Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu ilmumise puhul räägime teose tegijatega muu hulgas sellest, mis on – ja mis ei ole – saja aasta jooksul muutunud ning kuidas leida 19. sajandi elulugudest rõõmsaid ja 20. sajandi kohtudokumentidest ilusaid kväärilugusid.

Eesti LGBT Ühing andis oktoobri lõpus välja Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist”, kusjuures kasutan siinkohal võimalust märkida, et lisaks sellele, et tegemist on ilma kahtluseta äärmiselt olulise maamärgiga, on see ka haruldaselt tore ja lõpmatult huvitav lektüür. Nõnda võtsime Pegasuse kohvikus mõned päevad enne teose esitlust jutulõnga üles raamatu tegevtoimetaja ja kaasautori Rebeka Põldsami ning toimetaja ja kaasautori Andreas Kalkuniga, kes vastutavad paljude teiste hulgas raamatu valmimise eest. Pildistamiseks pakkusid tegijad kohe välja Kaarli puiestee allee, mis on kvääriajalooliselt vägagi tähenduslik ja laetud paik (kuidas ja miks täpselt, pruugib juba lugeda teosest endast).

Kui me tänavu juunis Müürilehe kvääriteemalist numbrit tegime, oli meie esmane plaan panna kokku selline leht, mis pigem tähistaks LGBT+ inimeste elusid, mitte ei keskenduks niivõrd probleemidele ja muredele. Aga mida lähemale me numbri valmimisele jõudsime, seda selgemaks sai, et probleemlugudest me ikkagi ei pääse – tänapäeva fookusesse võttes ja meie positsioonist olekski olnud raske põhjendada lähenemist, mille kohaselt kõik on hästi ja probleeme pole. Teie raamatut „Kalevi alt välja” lugedes aga paistab, et teil on see õnnestunud. Kas see oli teil teadlik programm?

Andreas: Ma arvan, et ka asjaolu, et kirjutajad on valdavalt sellest kogukonnast, mõjutas seda. Me kõik ju teame, et kvääriajaloo allikad on enamjaolt negatiivsed – kinnipidamisasutused, meditsiiniasutused jne –, ja mida kaugemale ajaloos minna, seda jubedamaks see läheb. Aga samu allikaid on võimalik kasutada ka teisel moel sõltuvalt sellest, mida sealt otsida. See ei tähenda, et muudame ajalugu, aga ka kohtumaterjalides võib ju märgata empaatiliselt näiteks tundeid ja kannatavat inimest. Ilmselgelt oli meie eesmärk näha suuremat pilti, mitte ainult kriminaalset või kõmulist poolt.

Rebeka: Üldiselt räägivad arhiiviallikad, mille põhjal homoseksuaalsuse ja transsoolisuse ajalugu kirjutatakse, kas kellegi päris võikast allasurumisest või karistamisest. Rootsi ajast ei ole küll säilinud Eestist ühtegi dokumenti, kus keegi oleks homoseksuaalsete suhete pärast ära põletatud, aga põhimõtteliselt oli selline seadus olemas. Raamat põhineb uurimistööl ja iga autor on oma kirjutise koos toimetajatega põhjalikult läbi mõelnud, mis muudab lood vahest ka lihtsasti loetavaks. Ja nagu Andreas ütles, olid meie autorid inimesed kogukonnast – mitte küll päris kõik, meil on ka heteroseksuaalseid kirjutajaid.

Üldiselt räägivad arhiiviallikad, mille põhjal homoseksuaalsuse ja transsoolisuse ajalugu kirjutatakse, kas kellegi päris võikast allasurumisest või karistamisest.

Rebeka Põldsam

Nii et te ei diskrimineeri?

