Linnamäe tee on tänav Tallinnas Lasnamäe linnaosas Kuristiku ja Priisle asumis. See Vikipeediast kopeeritud lause on L Steelo (Linnamäe Steelo) esimese kauamängiva „Tallinna kõrgeimal mäel” kontekstis päris tähtis – L Steelo elab ja hingab Lasnamäed.

★★★☆☆

Lokaalsus on räpikultuuris kandev jõud. Kes on oma eluaja jooksul vähemalt korra näiteks Mobb Deepi või D.I.T.C. (Diggin’ in the Crates Crew) muusikaga kokku puutunud, teab, kui suurt rolli mängisid Bronxi, Queensi ja Brooklyni igapäev 90ndate idaranniku saundi kujunemisel. L Steelo muusika üritab mugandada seda esteetikat kohaliku meele ja keele jaoks ning annab oma parima, veenmaks kuulajaid, et need kolm New Yorgi linnaosa on tunnetuslikult Tallinna magalarajoonidega sarnasemad, kui esialgu arvata võiks.

Lasnamäe tänavate iseärasustest, öösiti ringiuitamisest või pommide (grafiti) tegemisest räppides on emsiid B.A.N.I ja TA kahtlemata omas elemendis. Albumi kaks tipphetke – „Markeri tint”, ood grafitikultuurile, ja narkomaani igapäeva kirjeldav „Narkar” – maalivad ilmekalt pilte ümbritsevast, kus ilus ja kole eksisteerivad samal ajal. Atmosfääri aitavad luua Otto Suitsu, Stasi ja Slini boom bap’i stiilis taustad, mis täiendavad albumi eesmärki kõlada natuke nagu uuema aja „The Infamous” või „Lifestylez ov da Poor & Dangerous” ehk isegi liigagi edukalt.

„Tallinna kõrgeimal mäel” on žanri ja presentatsiooni poolest nišitoode, kuid sarnaselt Mati Undi romaaniga „Sügisball” on sellel dimensioone, mida võib pidada universaalseteks tingimusel, et oled kunagi ühel mäel elanud.