Sõbrad, raadiosaate „Homokringel” juhid ja aktiivsed LGBT+-kogukonna liikmed – Anette ja Helgi mõtestavad probleeme, millega tänapäeva Eesti ühiskond ei taha tingimata tegeleda. Hoolimata mitmetest strukturaalsetest puudustest on aga siiski ka põhjuseid rõõmustamiseks ning ühtehoidvaks kogukonnatundeks.

Olen kohanud kväärstaare Helgi Saldot ja Anette Mäletjärve kümnetel Sveta Baari pidudel ning nendega isegi juttu ajanud, kuigi nad ise seda ei mäleta. Ühel päikeselisel esmaspäevaõhtul, kui Sveta Baar on kinni, saame selle ees kokku, et pidada maha meie esimene teadlik vestlus. Intervjuu käigus avavad nad, kuidas nad on endale küll aja jooksul paksu naha kasvatanud, kuid vaatamata naha paksusele on kummagi personas teatavat haavatavust, mis pakub nii sotsiaalmeedias kui ka päriselus pidevalt võimalust nendega suhestuda. 

Helgi ja Anette on aktiivsed LGBT+-kogukonna eestkõnelejad ning teevad IDA Raadios jutusaadet „Homokringel”, mille külalisteks on kväärinimesed. Anette on Instagramis tuntud kui @heterokringel ja nimetab end ise mittebinaarseks kvääraktivistiks. Ülikoolis õppis ta sotsioloogiat, rahvusvahelisi suhteid ja poliitikat, et tal oleks aktivismiga tegelemiseks rohkem teadmisi. Anette nimetabki end paberitega homoks, sest bakalaureusetöö kirjutas ta LGBT+-kogukonnast ja läbis ka teemaga seotud aineid. Lisaks töötab ta Eesti LGBT Ühingus ja nädalavahetustel DJna ning eelmisel aastal vedas ta eest kvääride rattasõitu Vikervelo. Helgi (@helgi_saldo) tutvustab end interneti mikrokuulsuse ja Ida-Euroopa kehaõudusena. Päevasel ajal töötab Helgi turunduse ja kommunikatsiooni valdkonnas ning öisel ajal teeb drag’i. Üldises plaanis tegeleb ta oma elu elamisega kõige ausamal moel.

Tundub, et aja jooksul on tekkinud juurde rohkem kogukondasid kogukondade sees. Lisaks lokaalsetele pidudel, baaridel ja elukohal põhinevatele kogukondadele on tekkinud ka globaalne-virtuaalne LGBT+-kogukond (näiteks TikTokis). Mis kogukondade osana te end ise tunnete?

Helgi Saldo: Hakkasin tundma end mingisuguse kogukonna osana pigem hilja. Noorena mul ei olnud palju kväärsõpru. Oli ka sisemist homo- ja transfoobiat, millega pidin maadlema. Ma olin küll kapist väljas, aga kogukond tekkis pärast seda, kui tulin üliõpilasena tagasi vahetusaastalt Kanadas, kus kohtusin mitmete kväärinimestega ja olin enda vastu natuke ausam. Mida rohkem elad väljapoole seda, kes sa oled seesmiselt, seda lihtsamini leiad enda kõrvale ka inimesed.

Tänu drag’ile ja Sveta kambale tunnen, et olen kohaliku kogukonnaga rohkem seotud. Võrreldes ajaga, kui ma ei tundnud end veel ühegi kogukonna osana, on tekkinud mitmeid rühmitusi. Vikerkaaremaffia on kusagil olemas ja ma tajun, et kuulun sinna.

Kui hakkasin kontot @heterokringel pidama, leidsin virtuaalse kogukonna – esimesed jälgijad, regulaarsed kommenteerijad. 

