Tööturul toimuvad 21. sajandi tehnoloogilisest arengust tulenevalt kiired muutused ja ühiskondliku heaolu seisukohast on võtmetähtsusega see, kuidas töötajad suudavad nende muutustega kaasas käia ning riik ja tööandjad neile selleks tuge pakkuda.

Ametiühingutest kuuleme tavaliselt rohkem Põhjamaade ja teiste heaoluriikide kohta käivatest uudistest kui siinse endise idabloki kontekstis, kus igasugust ühistulist tegevust seostatakse endiselt sageli ebameeldivate mälestustega pealesurutud sotsialismiajast. Ometi on ametiühinguliikumistel olnud ajalooliselt tähtis roll töötajatele selliste hüvede saavutamisel nagu piiratud tööaeg, kehtestatud alampalk ja standardid töökeskkonnale ning töötajatele ettenähtud tasustatud puhkus, pension ja mitmed teisedki sotsiaalsed tagatised, milleta ükski töötaja tänapäeval elu ettegi ei kujutaks. Sellest, mis on ametiühingute suurimad murekohad ja väljakutsed 21. sajandil, rääkisime Eesti Ametiühingute Keskliidu juhi Peep Petersoniga ühe jaanuarikuu neljapäeva ennelõunal olukorrale kohaselt üle veebi.

Ma pean tunnistama, et see on mu esimene veebi vahendusel tehtav intervjuu ja veel aasta tagasi poleks ma ilmselt nii kergesti seda teed läinud. Praegune olukord on päris palju töötegemist muutnud ja siit ka esimene küsimus: kuidas on pandeemia tööturgu laiemalt mõjutanud?

Toimunud on kindlasti arenguhüpe ja me oleme saanud teada, mida tähendab massiline kaugtöö. Ühelt poolt kehtisid mingites sektorites, nagu pangandus, ministeeriumid või riigiaparaat, varem dogmad ja inimestele ei võimaldatud kaugtööd, kuigi oleks ammugi võinud. Nüüd on see müüt murtud ja on tõestatud, et kodus saab töötada. Teisalt on aga muutunud ka arusaam, et kodus töötamine on paradiis. Teatud piirini on see nauditav ja mõnus, aga tegelikult väga paljud inimesed igatsevad kontorikeskkonda või vahel mõne inimese nägemist. Nii et välja on tulnud ka riskid, kus töö ja pereelu ühitamine võib lõppeda sellega, et need lähevad omavahel segamini ja inimesed põlevad selle pärast läbi. Nüüd tuleb tegeleda sellega, kuidas need riskid kinni püüda. Meil on kavas võtta koos tööandjatega kaugtöö kokkulepe uuesti lahti ja käia need soovitused viimase aasta kogemuse baasil läbi.

Mida tõid need erakorralised olud välja meie sotsiaaltoetuste kohta? Kas paljastusid mingid puudujäägid?

Nägime, et maksurežiimist veidratesse töövormidesse põgenemine maksis väga paljudele inimestele kätte. Näiteks nende seas, kes üritasid OÜna leiba teenida, olid lihtsalt FIEd või siis töötasid natuke kahtlaste võlaõiguslepingutega, oli kindlasti neid, kes kannatasid. Peame väga tõsiselt mõtlema, kuidas kõik panustaksid, sest ei ole mõeldav, et nii-öelda traditsiooniline töötegija maksab teiste hüved kinni. Siin tekib aga omakorda küsimus, kas need inimesed tajuvad, et asju võib juhtuda ja seetõttu on mõistlik makse maksta. Iseasi, muidugi, kas neil on üldse võimalik seda teha. Teine pool, mida me näeme tegelikult juba teist kriisi järjest, on see, et inimesed ei leia tööd selle aja jooksul, kui nad saavad töötuskindlustushüvitist või töötutoetust, mis tähendab, et nad kukuvad üle toetuste ääre, muutuvad mitteaktiivseks ja õpivad elama saja euroga kuus. Eelmise kriisi ajal kadus tööturult sada tuhat inimest. Praegu ma väga loodan, et see arv ei ole nii suur, aga tajun, et see hakkab juba tuhandetesse jõudma.

Teatud piirini on kodus töötamine nauditav ja mõnus, aga tegelikult väga paljud inimesed igatsevad kontorikeskkonda või vahel mõne inimese nägemist.