(Naeravad)

Rebeka: Mul on hea meel, et meil on tegijate tiimis peaaegu terve LGBT+ spekter esindatud. Kuigi vaid Bart Pushaw’ loos on autori minapilt tugevalt esil, on kvääri inimese kogemus ja suhestumine ajaloolistes allikates lahtirulluvate lugudega igal juhul teistsugune kui heteronormatiivsust järgival inimesel. Näiteks kriminaaluurimise toimikuga tutvudes võib keskenduda õigussüsteemi toimemehhanismidele või hoopis sellele, kuidas kriminaaluurimine või karistus mõjutab süüdistatava elu. Keskendusime raamatu autoritega just indiviidi kogemusele ning julgen öelda, et paljud inimesed, kellest lugudes juttu tuleb, esindavad hästi oma aega. Mul on hea meel, kui lugedes jääb mulje, et me lahendame LGBT+ inimeste lugusid positiivselt, sest paljud lood ongi haruldaselt positiivsed. Näiteks Élisàr von Kupfferi elulugu [1872–1942 – M.T.], millest kirjutab Hannes Vinnal, ongi rõõmus lugu inimesest, kellel oli võimalus arendada mõtteid homoseksuaalsuse teemal ajal, kui Saksamaal oli homoseksuaalsus veel kriminaalselt karistatav, nagu ka Eestis ja Vene tsaaririigis.

Muidugi on ka siin kõik mured taustal olemas, aga need ei ole nii otse ja eraldi esile toodud. Igal juhul pole tõenäoline, et leidub palju neid, kes loevad raamatu läbi ja teevad ainult selle põhjal otsuse, et päris hästi elasid kväärid meil!

Andreas: On ka lugusid, mis mahuvad hästi heteronormatiivsesse mudelisse – von Kupfferil oligi pikaajaline meestevaheline abielulaadne suhe. See mahub palju paremini mingisse nunnusse mustrisse kui mõni vanglalugu või lugu, mille keskmes on AIDS või geiporno.

Väga palju tulevad raamatus jutuks „esimesed”, peamiselt Eestis, aga taustana muidugi ka Euroopas ja maailmas, näiteks esimene kohtuasi meeste homoseksuaalse seksuaalvahekorra üle Eestis, esimene kord homoseksuaalsus ajakirjanduse kõneainesena, teadaolevalt esimene kväär inimene, kes andis Eestis ajakirjanikule intervjuu jne. Aga kui palju siit näiteks „teisi” ja „kolmandaid” välja jäi? Või polegi näiteks 19. sajandist eriti rohkem lugusid leida?

Andreas: Mingis mõttes on need esimesed loomulikult retooriline võte, sest sageli on see lihtsalt uurimise seis, et me ei tea vanemaid kohtuasju, mis puudutavad seda teemat. Võib-olla tuleb neid veel välja, aga võib-olla ei tule. Näiteks oma uurimuses [artikkel „Homoseksuaalsuse eestikeelne sõnastamine ja Magnus Hirschfeldi loengud” – M.T.] üritasin leida, millal hakati Eesti ajakirjanduses kõigepealt rääkima seksuaalvähemustest. Alguses oli mul hüpotees, et esimesena hakati rääkima Oscar Wilde’ist, aga selgus, et sel ajal [süüdimõistmisega sodoomias päädinud kohtuprotsess Londonis lõppes 1895. aastal – M.T.] Oscar Wilde veel millegipärast ei ületanud Eesti meedias uudiskünnist. Võib küsida, kas ajakirjandus oli veel nii palju konservatiivsem või nii palju vähem seotud Euroopast tõlgitud materjaliga. Aga igatahes 1907. aastal, kui Euroopas puhkes Eulenburgi skandaal, ilmusid lood kõrgest seisusest homoseksuaalsetest meestest eestikeelsetesse lehtedesse.

Rebeka: Oktoobris näidati Festheartil filmi „Framing Agnes” (2022), kus vaimustav transsoolisuse ajaloo uurija Jules Gill-Peterson selgitab, et meil on ühelt poolt arhiivis hulk lugusid ja selle kõrval on tühimik, mis lubab unistada, et hulk teisi inimesi elas ägedaid elusid ega jäänud n-ö vahele. Ehk mingis mõttes, mida vähem näiteks meditsiini- või kriminaaljuhtumeid leida, seda parem. Aga esimeste kohta ütleksin, et minu pikem artikkel [„Kväärid lood Tallinna avalikes salapaikades” sõdadevahelise pealinna lantimis- ja koosviibimispaikadest – M.T.] räägib n-ö teisest lainest homoseksuaalsuse ja transsoolisuse kujutamisel Eesti ajakirjanduses.