Anette Mäletjärv

Anette Mäletjärv: Mul on olnud algusest peale kogukonnatunne, sest mu kool oli üsna homosõbralik ja õpilasesindus väga kväär. Kui ma koolis kapist välja tulin, olidki suurem osa sõpradest kas toetajad või kväärid. Mu aktivism algaski siis, kui me kogu bandega 2014. aastal Varro vastu protestima läksime. Siis kolisin õppima Amsterdami, kus LGBT+-kogukonda oli vähem, sest vajadus kogukonna järele oli väiksem kui Eestis. Kuigi paljud mu sõbrad olid LGBT+, ei tundnud ma sellist kuuluvus- ja kogukonnatunnet nagu Eestis. Üldiselt tundus, et on küll kohti ja sõprusringkondi, aga kogukonda kui sellist vähem, sest homoseksuaalsus on seal rohkem normaliseeritud. Kui oled Amsterdamis valge cis-sooline gei, siis on kerge, aga mustanahalistel transinimestel on kõige raskem. Kogu aktivism oligi mustanahaliste kväär- ja transinimeste aktivism.

Aja jooksul on aktivism virtuaalsemaks muutunud, see on ka COVIDi mõju. Kui hakkasin kontot @heterokringel pidama, leidsin virtuaalse kogukonna – esimesed jälgijad, regulaarsed kommenteerijad. 

H.S.: Ka @helgi_saldo konto ümber on tekkinud kogukond, kus üksteisele puid alla pannakse. Arvan, et minul tekkis Eestis see kogukonnatunne esimest korda Queer Planetil, mille eesmärk oli kogukonna liikmeid kokku kutsuda. Seal oli kväärkogukonda, ei olnud ainult X-Baari cis-lesbid ja -homod, vaid ka trans- ja mittebinaarseid inimesi, noori ja vanu. Kõik olid koos elutoasuuruses ruumis, mis tekitas õlg õla kõrval tunde. Teine kogukonnaga kohtumise punkt oli LGBT Ühingu kümnes sünnipäev. Istusime ringis ja rääkisime oma dead name’idest ning sellest, kes on they/them ja nii edasi. 

A.M.: Ma tegin oma bakatöö LGBT+-kogukonnast ja kuuluvustundest. Kuuluvustunne on ikka ajaga paranenud. Varem oli rohkem neid, kes ei tahtnud end LGBT+-kogukonna või -aktivismiga siduda. Ma arvan, et EKREIKE valitsus aitas sellele paradoksaalselt kaasa. Mida rohkem marginaliseeritud ja tagakiusatud sa oled, seda rohkem läheb sul kogukonda vaja. 

H.S.: Kui tunned, et su inimesed on rünnaku all, toob see just rohkem kokku. 

A.M.: Kui me räägime kogukonnast, siis me ei räägi kõikidest Eesti LGBT+-inimestest. Me ei ole kõik üks suur kogukond. On ka homosid, kes on transfoobid… ja neid, kes ei tunne vajadust kogukonna järele, sest nad on piisavalt privilegeeritud – nende suhtlusringkonnas on toetavad inimesed. Kogukonna mõttes räägime me neist, kes suhtlevad omavahel ja kel on seda vaja. 

H.S.: Panustavad aktiivselt meie heaolusse. 

Mida tähendab aktiivselt panustamine? Kuidas kväärinimesena rohkem LGBT+-inimeste heaolusse panustada, olles ise privilegeeritud positsioonis? 

H.S.: See kõlab poppsühholoogia klišeena, aga kõigepealt peab iseennast leidma ja enda pärast muretsema. Selles kohas, kus tunned, et sa saad teistele midagi pakkuda, võiks alles tekkida kohusetunne. See ei tähenda alati, et peaks elama avalikult ja valjult. See võib tähendada, et oled kellegi kõrval, kui tal on raske. Ei eksisteeri mingit „hea homo” musternäidist.

Kuivõrd on Eestis juurdunud LGBT+-inimeste heaolust rääkimine? Mis seisus on sellega seonduv eestikeelne sõnavara? 

A.M.: Eestis on selle diskursusega kindlasti juba ammu alustatud ja seda arendatakse edasi. Feministeerium teeb väga head tööd sõnastike ja hea LGBT+-keelekasutuse arendamisega. Ühiskonnana on aga veel palju arenguruumi. Meedias kasutatakse aegunud termineid, solvavat ja teadmatusest tulenevat sõnavara. Ühiskonnas ja poliitikas tahetakse neid arutelusid pidada, sest see on niivõrd sensatsiooniline teema, aga ideaalis võiks see olla ikkagi sügavam ja nüansirikkam. Praegu oleme veel selles etapis, kus inimestele tuleb selgeks teha, et on okei olla homo.