Kas see üle ääre kukkumine tähendab püsivalt töötuks jäämist või ka seda, et lahkutakse kuskile mujale?

Eelmine kord nägime, et kohanetakse mingisuguse muu sotsiaalse hüvitisega. Viimati oli selleks töövõimetuspension, mis võttis Lõuna-Eestis kümnete tuhandete kaupa inimesi tööturult maha. Ja teine, noorem grupp leiab endale tööd välismaal. See sada tuhat tuli nende kahe peale kokku. Meil on praegu üks eelnõu, mis pikendaks natukenegi tööturahade maksmist, et inimesed jääksid tööturuga aktiivsesse suhtesse. Sellega saab neisse optimismi süstida ja tagada neile väärikama sissetuleku. See on aga natuke hiljaks jäänud, sest inimesed juba kukuvad sellesse auku.

Selle peale on sobilik küsida, mida teie arvate kodanikupalga ideest?

Tegelikult inimesed tahavad väärikalt majanduses osaleda ja oma elatise ausalt välja teenida. Töö ei ole ju ainult raha saamise allikas – see on inimese jaoks midagi tähtsamat, see on sotsialiseerumisviis. Seal on aga argumente, mida saaks lahendada teisiti. Näiteks vaba aeg enese täiendamiseks – seda saab tekitada ka mõne muu meetmega, näiteks võimaldades inimestel võtta endale enesetäienduseks regulaarselt kuus kuud.

Kodanikupalga puhul on pisut problemaatiline mugandumise küsimus. Mitte et inimene läheks laisaks ja talle meeldiks selle summaga elada, aga tal kaob mingil hetkel kontakt tööturuga ja teda lihtsalt ei veena enam tagasi tulema. Ta ei ole vaimselt enam suuteline tööturul toimetama.

Võlgneme küll ametiühinguliikumistele paljud hüved, millest keegi veel üheksateistkümnenda sajandi keskel unistadagi ei osanud, aga ometi tundub mulle, et ametiühingute aeg on läbi saamas ja nende tähtsus kahanenud. Mis te arvate, miks ametiühingusse kuulumine tänapäeval eriti populaarne pole?

Ma mäletan veel aegu, kui ametiühingute nähtavus Eestis oli kõva, aga tulemus oli null. Näiteks eelmise kümnendi lõpp Reformierakonna kuldajal, kui ametiühingute väga efektsed liigutused ei toonud tulemusi, mis tekitas omakorda suurt pettumust. Väga paljud nendest aktivistidest, kes uskusid toona, et ametiühingute kaudu saab elujärge ja ühiskonda muuta, kolisid hiljem EKREsse üle. Mul on olnud seda väga valus pealt vaadata.

Praegu on ametiühingud siiski nii Eestis kui ka Euroopas taas mõjukamad, kui meediapilt lubab näha. Sisuliselt on mindud tänavalt Brüsselisse laua taha reaalselt asju otsustama ja seda vahel üle tööandjate peade. See on käiguvahetus, mida väljast võib-olla tõesti ei taju, aga mis päeva lõpuks annab inimestele tegelikult rohkem.

Kas EKRE poliitikud täitsid kuidagi nende ametiühingutes pettunud valijate ootusi seoses tööhõivega?

Eks need valitsemised on jäänud lühikeseks. See pakub soovi korral võimalust edasi uskuda, et küll kord tuleb aega, kui pirrud kahel otsal, jne. Kindlasti oli ja on ühiskonnas juurdunud dogmasid, mis tahtsidki raputamist ja mille raputamisel oli tööturule positiivseid mõjusid, aga see ei õigusta üldist tülikiskumist ja inimeste hullutamist.

Eelmise kriisi ajal kadus tööturult sada tuhat inimest. Praegu ma väga loodan, et see arv ei ole nii suur, aga tajun, et see hakkab juba tuhandetesse jõudma.

Mis on olnud ametiühingute viimase aja suurimad võidud?

