriti ühest küljest aastavahetusele kohaselt möödunud aasta sündmustele, mõeldi minapildist ja elati niisama kenitledes välja tugevat räsitust aastavahetuspeost. Teisalt saab selle näitel mõelda ka sotsiaalmeediapõhise kunsti kureerimise potentsiaalsele tulevikule. Chat’i-näitus „NewYearsRezolution” oli EKA kuraatoriõppe magistrantide teise kursuse projekt, mida juhendas Anders Härm ja mille eesmärk oli kollektiivselt näitus korraldada – eelkõige koostööoskuste harjutamiseks. Tudengiprojektidele omaselt on üliõpilastel sealjuures suur vabadus katsetada ja julgust lisab ilmselt hajutatud vastutus. Mina liitusin projektiga hobikorras, välise abijõu ja raporteerijana.

Tundmatu platvormi peibutus

Kuivõrd ülesandepüstitusest kuni valmis näituseni on aega ühe semestri jagu, on selles aines ka varasematel aastatel pigem alternatiivsete näitusepindadega eksperimenteeritud. Näiteks loodi sel kursusel seni tegutsev Vent Space’i projektiruum (2018) ja pandi Lõputu Elu Galeriis eksponeerimiseks kokku näitus „Arkaadia” (2020).

Näitust korraldades seisti äkki silmitsi vestluskeskkondade mitmekülgsuse ja konkurentsirohkusega. Telegram eristub teistest tugeva krüpteerituse ja kasutaja privaatsuse kaitsmisega. Lisaks on Telegramil võrreldes WhatsAppi või Messengeriga ka palju rohkem kasutusvõimalusi. Näiteks saab Telegramis luua bot’e ehk pistikprogramme ja kanaleid, mis võimaldavad kasutada vestlust näiteks ajalehe või blogi uudisvoona. Katsetuse käigus ilmnes, et Eesti publikule seostub keskkond just illegaalsete toodete omandamisega. Vanemale põlvkonnale tuli aga mõnel juhul seletada, et tegemist ei ole analoogsete telegrammide saatmisega või et üritusel ei ole midagi pistmist kurikuulsa väljaandega telegram.ee. Seega on Telegram kohaliku publiku jaoks pigem tundmatu platvorm, mistõttu võis olla raske kõiki selle kasutusvõimalusi ja laiema auditooriumi kaasamise potentsiaali ära kasutada.

Vanemale põlvkonnale tuli aga mõnel juhul seletada, et tegemist ei ole analoogsete telegrammide saatmisega või et üritusel ei ole midagi pistmist kurikuulsa väljaandega telegram.ee.

Telegrami cool kid’i staatus vestlusrakenduste hulgas pakkus siiski piisavat põhjust selle näitusekeskkonnaks valimiseks. Kohas, kus diilerid koordineerivad oma kauba liigutamist ja paremäärmuslased plaanivad koosolekuid, peaks tavainimesel olema piisavalt julgust, et kunsti kohta arvamust avaldada ja toimuvaga keskmisest rohkem suhestuda. 

Grupivestlus pole kunstisaal

Telegrami krüptilisus tundus näituse tiimile liiga väärtuslik ja seksikas, et oma identiteet kohe alguses paljastada. Samas pidi publiku kuidagi chat’i suunava lingini juhatama. Traditsiooniliste pressiteadete ja Facebooki üritusega lükati käima ka anonüümne reklaamikampaania. Esialgu plaaniti teha projekti turundust meili teel, kasutades lavastatud ahelkirju. Need kirjad ei läinud aga rämpspostifiltritest läbi ja seetõttu tuli pöörduda analoogsemate meetmete poole. 31. detsembril sai Balti jaama Circle Ks istudes saadetud uue stardikaga nuputelefonilt kolme tunni jooksul välja mitusada SMSi eri kultuuriinimeste telefoninumbritele. Ilmselt pidasid vähemalt pooled sõnumi saanud inimestest seda veidraks petuskeemiks, kuid samas tekkis tunne, et sel viisil saab end mingi osa jaoks Eesti kunstimaastikust „ära registreerida”. 