Andreas: Loomulikult võibki asjad n-ö pea peale keerata ja mõelda, et on hea, kui me ei leia rohkem jubedaid kohtuasju. Olen uurinud ka 1920. aastate juhtumeid, kus sõjaväega seotud inimesi kaevati kohtusse, kuna kahtlustati, et neil on homoseksuaalne suhe, ja kohtumaterjale lugedes oli tõesti õõvastav, kuidas kõik keskendus ainult seksi tuvastamisele. Aga selliseid tekste võib püüda lugeda ka vastukarva, näiteks kui toimikus on juttu kahest mehest, kes on pool aastat koos vanglas ja tunnistavad, et nad on maganud igal ööl vabatahtlikult koos, siis võib ju näha siin ka mingit romantilist ja ilusat poolt, kuigi kohtuasi seda loomulikult nii ei tõlgenda. Kohtud muidugi polegi püüdnud välja selgitada, kes keda armastas, vaid tuvastada, kes oli kellega anaalses vahekorras.

Kohtud muidugi polegi püüdnud välja selgitada, kes keda armastas, vaid tuvastada, kes oli kellega anaalses vahekorras.

Andreas Kalkun

Paar kohalikku marginaalset, aga häälekat poliitilist gruppi näevad tänapäevani ju kõiki LGBT+ teemasid täpselt samamoodi – suutmata mõelda kaugemale (meestevahelisest) seksuaalaktist. Neid kuulates võikski jääda mulje, et saja aasta jooksul pole mitte midagi muutunud.

Rebeka: Minu doktoriuurimus kinnitab seda, et osa nendest inimestest, keda sa ilmselt silmas pead, kannab edasi nõukogudeaegset mõtteviisi. Nõukogude ajal domineeris avalikus ruumis arusaam homoseksuaalsusest kui ebamoraalsest kuriteost, nii et see mõtteviis muutus paljude jaoks tegelikkuseks, ja tänapäevalgi ei võeta vahel arvesse seda, et Eestis on elu ja seadusandlus muutunud. Homoseksuaalsus ja transsoolisus pole küll mingid massilised nähtused, aga pole põhjust neid ka patologiseerida või millekski halvaks pidada.

Andreas: Näiteks Magnus Hirschfeldi lugu uurides – kes käis ju 1928. ja 1929. aastal Eestis loenguid andmas – tuleb välja, et needsamad diskussioonid on tagasi tulnud. Homoseksuaalsete inimeste õiguste kõrval propageeris Hirschfeld ju muu hulgas ka abordivabadust.

See oli mullegi huvitav, et LGBT+ inimeste õiguste teema on praegu õhus koos reproduktiivõiguste küsimustega samamoodi nagu 1920ndatel.

Rebeka: Ma ütleks, et seksuaalse autonoomia ja rahvusluse teemad on käinud tihti käsikäes.

Andreas: Just. Me arutame ikka veel nende küsimuste üle! On natuke õudne mõelda, et mitte midagi ei ole justkui muutunud. Tegelikult muidugi on, aga miks me peame jälle tõestama, et naistel on õigus aborti teha.

Seksuaalse autonoomia ja rahvusluse teemad on käinud tihti käsikäes.

Rebeka Põldsam

Põhiküsimused siis äkki!

Andreas: (Naerab) Just. Õudne. Me ei ole selles mõttes arenenud, progressiusk kaob küll ära. 