Meil ei ole olnud sellist aastat nagu 2020 alates 00ndate algusest peale. Viimane aasta on olnud väga tõhus koostöö aasta ja väga paljude kokkulepete aasta. Õnnestus hallata koroonakriisi ning tõsta töötuskindlustushüvitisi ja töötutoetusi. Samuti kehtestada teise päeva ravikindlustus, mille puhul oleme veendunud, et see saab kunagi jälle alaliseks. Leppisime paremini kokku usaldusliku kaitse, Euroopa tasandil alampalga ja lähetamise direktiivid. Praegu on näiteks õhus ka küsimus, kas töötajal peaks olema vaimse tervise huvides õigus mitte olla kättesaadav, et ta saaks päriselt efektiivselt puhata.

Kas kriisiajal kasutusele võetud meetmete jätkumine natukene soovmõtlemine ei ole? Mis annab alust uskuda, et riik ja tööandjad on nõus nendega jätkama?

Kriisi ajal kasutati ajutisi meetmeid ja neid, millel on tõenduspõhine positiivne mõju näiteks haigekassa eelarvetasakaalule kümnete aastate lõikes. Terviselõhe rikaste ja vaeste vahel on kasvamas – kui suurel osal rahvastikust jäävad haigused märkamata või korralikult ravimata, põhjustab see tulevikus keerulisemaid ja kallimaid juhte. Kassade tasakaal ning tarkade ja tervete töötajate puudus on tööandjatele aktuaalsed teemad.

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo süüdistas ametiühinguid reaalsest elust võõrandumises ja eelmise sajandi algusesse kinni jäänud mõtteviisis, kuna nad seisavad vastu paindlikule tööajale ja, tsiteerin, „võitlevad palgatõusu asemel puhkuselt tuleku ja puhkusele mineku toetuse ning kolleegidega suvepäevadel telkimise eest”. Kuidas kommenteerite?

Meie muusika tellib meie liige ja kui inimesed töötavad eelmise sajandi töökohtadel, siis nad tellivad ka vastava muusika. Kahjuks on nii, et kõik Eesti inimesed ei ole veel kahekümne esimesse sajandisse jõudnud. Siin on tööandjatel vaja peeglisse vaadata. Kas see, mida nad pakuvad, on kahekümne esimene sajand? Muidu on meil nii, et eliit elab võib-olla juba kahekümne teises sajandis, aga keegi lohiseb alles üheksateistkümnendas järele. See kokkuõmblemine on ühiskonnale praegu ülimalt tähtis.

Hiljuti kuulsime uudist, et Google’i otsingumootori emafirma Alphabet töötajad lõid ametiühingu, mis on selles mõttes ootamatu, et tehnoloogia- ja idufirmade sektoris pole ametiühingud tavapärased. 

See on kunstlik ettekujutus, justkui ametiühingud oleksid tänapäeva tehnoloogiasektori töötajatele ideoloogiliselt võõrad. Kui vaatame Põhjamaid, siis kõige kiiremini kasvab just erasektori kontoritöötajate ametiühing. Probleeme tuleb ju tööelus ikka ette ja olgugi et tehnoloogiasektoriga on tõesti nii, et tööandjad trumpavad üksteiselt inimesi üle, siis see ei tähenda, et probleeme ei ole. See on väga tulemustele orienteeritud sektor, läbipõlemisrisk on suur ja igal töötajal on mingisugune Achilleuse kand, mis teda ohustab ja mille nimel ta on valmis ühinema ja tegutsema. 

Sattusin nägema pealt olukorda, kus palgati PR-firma, et teatada oma töötajatele ettevõtte raskustest, kuigi inimesed peaksid olema ettevõtte käekäiguga pidevalt kursis. Ehk sellise kaasamisvaimuga ei ole ka Eesti tehnoloogiasektoris nii ühemõtteliselt hästi.

Terviselõhe rikaste ja vaeste vahel on kasvamas – kui suurel osal rahvastikust jäävad haigused märkamata või korralikult ravimata, põhjustab see tulevikus keerulisemaid ja kallimaid juhte.

Ometi jääb selline mulje, kui vaadata, et paljud idufirmad on nagu laste mängumaad, kus töötajatele pakutakse nende ettevõttesse meelitamiseks rohkelt hüvesid.

Jah, näiteks ühes ettevõttes anti töötajatele regulaarselt koju kaasa kast õlut. Kui tervislik ja adekvaatne see on? Kui inimesed saavad vanemaks ja nende vajadused muutuvad, siis kast õlut ei ole nende jaoks enam motiveeriv. Tegelikult on vaja dialoogi ja inimestel võivad olla hoopis teistsugused küsimused kas või eetika vallas, nt kas me oleme eetilised või kas me oleme jätkusuutlikud.