H.S.: Meil on tekkinud palju nii mittebinaarseid kui ka transaktiviste. Näiteks Sara Arumetsa, kes kirjutab praegusest olukorrast väga hästi, või Aet Kuusik, kes on nendel teemadel sõna võtnud. Mingid kogukonna osad on kapist välja tulnud ja aktiivsemalt tööle hakanud. Aga alati on kuhugi areneda. 

 Praegu oleme veel selles etapis, kus inimestele tuleb selgeks teha, et on okei olla homo.

Anette Mäletjärv

Kuidas te ajaga kaasas käite, kui ühel hetkel ei ole kõik enam kergesti arusaadav ja vanad teadmised nõuavad ümbermõtestamist?

H.S.: Ütlen Anettele siiamaani inglise keeles automaatselt valesid asesõnu. Ja pööritan silmi, kui vaatan neid neoasesõnu (neopronouns)[1], mille inimesed on välja mõelnud. See tundub minu jaoks ülepingutatud. Ma mõistan, miks see on vajalik, aga ühtlasi tunnen, et tuleb punkt, kus ma ei saa enam kõigest aru või ei haara lennult. Mu kavatsus pole kunagi pahatahtlik. Olen ka andestav inimeste suhtes, kel pole sotsiaalmajanduslikku ligipääsu mingisugusele informatsioonile. Kes ei mõtle nendele asjadele. 

A.M.: Ma ei saa ka võib-olla mõnedest asjadest aru. Neoasesõnad või…

H.S.: Furry’d näiteks. Keegi identifitseerib end mingisuguse loomana.[2]

A.M.: See vist on rohkem nagu mäng või kink või…? Minu vaatenurk on, et kui inimene on õnnelik…

H.S.: Siis ela ja lase elada! 

A.M.: Just! Peaasi et ollakse ise õnnelik ega tehta teistele liiga. Ma ei ole siin selleks, et hukka mõista. 

Mis vahe on sellisel aktivismil, mille eesmärk on kogukonna võimestamine, ja sellisel, mis on suunatud just kogukonnast väljapoole, et suurendada teadlikkust? Või on need otseselt seotud?

A.M.: Põhieesmärk on, et LGBT+-inimestel oleks parem elu. Seda saab teha mitmeti: saab võimestada kogukonda või kasutada selleks huvikaitset ehk seadusandluse parandamist või haridus- ja koolitustegevust… See, et me siin oleme, on ka omaette protest – heteronormatiivses ühiskonnas LGBT+ olemine on juba iseenesest aktivism. Ei pea ilmtingimata käima meeleavaldustel või rääkima poliitikutega, võibki näiteks lihtsalt toeks olla.

H.S.: Minu jaoks on toimunud nihe. Kui esialgu tegelesin iseenda defineerimisega ja tegin teavitustööd seoses sellega, kes mina olen, siis mingist hetkest hakkasin tegelema teavitustööga terve kogukonna kohta. Nüüd tunnen, et ma ei viitsi enam cis-soolistele heterotele selgitada, miks ma olemas olen ja miks ka mina võiksin olla õnnelik. See on nagu tuuleveskitega võitlemine, sest neid on lihtsalt nii palju rohkem. Nüüd tegelen pigem kogukonna jaoks olemas olemisega.

Nüüd tunnen, et ma ei viitsi enam cis-soolistele heterotele selgitada, miks ma olemas olen ja miks ka mina võiksin olla õnnelik.

Helgi Saldo

Kuivõrd on kväärinimesel kogukonna ees vastutus olla häälekam ja avalikult kapist väljas? Kuidas end justkui normaalsusest kõrvale seades heteronormatiivset ühiskonda mitte võimestada? Kas kapist välja tulemine on üldsegi enam sündmus, millele peaks nii suurt tähendust omistama?  

A.M.: Ma tean paljusid, kes tulid kapist välja näiteks abielureferendumi ajal, pannes teisi inimesi sellega mõistma, et ka neil on LGBT+-tuttavaid. Kapist välja tulemine pole kellegi kohustus, aga kui sa teed seda, aitab see seda normaliseerida. 