Lugedes sedasama sinu artiklit homoseksuaalsuse eestikeelsest sõnastamisest, oli ühelt poolt isegi hüsteeriliselt naljakas näha neid 20. sajandi päris alguse Eesti ajakirjandusest pärit tabulisi fraase, nagu „niisugused”, ja püüdlikke ümberütlusi, aga teisalt, võttes arvesse, kui palju kasutati selliseid sõnu nagu „loomuvastane”, „kõlblusvastane”, „suguvastane” vms, ka jällegi õudne või nukker.

Andreas: Põhjus võis olla ka lihtsalt see, et sõnavara veel ei olnudki. Polnud tingimata tahet midagi eufemistlikult ümber sõnastada, vaid puudus viis, kuidas üldse öelda.

Rebeka: Aga ikkagi tulid need katsed välja negatiivselt, nt „ebaloomulikud herrad” jne. Sõnavara kujunemine on iseenesest seotud linnastumisega, mille tulemusel tuli hakata kõiki inimesi kategoriseerima. Linnas elanikkond kasvas tohutult ja oli vaja hierarhiad uuesti paika panna. Võib küsida, et kui sada aastat tagasi ei olnud võrreldes praegusega – mil meil on muu hulgas lesbid ja geid ja biseksuaalid, karud, BDSM, demiseksuaalsus… – nii palju soo- ja seksuaalsuse kategooriaid, siis vahest polegi tegelikult nii palju eristusi tarvis? Praegu näeme mittebinaarsete identiteetide kiiret vastuvõttu, sest kõik ei taha olla defineeritud ühe või teise seksuaalpraktika või soo kaudu. Naise ja mehe sookategooriad on muutunud niivõrd jäigaks ja üheülbaliseks, et on loomulik ja inimlik loobuda enda defineerimisest nende kaudu.

Sõnavara kujunemine oli seotud linnastumisega, mille tulemusel tuli hakata kõiki inimesi kategoriseerima ja ka hierarhiad uuesti paika panna.

Rebeka Põldsam

Kategooriatest ja nendekohastest sõnadest rääkides on muidugi näha, et ka tänapäevaks pole see sõnastamise protsess kuidagi läbi saanud, vaid toimub üha edasi, ka teie raamatu eessõnas on kirjas: „Kokkuvõttes võib üsna kindlalt öelda, et kuigi oleme püüdnud kasutada kõige ajakohasemat sõnavara ja selgitada möödaniku sõnade puhul nende kasutusviise ja tähendust, aegub mõne aja pärast sellegi raamatu keel.” Kas see on just LGBT+ sfäärile omane nähtus, et keel muutub niivõrd kiiresti?

Andreas: See peegeldab ilmselt ka võimuküsimust – marginaalsel rühmal on nüüd võimalus ise häält teha, et ma ei ole setu, ma olen seto, või öelda, et ma ei ole indiaanlane, mul on mingi muu nimi. Kui marginaalsetel rühmadel on oma hääl, siis nad saavad diskuteerida, kui näiteks olemasolev normikeel ei vasta, ei sobi, et seda peab muutma. Ei ole enam nii, et keegi ütleb, et sa oled see, sa pead olema see, tänapäeval on võimalus arutada, mis sõnu me kasutame millegi või kellegi nimetamisel.

Kui marginaalsetel rühmadel on oma hääl, siis nad saavad diskuteerida, kui näiteks olemasolev normikeel ei vasta, ei sobi, et seda peab muutma. Ei ole enam nii, et keegi ütleb, et sa oled see.

Andreas Kalkun

Rebeka, kas vastab tõele see, mida linna peal räägitakse, et sina leiutasid eestikeelse sõna „kväär”?

Rebeka: Jah, mõtlesime selle koos Mari-Liis Sepperiga aastal 2010 sõnamängu käigus välja. Olen seda ilmselt sellest ajast saati järjest julgemalt kasutama hakanud.

Mulle tundub see haruldaselt õnnestunud sõna, ehkki kõigile see vist (ja kindlasti mõistetavalt) seose tõttu sõnaga „väär” kõige paremini ei kõla.