Jah, sellesama Alphabeti ametiühingusse koondunud töötajate sõnul pole nende eesmärgiks tavapärased töötajate heaolu teemad, vaid keskendumine eetikasse ja tsiviilvastutusse puutuvale. Kas see on ametiühingute tulevikuteema?

Töö mõttekus ja kooskõla eetiliste normidega on töötegijaid, järelikult ka ametiühinguid huvitanud varemgi. Põhivajaduste rahuldumisel tõusevad sellised teemad kindlasti kõigi jaoks kõrgemale kohale.

Mis on lähitulevikus veel põletavad teemad, millega ametiühingutel tuleb tõenäoliselt tegeleda? 

Mulle tundub, et tegeletakse ikka nende maailma suurte küsimustega. Üks teema on ka digitaliseerimisega toimetulek. Uuringud ütlevad, et inimesed liiguvad digitaliseerimise tulemusel tööturul üles-alla. Kuidas anda inimesele kindlus, et tema tõuseb üles, mitte ei kuku alla? Mis saab nendest, kes kukuvad alla? Kas see tähendab, et nad on hüljatud ja nende ainuke lahendus on EKREt valida, või on neil muid alternatiive ellujäämiseks ja väärikuse säilitamiseks?

Lisaks on ka vananemisega seotud küsimused – ühiskond jääb küll vanemaks ja vanemaealistel peaks justkui olema ligipääs töökohtadele, aga näeme, et kvaliteetset töökohta Eestis tegelikult vanemaealistele ei pakuta. Miks? Kas on mingi juhtimis- või oskuste kriis? Need kõik on megatrendid, aga need realiseeruvad inimeste päriselus, mis tähendab seda, et nende megatrendide positiivne lahendus peab olema väga praktiline ja andma reaalse tulemuse. Selle aasta teemaks paistab tõusvat ametiühingute jaoks ka vaimne tervis. Tervishoid ei ole ju ametiühingutele võõras, aga uus on just see, et fookus on vaimsel tervisel. Inimesed tajuvad probleemi ja otsivad lahendust.

Kas vaimse tervise probleemid on kuidagi töö muutunud olemusest tulenevalt uued või on varem olnud lihtsalt pakilisemaid probleeme, millega ametiühingutel on tulnud tegeleda?

Huvitaval kombel on teema tõstatunud ka traditsioonilisematel elualadel, kus pealtnäha nii palju muutunud ei ole. Küll aga on kasvanud üldine ühiskondlik ärevusfoon, millele mitmed uuema aja leiutised, nagu sotsiaalmeedia, kindlasti hagu alla panevad. Mõju on ka alalisel tõhustamisel – usul, et sidrunist tuleb kindlasti veel mõni piisk, kui seda õige nurga alt pigistada. Tihti ei ole muutused töökorralduses piisavalt läbi kaalutud ja viivad lõpuks kellegi läbipõlemiseni.

Kahjuks on nii, et kõik Eesti inimesed ei ole veel kahekümne esimesse sajandisse jõudnud. Siin on tööandjatel vaja peeglisse vaadata. Kas see, mida nad pakuvad, on kahekümne esimene sajand?

Miks on n-ö traditsioonilised naiste tehtavad tööd valdavalt madalamalt tasustatud? Kas naised on olnud kehvemad oma õiguste eest seisjad või mis põhjustel on see teie arvates nii kujunenud?

Alguses me läksime kaasa liikumisega, et palgalõhe on suur ja keegi on paha ja süüdi. Siis saime mingil hetkel aru, et asi ei ole nii lihtne, vaid tuleb põhjustesse süüvida, ja seda me siis ka tegime. Mingit rolli mängib siin see, et naised tajuvad rohkem oma vastutust pere ja laste kasvatamise ees, mis tähendab, et nad teevad alalhoidlikumaid valikuid.