H.S.: Kapist välja tulemise kohustust ei saa kellelegi panna. Tegelemine inimestega, kellele see on mingil põhjusel vastumeelne, nõuab teatavaid ressursse ja stressitaluvust… Ideaal oleks, et kedagi ei koti. Saadakse aimamisi aru või küsitakse otse. Kui küsin peol kelleltki, kes mulle meeldib, mis ta orientatsioon on, ning ta vastab, et on hetero, siis ütlen, et see on okei ega ole tema süü.

Kapist välja tulemine ei ole ühekordne sündmus, see ei ole nagu gender reveal… mis iseenesest pole ka ühekordne sündmus. The baby might reveal their gender some other time. See on elukestev protsess. Raili Uibo on kirjutanud hägususest: perekond tihti teab, aga sellest ei räägita. Pole hetke, kus sa astud poodiumile ja räägid.

A.M.: Inimesed näevad seda hetkena, kui keegi tuleb ja teavitab… Selline intervention’i-laadne sündmus. „Nii, kallis pere, sõbrad, tuttavad…”

H.S.: Üks mu tuttav transinimene tegi PowerPointi slaidiseansi oma vanematele. 

A.M.: Ma tean inimesi, kes pole kapist välja tulnud, sest kõik teavad. Kui inimene on olnud pikemalt avalikult see, kes ta on, siis võib-olla on isegi veider, kui peab kellelegi eraldi sammuna n-ö kapist välja tulema. 

Kas kõik geid peavad käima Sveta Baaris?

A.M.: Osa käib X-Baaris. 

H.S.: Ei pea, aga ma arvan, et Sveta Baar on end tänu programmile ja töötajatele kvääri kohana enam-vähem tõestanud.

A.M.: Need, kes tahavad kvääri kohta, saavad siia tulla. Ma tean paljusid LGBT+-inimesi, kes käivad mujal, aga kui tundub, et tahaks kogukonnaüritusest osa võtta, siis on Sveta see koht. Kuigi nüüd on tekkinud ka Odeon ja…

H.S.: Minu meelest peab vett, et homod teevad paremaid pidusid ja lesbid teevad kogu reaalse töö ära. 

Mis probleeme te tajute kogukonnasiseselt? 

A.M.: Ei ole. Meil ei ole probleeme. 

H.S.: Meie peres on kõik korras. 

(Mõlemad naeravad.)

Minu meelest peab vett, et homod teevad paremaid pidusid ja lesbid teevad kogu reaalse töö ära. 

Helgi Saldo

Müürilehe lugejad pole nagunii eriti heterod, seega on vist okei sellest rääkida?

A.M.: Tahaks öelda, et Eestis on ikkagi üsna hästi. Võib-olla on meil kogukonnas liikmeid, kes pole teadlikud transiteemadest… Aga võrreldes välismaaga pole meil suurt TERFi (trans exclusionary radical feminist) liikumist ehk kogukonnasisest transivaenu ja väljatõrjumist. Aktivistide ringkonnas on just palju lesbisid, kväärnaisi ja transinimesi, kes kõik saavad omavahel läbi. Hoiame kokku, kuna riik ja kogukond on väikesed. Mulle tundub, et kõige rohkem probleeme on ehk geimeeste kogukonnas. Aga need tulenevad jällegi heteronormatiivsest maailmast ja patriarhaadist. 

H.S.: Kui rääkida seksuaalkuritegudest või sõltuvusainete kuritarvitamisest…

A.M.: Ja body shaming.

H.S.: See on laiemalt ühiskonna peegeldus. See tuleb cis-sooliste valgete homomeeste kogukonnas mõnikord teravamalt esile, aga on pigem patriarhaadi või cis-normatiivse ühiskonna sümptom.

A.M.: Jällegi, need probleemid on kogu ühiskonnas, aga LGBT+-kogukonnas kajastuvad oma nüansiga. 

Kuidas ja kas neid saaks kogukonnasiseselt adresseerida?

H.S.: Teavitustöö. Minu meelest tuleneb kõik puudulikust seksuaalharidusest, mis puudutab ka heteroinimesi. Vägistamist ja droogimist juhtub ka heterotüdrukutega. Aga seda saab raamistada kogukonnasiseselt. Võib-olla on mingi teine keel, mille kaudu nendeni jõuda.