Rebeka: See oli ka taotluslik. On tõesti esinenud tõrget, et seal sees on justkui „väär” ja „väärakas”, aga samamoodi on seal sees ka „väärikas”. Eesmärk oli tuua ingliskeelne „queer” kogu selle ebamugavusega eesti keelde, sest inglise keeles on see olnud kasutuses küllalt negatiivse sõnana, see on tähendanud sisuliselt „pedet”. AIDSi-aktivismiga pöörati sõna tähendus küll ümber. Aga muidugi otsivad inimesed sõna, mis ei rõhutaks negatiivset. „Kväär” sobib selleks, et tuua kokku nii vastik kui ka jõuline ja enese agentsust kehtestav pool, aga loomulikult, kui keegi tahaks juurutada näiteks sõna „vikerkaareinimesed” või veel midagi kolmandat…

Andreas: Midagi kõiki kaasavalt positiivset…

Rebeka: Jah! Kui see on vajalik, siis see sõna tekib.

Mul endal on olnud veidi raskusi sõnaga „kogukond”, mis ei pruugi olla n-ö tõlkeviga, sest mulle tundub, et ingliskeelne „community” tähendab enam-vähem sama. Pigem näib, et see signaliseerib implitsiitselt liigset homogeensust. Aga samas mulle ei tundu, et kogukonna esindajatel sellega eriti probleeme oleks, mistõttu ma ei tunne, et minu asi oleks siit mingit sõnatüli üles kiskuda.

Rebeka: On ikka! „LGBT+ community” tähendab siiski põhimõtteliselt LGBT+ inimesi, selles mõttes on see kogukonna tõlge eksitav – on üsna meelevaldne kõik ühte gruppi koondada. Lesbidel ja geidel on juba sõltuvalt soost nii erinevad vajadused. Ja transsooliste inimeste vajadused on juba õiguslikult ja meditsiiniliselt hoopis teised võrreldes seksuaalvähemuste omadega.

Raamatus torkas silma, et nimeliselt ilmuvad esimesed naised n-ö pildile alles leheküljel 87 väikeses vahepeatükis „Kväärid kunstnikepaarid”, aga ka edaspidi on lesbide lugusid siin vähem. Mul pole alust arvata, et just teie võiksite tahta naisi ajaloost välja kirjutada, niisiis küsin, mis on selle põhjused? Kas naiste kohta ongi andmeid nii palju vähem?

Rebeka: Meeste ja transinimeste kohta on rohkem allikaid seepärast, et nende seksuaalsus on olnud avalikult defineeritud – nende tegevused on olnud keelatud või meditsiinis on seda peetud tohutuks uurimisküsimuseks. Naised on ju kogu ajaloos maha vaikitud ja nähtamatuks muudetud. Naissoost kirjanikke ja kunstnikke on vähem elanud ja uuritud. Naiste ligipääs haridusele ja avalikule ruumile on olnud rangelt piiratud. Naistevahelisi seksuaalsuhteid ei keelatud Nõukogude Liidus osalt selleks, et hoida naiste seksuaalsust vaka all.

Andreas: Seda ongi keerulisem uurida.

Rebeka: Nõukogude Liidu vanglates olid väga levinud nii meeste- kui ka naistevahelised suhted, nii et vanglaametnikud tegid aeg-ajalt ettepanekuid, et ka naiste homoseksuaalsed suhted tuleks kriminaliseerida, et kontrollida neid naisi hirmuga, aga Nõukogude keskvõimu ideoloogid otsustasid, et ei, naiste seksuaalsuse ja ühiskondliku rolli määrab emadus ja muust me ei räägi.

Andreas: Muidugi patriarhaalse mudeli järgi mittepenetratiivne seks ei olegi seks ja see, kui naised teevad midagi omakeskis magamistubades, ei ohusta ka kuidagi patriarhaalset korda.

Rebeka: See vääriks muidugi ka eraldi artiklit.

Andreas: Absoluutselt!