Publiku reaktsiooni on aga raske ette näha. Näituse toimumise ajal liitus grupivestlusega üle 110 kasutaja, kelle taskusse või nina ette näituseteavitused jõudsid. On raske kujutleda, kuidas kunstnik nii suurele vaatajahulgale veel lähemale jõuaks. Vestlusvoog publiku telefonides on ajaliselt pikem ja vaataja isiklikus ruumis püsivam kui näitusekülastus. Sellele lisaks said nii kunstnik kui ka tavakasutaja Telegramis anonüümseks jääda. Jututoanäituse püsivus ja publiku olmesse pääsemine oli kuraatorite jaoks kõige intrigeerivam aspekt.

Näituse-chat’i teavitused tungivad vaataja argiellu luba küsimata.

Need ajalised ja ruumilised omadused teevad chat’ist pigem avaliku territooriumi kui institutsionaalse kunstisaali. Näituse-chat’i teavitused tungivad vaataja argiellu luba küsimata. Seega ei ole vestlus piiratud ainult telefoniekraanilt vaadeldavaga (videod, tekstid, pildid), vaid siinkohal on meediumiks kogu lõim kui selline. Selle loogika on kiire, vahetu, napisõnaline, inforohke ja visuaalne. 

Just seda kasutas ühe minuti joonistusteks ära Alexei Gordin, kelle automaatjoonistuste idee tavalisse näituseruumi justkui ei sobinud, aga oli juba mõnda aega väljundit otsinud. Tunni jooksul saabusid Gordinilt iga minuti järel reaalajas loodud joonistused, mis moodustasid komplektina tervikliku piltsõnumipõhise kogemuse.

Ületamas virtuaalset taluvusläve

Tegijatel oli raske harjuda mõttega, et näitust ei tule chat’i keelde „tõlkida”, vaid seda kohe selle tingimustest lähtuvalt luua. Vestluslõime konteksti paigutatud kunst nõuab palju rohkem kunstniku või kuraatori isiku kohalolu tajutavust. Seega toimisid paremini lavastuslikud võtted. Sellele said hästi pihta Liisbeth Horn ja Elina Masing, kelle paaritunnine performatiivne sõnumilaviin pani proovile osalejate meemitaluvuse. Sisuliselt esitasid nad oma teosega „Grindr” vestluses osalejatele üleskutse lüüa kaasa pasapostitamislaines, mille segadusttekitavas sisutuses seisneb ka selle vabastav väärtus. Mõned julgesid ka aktiivsemalt vestlusega liituda, kusjuures tegijatele on siiani teadmata, kas kõige võikamaid meeme postitanud persoon (kes tuli eetilistel põhjustel chat’ist eemaldada) oli kunstnike loodud või lihtsalt sinna eksinud väljaelamisvajadusega tegelane. Sarnase lähenemisega töid oleks võinud isegi rohkem olla. 

Igasuguse kuraatorluse eesmärk on astuda samm kunsti juurest publiku poole. Virtuaalses ruumis, kus kuraatori harjumuspärased tööriistad ei toimi, pakub online-vestluslõim ootamatult palju dramaturgilisi võimalusi. Teised kuraatorid kommenteerisid kogetu põhjal, et selline formaat oleks ilmselt asjalikum mingi suurema ürituse lisana. Kunstnike jaoks oli see eelkõige hea võimalus esitada oma loomingut või katsetusi mängulisemal viisil – kunstil on komme end vahel liiga tõsiselt võtta. Seda on ilmselt tundnud paljud, eriti habrastel tundidel pärast suuri pidustusi, mille metafooriks „NewYearsRezolution” oli. Virtuaalsel anonüümsusel on säärastel hetkedel suur potentsiaal hea modereerimise korral publikule inspireerivaks ja turvaliseks loomekeskkonnaks saada.

Anita Kodanik on segapäritolu vabakutseline kunstitöötaja. Tema huviorbiiti on jäänud varem nii regionaalse, kogukondliku kui ka isikliku identiteedipoliitika väljendused visuaalkultuuris ning kunstisüsteemide sõltuvus kultuurilisest kontekstist.