A.M.: Ka body shame’imise, rassismi ja transfoobiaga tuleb tegeleda kogu ühiskonnas. See omakorda tähendab, et need hääled muutuvad vaiksemaks ka kogukonna sees. Aga kogukonnasiseselt on meil seda lihtsam teha. 

H.S.: Sihtgrupp, kellele infot suunata, on väiksem. 

Te olete harjunud iseenda pideva õigustamisega, ettevaatlikkusega tänaval jalutades ja mitte eriti helde seadusandlusega. Kuidas selle juures avatuks jääda? Kas sellest blokist saab kunagi üle?

H.S.: Ühel hetkel tekib paks nahk. Kui keegi viskab mind joogiga, siis mu esimene reaktsioon on silmi pööritada. 

A.M.: Ma olen privilegeeritud selles mõttes, et ma ei näe nii kväär välja. 

H.S.: Sure, honey. 

A.M.: Kui hetero kõnnib mööda, ei oska ta kindlalt öelda, kas ma olen pede või hipster. Üldiselt assigned female at birth naistel, kes väljendavad end maskuliinselt, on linnaruumis kergem liikuda võrreldes assigned male at birth meestega, kes väljendavad end feminiinselt. Mulle tundub, et nende vastu on vaenu rohkem. Ehk vallalise mittebinaarse inimesena, kelle sünnisooks on märgitud „naine”, kes ei hoia tänaval partneril käest kinni ega näe 100% kväär välja, ei pea ma võib-olla nii ettevaatlik olema.

Mul ei ole vaja sellele igapäevaelus nii palju tähelepanu pöörata, aga pride’i korraldades või aktivismiga tegeledes on teine lugu – mind on rünnatud ja olen näinud, kuidas teisi rünnatakse. See paneb muidugi turvatundele põntsu. Muus olen üsna privilegeeritud: mu ümber on toetavad inimesed, ma elan Tallinnas, töötan Eesti LGBT Ühingus, käin väljas Sveta Baaris. Mu elus pole palju inimesi, kelle ees peaksin end õigustama, aga oma töös pean sellega paratamatult kokku puutuma. Mingil hetkel tekib frustratsioon ja apaatsus. 

H.S.: Vahel keegi karjub midagi tänaval. „Lappa vittu, kiilakas!” on mu lemmik. Aga toimub ka positiivne heckling. Täna näiteks kõndisin mööda tänavat ja kuulsin järsku, et keegi hüüab mind selja tagant. Võtsin kõrvaklapid ära ja ta ütles, et ma toon ta ellu positiivsust ja talle hullult meeldib, mida ma Instagramis teen. Avatusega tulevad ka hüved. See kaalub vahel sita üles. 

A.M.: Mul on ka olnud seda, et väljas olles tuleb keegi ja ütleb, et talle meeldib, mida ma teen. Kapist väljas olemine on mulle rohkem juurde andnud kui ära võtnud. 

H.S.: Kõige valusam on, kui tajud mingeid noote kogukonna sees. Minuni on jõudnud ka kolmandate inimeste kaudu info, et ma overshare’in ja võiksin rohkem vait olla. Ma saan aru, aga… Ja ma näiteks kujutan ette, et kui transinimene on mõnes kogukonna ruumis, kus ta peaks end turvaliselt tundma, siis keegi ütleb, et ta drag on megalahe. Kuigi ta lihtsalt ongi selline ega tee parasjagu drag’i. See on isegi valusam kui siis, kui keegi tänaval solvanguid järele karjub.

Kaja Kallas võib olla tolerantne ja öelda, et tal on palju geisõpru, aga ta ei pruugi näha meid täisväärtuslike inimestena, kellel on soovid, väljakutsed ja unistused.

Helgi Saldo

Kui kujutada ette, et seda intervjuud loeb Kaja Kallas maksimaalse tahtmisega mõista, siis millest ta võiks aru saada?

H.S.: Me oleme inimesed ja meie õigused mõjutavad meie igapäevaelu. „Armastus on armastus” pole ainult mõttetu populistlik hõige. Kaja Kallas võib olla tolerantne ja öelda, et tal on palju geisõpru, aga ta ei pruugi näha meid täisväärtuslike inimestena, kellel on soovid, väljakutsed ja unistused. Me oleme kõigest statistika.