Rebeka: Lihtsalt naiste nähtamatusest LGBT+ ajaloo näitel on praegu populaarteaduslikult pisut vara kirjutada, kui uurimistöö on alles pooleli. Huvitavam on hoopis need „Kalevi alt välja” lood n-ö live’i lennutada, et saaks koos lugejaga edasi minna. Ses mõttes on see raamat minu jaoks hästi suur maamärk. Olen korraga ärevil ja elevil, et mis edasi saab.

Patriarhaalse mudeli järgi mittepenetratiivne seks ei olegi seks ja see, kui naised teevad midagi omakeskis magamistubades, ei ohusta patriarhaalset korda.

Andreas Kalkun

Samas näiteks selgub raamatus Taavi Koppeli artiklist „Eesti LGBT+ liikumise algus 1990–1994”, et 90ndatel loodi Eesti Lesbiliit enne meeste organisatsioone (Härjapea Meeste Selts, Eesti Gayliit). Kuigi see vahe oli muidugi väga väike.

Rebeka: Aga see näitab just seaduse jõudu!

Kas sellest võib järeldada, et naistel oli selleks ajaks ikkagi suurem vajadus mingisuguse (sh institutsionaalse) koondumise järele või oli see pigem juhus?

Rebeka: Ei, päris juhuslik see polnud. Geid hakkasid käima koos tegelikult naistega samal ajal, aga nad kartsid kriminaalkaristust, sest alles 1992. aasta 1. juunist hakkas kehtima seadus, millega dekriminaliseeriti Eestis meeste konsensuslikud homoseksuaalsed suhted.

Ilmselt saab ka selle n-ö ümber pöörata ja öelda, et küllap on hoopis positiivne, et lesbisuhete kohta saja aasta tagusest ajast eriti palju materjali ei leidu, aga kas teisalt võib ka järeldada, et lesbisuhete teadvustamist oli ühiskonnas selle võrra vähem?

Rebeka: Meenus naljakas nähtus 1990ndate ajakirjandusest – üheksakümnendatel meedia üleüldse pornografeerus. Helgi Saldo ja caps locki koostöökollektsioonis on särk kirjaga „Lesbid tahavad Eestis abielluda”, see on pärit Tea Elka artikli[1] pealkirjast, mis ilmus aastal 1993. Artikkel rääkis sellest, et kaks naist läksid perekonnaseisuametisse ja tahtsid registreerida ennast abiellujateks, aga artiklit illustreerisid pildid mingitest anonüümsetest pornonäitlejatest. Seda oli 1990ndatel hästi palju – ka siis, kui oli lesbidest täiesti neutraalne artikkel. Aga Andreas leidis 1924. aasta Rahvalehest ühe artikli ja mina leidsin Tallinna Postist 1934. aasta artikli, mis jutustasid pikalt sellest, „kui naine ihaldab naist”. Neis kirjeldati naiste homoseksuaalsust tavalisena ainult seksitöötajate, n-ö avalike naiste hulgas, kes põlgavat mehi, kuna mehed on nende kliendid. Teatavat osa nendest naistest kirjeldatakse artiklites ka mehelikena, sealhulgas käivad nad ehitusmeeste riietes, istuvad kuskil baaris ja müüvad „lustipulbrit” ehk kokaiini. Näiteks selgus, et Vineeri asumis oli seksuaalkliinik, kus hoiti seksitöötajaid sundravil, kui üks „neist” alustas mässu ja tema oli kõige suurem löömanaine!

Andreas: See on seesama narratiiv, et juba moraalselt täiesti n-ö allakäinud inimeste, näiteks prostituutide hulgast võib leida selliseid kõrvalekaldeid.

Rebeka: Ei olnud mingit positiivset programmi, lesbilist naist kujutati avalikkuses negatiivse konnotatsiooniga nii 1920ndatel kui ka 1990ndate alguses. Kuna see oli domineeriv pilt, siis paljud endast lugupidavad naised – ja naine oli nii 1920ndatel kui ka 1990ndatel niikuinii uue tähelepanu all – ei tahtnud sellega seostuda, niimoodi välistati võimalus väärikalt lesbi olla.