Eesmärk vähendada palgalõhet üks protsent aastas, mis meil 2015. aastal ametiühingute sees püstitati, on kuhjaga täidetud. Kas see nüüd ainuüksi meie teene on, aga on väga selge trend, et palgalõhe väheneb, ja neid asju, millega palgalõhet vähendada, on töös väga palju. Vanemahüvitised, lasteaiakohad, kultuurimuutus – oleme leppinud neid asju tööandjatega kokku vähemalt kuus-seitse. Aga jah, pidime loobuma sellest lihtsast „tööandjad on sead” mudelist, mis oleks olnud väga efektne.

Kuidas on mõjutanud meie Euroopa suurimat palgalõhet täpsemalt lastega koju jäämine?

Traditsiooniliselt on kõige suurem palgalõhe Eestis panganduses, kus avaneb selline pilt, et 70% pangandustöötajatest on naised. Kui liigume juhtivatele tasanditele, siis seal osakaal pöördub: 70% on mehed, 30% on naised. Küsimus on selles, kuhu naised kadusid. Selgub, et naised olid vahepeal kolm kuni kümme aastat ära ning mehed tegid samal ajal karjääri ja liikusid püsivalt edasi. Swedbank on näiteks võtnud endale eesmärgi, et nad märkavad ja üritavad seda kompenseerida – julgustavad ka mehi koju jääma, et see oleks ühtlasem. Samal ajal toetatakse vahepeal koju jäänud naisi, et nende anded saaksid ka kõrgematel tasanditel rakendatud.

Ma lugesin hiljuti raamatut evolutsioonilisest psühhiaatriast, kus oli selline väide, et looduses ei liiguta ükski elusolend lillegi, kui tegevusele kuluv energia ületab seda, mille ta vastu saab – see ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Kuidas on võimalik, et meil on Eestis üleüldse nii suur palgavaesuse probleem? Kas see tähendab, et miinimumpalk ei ole tegelikult elatustasemele järele jõudnud?

Mingil perioodil vähenes palgavaesuse protsent meil väga jõudsalt. Suurt mõju avaldas see, kui saime tööandjad nii kaugele, et nad olid nõus viis aastat järjest alampalka kümme-üksteist protsenti tõstma. Samal ajal tõusis keskmine palk kuus protsenti ehk oli selgelt näha, et tööturul toimus palga kompressioon ehk ühtlustus.

Aga sellega saab ja tuleb edasi minna. Kui oleme liikunud kahekümne aasta jooksul olukorrast, kus alampalga saaja teenib kolmkümmend protsenti keskmisest palgasaajast, selleni, et praegu on see esimest aastat nelikümmend protsenti, siis nüüd räägitakse üleeuroopalise alampalgapoliitika kombe kohaselt viiekümnest. Siin tekib küsimus, kas meil on vahendeid, et järgmine kümneprotsendine hüpe toimuks näiteks kümne, mitte kahekümne aasta jooksul. Põhjus, miks Euroopa Liit sellega tegeleb, on Brexiti mõju – nähakse, et see Euroopa Liit ja see maailm kaob, kui me päriselt võrdsuse eest ei seisa. Palgaturg on tegelikult kõige suurem tasandav asi – kõik see, mida riik pärast kompenseerib, on nii-öelda tühi-tähi, võrreldes sellega, mis toimub palgaturul.

Te ise ometi ütlesite sügisel Postimehele antud intervjuus, et kui palk tõuseb, tõusevad ka hinnad ja inimestele rikkust kätte ei jää.

See on natukene kontekstist välja võetud. Ametiühingu tegevus peab olema hästi mõtestatud. Oleme õppinud seda Islandilt, Norralt ja Rootsilt. Neil on olnud perioode, kus palgad tõusid väga kiiresti, ja kui nad hindasid kümne aasta järel, kas elatustase on tõusnud, siis nad avastasid, et ei ole. See tähendab, et nad loobusid sellisest viisist ja praegu on palgaläbirääkimine väga teaduslik – päriselt arvutatakse välja mõistlik protsendimäär tõusuks, et ostujõud tegelikult tõuseks. Küsimus on selles, kas seda kõrgelt teaduslikku mudelit saaks ka Eestis rakendada. Eestis on minu arvates rohkem vaja suurtel läbirääkimistel kokkulepitavaid palku – nii saaksime me seda ostujõudu parandada.

Selle aasta teemaks paistab tõusvat ametiühingute jaoks ka vaimne tervis. Tervishoid ei ole ju ametiühingutele võõras, aga uus on just see, et fookus on vaimsel tervisel.