A.M.: See mõjutab reaalselt inimeste igapäevaelusid. Meil juba on samast soost pered, kes vajavad õiguslikku kaitset ja samaväärseid õigusi. Samuti on transinimeste olukord Eestis väga-väga kurb. Nad on vaimse tervise mõttes üks haavatavaimaid ühiskonnagruppe. Paljudele transinimestele on sooline üleminek hädavajalik… Elu ja surma küsimus. Praegu kehtib üleminekumäärus aastast 1999. Inimesed ootavad kuid või isegi aasta järjekorras, et arstliku komisjoni ees tõestada, et nad tõesti on transsoolised. Kui sa tahad ninaoppi, ei pea minema komisjoni ette, kes otsustab, kas sa tõesti vajad uut nina. 

H.S.: Iga minut, mille me käest laseme, on hetk, kus keegi võib ennast ära tappa. 

Kooseluseaduse rakendusaktid on endiselt vastu võtmata. Kas teil on ette tulnud, et poliitiliste võitluste pidamine väsitab ära? 

A.M.: Alguses ma tahtsin tegeleda antihomofoobse aktivismiga. Mind on homofoobia alati väga paelunud – mis nende peas toimub, kust nende mõtted, ideed ja argumendid tulevad. Tahtsingi osata just homofoobia vastu võidelda ja seeläbi Eestit tolerantsemaks muuta, kuid praeguseks olen ma sellest väsinud. Olen võtnud eesmärgiks tegeleda kogukonnaga n-ö rohujuuretasandil, sest õiguste arengus on olnud pikk seisak. Eks me muidugi töötame edasi, aga see on pikk võitlus. 

Selleks et aktivismiga tegeleda, on vaja ka lühemaajalisi eesmärke. Pikaajaliseks eesmärgiks võib võtta abieluvõrdsuse, aga kui pikalt töötada ja arengut mitte näha, tekib frustratsioon ja läbipõlemine. Näiteks korraldan pride’i ja kui see läheb edukalt, on üks kordaminek juba kirjas. Sellega me jõuame mingis mõttes juba lähemale. Võib-olla jõuab see kas või vähesel määral inimesteni, kes enne polnud toetajad. 

Mis oleks teie eludes teisiti, kui oleksite sündinud heterotena?

H.S.: Ma oleksin abielus ja mul oleksid lapsed. Aga ma arvan, et oleksin kohutav hetero, nii et olen väga õnnelik, et ma olen gei.

A.M.: Mu suurim hirm on ükspäev avastada, et ma olen hetero. Mitte et hetero olla oleks hirmus, aga ma lihtsalt ei kujuta ette, milline see välja võiks näha, sest kogu mu maailm seisneb selles, et ma olen kväär, elan kväärielu oma kväärkultuuris. Kui ma järsku avastaksin, et ma pole kväär, siis ma ei teaks, mida teha. Kui ma oleksin heterona sündinud, siis… Kuna ma olen ka neurosärtsakas ehk ADHD diagnoosiga, ei ole ma kunagi tundnud, et oleksin päris normaalne. Isegi kui oleksin hetero, oleks minus ikkagi midagi vürtsikat ja erinevat. ADHDga inimestel on ka väga tugev õiglustunne, seega ma arvan, et võitleksin isegi heterona inimõiguste eest. Kui oleksin hetero ja võib-olla mitte kvääraktivist, oleksin näiteks full feminist. 

H.S.: Jah, seda on keeruline ette kujutada, sest seksuaalsus on inimesest nii suur osa. 

A.M.: Aga minu jaoks pole seksuaalsus kunagi nii suurt rolli mänginud. Pigem see identiteet ja kultuur. Isegi kui ma oleksin hetero, ei oleks ma küll otseselt osa sellest kogukonnast, aga käiksin ikkagi Svetas ja BÄM!-il, teeksin võib-olla drag’i. Samas, kui oleksin hetero, kas oleksin siis endiselt mittebinaarne? Ja kui ma olen mittebinaarne, siis kas ma olen üldse hetero?

Sain küsimust esitades aru, et ma tegelikult tahtsin teada, mis oleks teisiti, kui oleksite sündinud maailma, mis ei ole heteronormatiivne.

H.S.: Jah… Milline sa oleksid, kui sa oleksid õnnelik? 