Lesbilist naist kujutati avalikkuses negatiivse konnotatsiooniga nii 1920ndatel kui ka 1990ndate alguses. Kuna see oli domineeriv pilt, siis paljud endast lugupidavad naised ei tahtnud sellega seostuda, niimoodi välistati võimalus väärikalt lesbi olla.

Rebeka Põldsam

Andreas, sina oled uurinud ka talupojakultuuri, näiteks teoses „Kapiuksed valla” (2010) ilmus sinult artikkel „Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris”, kus on põgusalt juttu ka homoseksuaalsusest agraarkultuuris. Seal esineb huvitav postulaat, mille kohaselt „mehe moodi naised” ja „naise moodi mehed” ei pruukinudki olla talupojakultuuris midagi eriliselt silmatorkavat ja nimelt seetõttu võib neist folklooris vähe juttu olla.

Andreas: Jah, see oli soomerootsi uurija Jan Löfströmi väide, kes on püüdnud selgitada, miks soome talupojakultuuri pärimuses heteronormist erineva kohta selline vaikus valitseb. Tema meelest vastandus talupojakultuur linnakultuurile ka selles mõttes, et talupojakultuuris olid naised ja mehed võrdsemad – sest nad kõik olid tööjõud – ning mehelikkust ja naiselikkust ei defineerinud see, kes kellega magas. Eestis on folklooril või rahvausundil põhinev käsitlus veel kirjutamata, aga loodetavasti see tuleb kunagi.

Kindlasti võis talupojakultuur olla eri piirkondades erinev, aga Löfström näitab ka olukordi, kus sulane ja peremees elasid pärast naise surma aastaid koos või kaks õde, kes mehele ei saanud, elasid koos, oli ka üksikemasid. Ühesõnaga kooselamise viise oli peale ema-isa-laps-mudeli veel teisigi, neid oli palju ja erinevaid, kuigi meil on kujutlus, et „muistsel ajal” eksisteeris ainult üks mudel.

Raamat lõppeb üsna täpselt sajandi piiriga, ehkki viimases peatükis [Sara Arumetsa artiklis „Soo tunnustamise poole 1990. aastate Eestis” – M.T.] jõutakse paiguti ka tänapäeva. Näiteks Taavi Koppeli peatükk Eesti LGBT+ liikumistest 90ndatel näib mõnes mõttes katkevat just väga huvitava koha pealt. Kas selle dikteeriski sajandi enda piir või on juba plaanis ka mõni (kahtlemata viljaka ja rikkaliku) 21. sajandi alguse elusid käsitlev kogumik?

Rebeka: Meil on lähiajalugu üleüldse vähem uuritud ja seepärast tundub kaugema aja käsitlemine ka atraktiivsem. Samamoodi on siin mängus konkreetsete autorite huvi uurida mingisuguste protsesside alguspunkti, mille kaudu vaadata järgnevat.

Andreas: Lisaks on mineviku ja praeguse aja uurimise võimalused erinevad. Hiljutist perioodi käsitledes tuleb vältimatult pöörduda ka suuliste allikate poole – ajaloosündmuste tunnistajad ja kogejad elavad, nendega peab läbi rääkima ning aktualiseeruvad eetilised küsimused, näiteks kas inimesi saab esitada oma nimega või peab nad nende kaitseks anonümiseerima.

Rebeka: Aga 21. sajand käib ja sellest saab kirjutada juba hoopis teistsuguseid lugusid. 

[1] Elka, T. 1993. Lesbid tahavad Eestis abielluda. – Liivimaa Kroonika, 08.04

Alana Proosa (kirjutab enda kohta, et) otsib, aga raske on leida… armastust. pea kõigil on nii, kostavad sõbrad. loodab, et talvel saab eestimaa külmunud veekogudele uisutama minna. ühtlasi pool elu juba ootab, et siinne ühiskond paremaks saaks ja kiiremini areneks. c’mon!