Kuidas muudab platvormitöö tööturgu ja mis võimalusi see endas evib?

Inimestele, kes on sattunud tööturu äärealale, pakub platvormimajandus head ligipääsu. Olgu nendeks välismaalased, keda võib-olla mingil põhjusel tavalistel töökohtadel ei aktsepteeritaks, või vanglast vabanenud või muud kolmandad. Teisest küljest jäävad inimesed seal sotsiaalse aspekti mõttes kaitsetuks. Kindel on see, et siin tuleb midagi teha, ja me ei saa nõustuda, et olukord jääbki igavesti selliseks. Rootsis ei aktsepteerita mingisuguseid maksuvabasid töövorme ja Wolt on seal klassikaline transpordiettevõte, millele kehtivad kollektiivleping ja sektori miinimumpalk. Nende töötajate eest nõutakse nii pensionikindlustuse kui ka sotsiaalkindlustuse maksmist, mis omakorda viib jälle selleni, et kui need maksud makstakse ehk töötajatele antakse sotsiaalsed garantiid, siis kliendibaas kukub selle hinna eest ära. Ühesõnaga, inimesed on võtnud selle mugava teenuse kasutusele tingimusel, et see on väga odav. Kui nad on sunnitud selle eest õiget hinda maksma, siis selgub, et turgu enam ei ole.

Kui ma olen taksojuhtide käest küsinud, kuidas on nende tööd mõjutanud Bolti ja teiste sarnaste taksorakenduste tekkimine ja nende heaks töötamine, siis olen saanud alati pigem positiivset tagasisidet, näiteks hinnatakse väga vabadust töötada vaba graafiku alusel ja traditsioonilise sotsiaalkaitse puudumine ei paista sealjuures kedagi morjendavat. Ehk minu ettekujutus sellest, et kujunenud olukord, kus taksot sõidetakse peamiselt FIE või OÜna, on töötajate õigustest ülesõitmine, pole siiani kinnitust saanud. 

Eestis on see turg olnud tegelikult pikka aega prekaarne ja taoline hingetõmbemoment tekkis ehk sellest, kui väga paljud väikeste taksofirmade juhid asendati selle uue tehnoloogiaga. Sealt tekkis mingisugune hingamisruum ka juhtidele. Paljud veel naudivad siiani, et asi on läinud varasemaga võrreldes paremaks. Küsimus on selles, mis on taksojuhtide hulgas nende inimeste osakaal, kes teevad seda muu töö kõrvalt, kellel on sotsiaalsed tagatised mujal olemas ja kes teenivad lihtsalt lisa. Ja kui palju on neid, kelle puhul realiseeruvad need sotsiaalsed riskid.

Platvormitöö puuduliku sotsiaalkaitse korvamiseks on pakutud seadusandluses välja selline kategooria nagu „majanduslikult sõltuv töötegija”. See on siis neile, kes formaalselt teevad küll iseseisvalt tööd, aga saavad ikkagi oma põhisissetuleku ühelt tööandjalt.

Põhimõtteliselt on riigil võimalus ettevõtjatega kohtud läbi käia ja jõuda kunagi selle arusaamiseni. Ma üldiselt muidugi ei usu, et riigikohus oma liberaalsuses kunagi selleni jõuaks, et tegu on tavalise töösuhtega. Aga võib-olla jõuab, nii nagu on teised ülemkohtud Euroopas jõudnud. Siis on võimalik, et inimene liigub sellest iseseisva ettevõtja faasist automaatselt täiskohaga töö tegijaks ning talle laienevad kollektiivlepingud ja kõik töötaja reeglid. Või siis seadusandja loob mingisuguse eraldi klassi, milleks on see majanduslikult sõltuv töötegija. Diskussioonid, kas hakata platvormitööd ka Eestis reguleerima, käivad meil tegelikult taustal nii ministeeriumi kui ka tööandjatega.

Tehnoloogia areng on teinud töötegemise palju efektiivsemaks, ometi pole see toonud endaga kaasa suuremat hõlpu töötajale, vaid isegi vastupidi – üldine elutunnetus on pigem kiirenenud. Kui tõenäoliseks peate lähitulevikus tööaja lühenemist neljale päevale nädalas?