A.M.: Ma arvan, et mingisuguses utoopilises maailmas, kus kõik oleksid võrdsed ja poleks heteronormatiivsust… oleks väga tore. Okei, võib-olla mõnikord muutuks igavaks, aga elu oleks palju lihtsam ja oleks vähem vaimse tervise bullshit’i.

H.S.: Probleemid oleksid lihtsalt teised. 

Pride’i-rongkäigu eesmärk on näidata ühiskonnale, et me oleme olemas, et Eesti rahvas on valmis, meil on toetajaid ning me tahame ka võrdseid õigusi ja kohta siin ühiskonnas.

Anette Mäletjärv

Mis kogukonnal veel puudu on?

H.S.: Kainete kohtade olemasolu. Võiks ollagi näiteks oma kohvik, kus alkoholi ei müüda. Või n-ö keskus, mis pakuks näiteks kinosaali või võimalust teha lavastusi. 

A.M.: Jah, pigem selline kultuurikeskus. Koht, kus päevasel ajal kokku tulla ja inimestega rääkida. Kus ei pea tantsima, alkoholi tarbima ega öisel ajal üleval olema. Ja võiks olla rohkem kultuuri – meil pole praegu teatrilavadel ja filmilinadel eriti palju LGBT+-karaktereid. Representatsioon on oluline. Kui ma ise avastasin, et oi ei, ma vist olen homo, siis ma guugeldasin esimese asjana LGBT+-inimesi Eestis. Ainuke vaste oli Lisette Kampus. Nähtavus on oluline ja ka põhjus, miks me Helgiga teeme seda, mida me teeme. Selleks et pakkuda LGBT+-noortele nähtavust, et nad ei ole siin üksinda. Seda mitmekesisust võiks ka teatris, sarjades ja meedias olla. Mida me veel tahame?

H.S.: Raha. Siis me saaksime rohkem kultuurikihti tekitada, et mitte jääda ainult pidude ja drag’i tasemele. Samas tuleb ka ise rohkem neid uksi kangutada. Ei saa oodata, et keegi tuleks pakkuma, et teeme kvääri telesarja. Peab ise natuke ülbem olema ja rohkem ruumi võtma. Esimene selline performatiivne samm oleks see, et on LGBT+-tegelasi. Teine samm oleks anda vähemustele ka võimalus ise rääkida. 

Olen mõelnud, et kui oleksin näinud kapis teismelisena teatrilaval mõnda LGBT+-tegelast, oleks see nii palju südame- ja ajuvalu ära hoidnud. 

H.S.: Ma haarasin ka teismelisena kohe kinni, kui kusagil oli mingi LGBT+-teema. See muutus kohe väga oluliseks.

A.M.: Minu aktivism on suuresti suunatud ka nendele kapis teismelistele, et keegi ei peaks tundma seda, mida mina tundsin kapis teismelisena… 11. juunil tuleb pride esimest korda Tartus. Pride’i-rongkäigu eesmärk on näidata ühiskonnale, et me oleme olemas, et Eesti rahvas on valmis, meil on toetajaid ning me tahame ka võrdseid õigusi ja kohta siin ühiskonnas. Homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest möödub 30 aastat, juba 1993. aastal kirjutati artikkel, et lesbid tahavad abielluda, transimäärus on 90ndatest, kooseluseaduse rakendusaktid juba kaheksa aastat vastu võtmata. Kaua võib?

—„not to get emotional but if my 7-year-old self could see me right now he’d probably think what the fuck is wrong with this man” – @HelgiSaldo, Twitter

[1] Sooneutraalsed asesõnad, näiteks xe/xem/xyr, ze/hir/hirs ja ey/em/eir.
[2] Furry’d loovad endale loomast tegelaskuju ehk fursona, mida väljendada kunsti, netiidentiteedi, kirjutamise ja/või loomakostüümide kaudu.

Heneliis Notton on kunagine Nissi valla meister kummikuviskes. Praegu heebeldab kirjanduse ja nüüdisaegsete etenduskunstide vahel. Töötab majadramaturgina Kanuti Gildi SAALis.

Kristina Kuzemko on mängulise lähenemisega visuaalkunstnik, kelle loomingu aluseks on armastus oma linna ja selle inimeste vastu.