See on isegi Eestis sissetuleku teatud tasemel reaalsus – kui teenid piisavalt, siis sul on võimalus valida. Aga praegu eelistaksid väga paljud töötajad võtta selle viiendiku tööajast välja ikkagi rahas, mitte ajas. Meil on jätkuvalt palju inimesi – üle poole tööturust –, kelle jaoks raha puudujääk on suur probleem. Selles mõttes on see kompleksne küsimus, kuidas liikuda üldiselt kogu tööturuga eelmisest sajandist tänapäevale lähemale. Ja mida lähemale me jõuame, seda rohkem on inimesi, kes valivad lühema tööaja.

Ma küsiks siis ka vastupidi, et kui palju on praegu neid, kes töötavad kahe täiskohaga või lisatöökohtadel?

See on väga-väga tõsine teema paljudel ametialadel. Olen puutunud kokku kiirabitöötajaga, kes läks pärast 24-tunnist vahetust kiirabis päästeametisse ööpäevasesse vahetusse. Kui ta oli piisavalt kaua niimoodi töötanud, lagunes selle tagajärjel ka tema pere. Selle peale oli ta valmis võtma sinna otsa ka kolmanda, taksojuhiameti. See on sügavalt jätkusuutmatu ja kui selliseid inimesi on palju, tekitab see üldist ühiskondlikku depressiooni ja see on oht demokraatiale. Ehk Biden võib võita, aga probleem ei kao.

 Palgaturg on tegelikult kõige suurem tasandav asi – kõik see, mida riik pärast kompenseerib, on nii-öelda tühi-tähi, võrreldes sellega, mis toimub palgaturul.

Kuidas mõjutab tööprotsesside automatiseerimine tööturgu? Millised omadused ja oskused on sellel turul edu saavutamiseks vajalikud?

Tuuakse välja kaht aspekti: üks on tehnoloogiline võimekus, aga järjest rohkem rõhutatakse ka sotsiaalseid oskusi, et siduda lõpuks tervikuks see nii-öelda pihustunud maailm. Automatiseerimisel on pihustav efekt, mis tekitab olukorra, kus ükski väide tööturu kohta ei kehti. Vahepeal levis müüt, et automatiseeritakse lihtsaid töid. See ei vasta tõele – automatiseeritakse keskmise raskusega töökohti. See tabab kogu keskklassi ja vähem tabab see lihtsa töö tegijaid. Investeeringud lihtsa töö automatiseerimisse on tunduvalt väiksemad, sest palgad on madalamad. Robert Kitt on öelnud, et kui masina liisingumakse on kallim kui palk sama töö eest, siis mingit masinat kunagi ei osteta.

Olen täheldanud eriti tehnoloogiasektori puhul kriitikat, et ülikoolid ei suuda valmistada ette sellist tööjõudu, mida meie iduettevõtlus tegelikult vajab. Kas see kriitika on põhjendatud?

Ma saan aru, et see sektor tahaks, et ülikool oleks kui tehas, mis vorbib neile mingisugust materjali, aga selle tehase ümberseadistamine ei käi nii kiiresti. See omakorda tõstatab küsimuse seoses IT-sektori omavastutusega näiteks koguda tööturult kokku inimesed, kelle matemaatilised võimed on kõrged. Meil on tööturul seitsesada tuhat inimest, kelle kohandamine, sobitamine ja taassobitamine sellesse maailma on järgmise kahekümne aasta demokraatia ja arengu seisukohast väga kriitilise tähtsusega. Selle seitsmesaja tuhande tööealise hulgas on palju bussijuhte, kellel tegelikult susiseb kodus arvuti ja bitcoin tiksub. Nad tuleb lihtsalt üles leida ja tööle võtta.

Kas on reaalne rakendada selliseid näiteks keskeast vanemaid reaalteadustes taibukaid bussijuhte IT-sektoris?

Mina usun sellesse ja väidan, et see on realistlik. Ei ole nii, et inimene saab kohe tipparendajaks, aga neid on võimalik märgata ja kaasata. Kui mõni IT-sektori lipulaev ütleb, et meie võtame tööle ainult ülikoolist tulnud noori, sest meil on kõik alla neljakümne, siis see ei olegi jätkusuutlik ja see ei ole kooskõlas start-up’induse mitmekesisuse algideega. Nii et küsimus on selles, kas me tegelikult väärtustame täiskasvanud õppijaid. Kas me suudame kujundada oma juhtimist nii, et me kõik ei ole ühte nägu, vaid saame hakkama mitmekesises kollektiivis. See ongi väga kriitiline küsimus ka sellele sektorile.

Ma tahaksin rääkida teiega veel veidi ka õiglasest üleminekust Ida-Virumaal, kus vaetakse selle üle, kuidas tagada uued töökohad põlevkivitööstuses hõivatud inimestele. Täna hommikul lugesin ERRist, et Ida-Virumaa omavalitsuste liidu juht Eve East ei näe võimalust põlevkivitööstuse kiireks sulgemiseks. Milline on teie nägemus Ida-Virumaa lähitulevikust tööhõive kontekstis?

Me kuuleme palju selliseid fantastilisi lugusid, kus inimesed lähevad otse kaevandusest ülikooli professoriks, aga peame olema natuke realistlikumad. Sealne põhiküsimus on see, kui kiiresti töökohad asenduvad ja mis töökohad asemele tulevad. Euroopa abi peaks minema väga otseselt töökohtade loomisse ehk investeeringute võimendamisse selles piirkonnas ja sinna tuleb luua Eesti keskmisest tunduvalt kõrgema palgaga töökohti. See tähendab, et tegelikult ei saa põlevkivisektorit välistada, kui sellel on mingi jätkusuutlik versioon. Niimoodi pealiskaudselt pealkirja lugedes mulle see koalitsiooni sõnum loogiline ei tundu. Kui on võimalik teha põlevkivist midagi keskkonda säästvalt, siis sinna tuleks investeerida, kuni meil ei ole paremat tehnoloogiat. Ühesõnaga, meie liikmed on päris inimesed, kes peavad päriselt saama leiva lauale, mis tähendab, et muutus peab olema reaalne ja töökohad peavad olema tagatud.

Kas teil on mingi ettekujutus sellest, mis töökohad need võiksid tulevikus olla?

Praegu on põlevkivisektoris kapitali 1,5 miljardit. Kui tahaksime asendada need töökohad samaväärsetega, siis see tähendab, et kui Euroopa Liidust tuleb 300 miljonit, tuleb see võimendada 1,5 miljardiks või enamaks. Me peaksime investeerima riigi raha tulevikutehnoloogiasse, et need töökohad sinna sünniksid. Väga oluline on just tööstussektori olemasolu. Kuigi mõned inimesed arvavad, et tööstust ei ole enam vaja, toob see meile jätkuvalt telefoni taskusse ja söögi lauale. Ida-Virumaa on piirkond, kus Eestis võiks areneda kõrge väärtusega tööstus. See tooks piirkonda raha, mis jõuaks seal omakorda väikeettevõtete, kohvikuteni, aitaks edendada ka väikeettevõtlust ja võimaldaks seal ka teistsugust majandust.

Põlevkivitööstuses töötajate hulk on ju juba vähenenud. Mis nendest inimestest saanud on?

Viimase koondamisperioodi jooksul lasi just noorem generatsioon end vabatahtlikult koondada ning lahkus Saksamaale ja igale poole laia maailma. Samal ajal on ka inimesi, kes jäid koduseks, kelle toetused on lõppenud ja kes elavad tegelikult väga kehva elu. Näiteks Kreenholmi sulgemise järel ei ole enamik sealsetest töötajatest leidnud endale siiani väärikat kohta ühiskonnas. Kui kriitiline mass on üle ääre kukkunud, siis see kujundab regiooni näo. See on ka põhjus, miks me ütleme, et kiirustame aeglaselt päris tegudega, milleks on jätkusuutlikud töökohad.

Lõpetuseks, ametisse on astunud uus valitsus. Mida te neilt ootate?

Meie põhiootus on hoida neid probleeme, millest me praegu rääkisime, päriselt päevakorral ning säilitada seda formaati, mis Jüri Ratase valitsuse ajal loodi. Me tahame, et Kaja Kallas jätkaks seda. Et me ei vajuks tagasi Reformierakonna nii-öelda kuldaega, kus kuusteist aastat ühiskonna ja tööturu sidususest tegelikult ei hoolitud. Et saaksime jätkata koos nende asjade lahendamist ja selge plaaniga midagi inimeste jaoks ära teha.