Milles seisneb Sirje Runge projekti „Suur armastus / Kaunis lagunemine” mõte? Mis muudab lagunemise kauniks? Loodusseaduste ja majandusloogika ümberpööramine. Majandusloogika lagunemine on ülev. Kui kõik läheb plaanikohaselt, ei jää „Suurest armastusest” järele mitte midagi.

Kunst pühitseb reeglina võitu mateeria üle. Isegi sedavõrd tungivalt ainelise kunstivormi nagu skulptuur ilu tavatsetakse näha millenagi, mille kunstnik on vastupanu osutava mateeria käest välja võidelnud. Mateeria on midagi ebaselget, tumedat, vahest kurjagi. Tõeline kunst püüab loodusseadusi trotsida. Kuid mida ta trotsida ei püüa, on majandusloogika. Nüüdisaegses (kunsti)maailmas liimub temaga paratamatult mingi vahetusväärtus (isegi kui see väärtus on 0), mille suurus võib kujuneda nõudmise ja pakkumise suhtes, aga sõltuda ka lihtsalt kunstniku volist, osutades mitte piirhinnale, mille ostja on valmis tema eest välja käima, vaid hinnale, mille eest müüja suvatseb temast loobuda. Mitme autori arvates ongi alates kunstituru tekkimisest 20. sajandi alguses sellise vahetusväärtuse omandamine, turule sisenemine ja kaubaks saamine kunstiteose esmane eesmärk. Kusjuures see, kas kunstiteost kasutatakse hiljem iluasja või õllealusena, pole enam oluline. Tähtis on vahetatavus kui selline, s.t võimalus temast mingi hinna eest lahti saada.

Lagunemise looduslugu

Projekt „Suur armastus / Kaunis lagunemine” on võtnud eesmärgiks jätta Sirje Runge mastaapne maal „Suur armastus” ümbritseva looduse meelevalda lagunema. Muutes Runge maali osaks loodusloost, sooritab see projekt niisiis ümberpööramise: paneb teosele kehtima loodusseadused, kuid vabastab ta majanduse omadest. 2018. aasta novembris müüdi Runge kordades väiksem maal „Tiigrid linnas” 16 000 euro eest. Kui kõik läheb plaanikohaselt, ei jää „Suurest armastusest” järele mitte midagi.

Lagunemises ilmneb habras järjepidevus inimloomuse ja looduse, ajaloolise ja loodusliku vahel.

Ometi on kogu selles protsessis, nagu projekti pealkirigi tahab meile öelda, midagi kaunist. Miks lagunemine, asjade loomulik käik meid siis sedavõrd puudutab? Sest lagunemises ilmneb habras järjepidevus inimloomuse ja looduse, ajaloolise ja loodusliku vahel. Saksa-juudi filosoof Walter Benjamin andis sellele dimensioonile nimetuse Naturgeschichte, looduslugu.[1] Benjamini Naturgeschichte ei viita sellele, et ka loodusel on oma ajalugu, vaid et inimartefaktidel on kalduvus omandada loodusele sarnane vaikiv, naturaalne olemisviis, kui need väljuvad meie sümboolse maailma tähendusringlusest. Õigupoolest andvatki see meile võtme looduse mõistmiseks: loodusmaailma teiselaadsus jõuab meile tõeliselt kohale just siis, kui me kohtame teda mingi inimmaailma vareme kujul. Loodusmaailma läbitungimatus, materiaalsus, opaaksus ilmneb meile kõige käegakatsutavamalt, kui kohtame seda mingi inimajaloo jäänukina, millest on saanud nüüd tähendusetu vare, millele me ei oska enam omistada elujõulist tähendust. Niisiis paljastuvat just selliste inimtegevuse varemete juures inimesele tema eksistentsi tume põhi, seda loodusega ühendav mõõde, mõlema tunglemine surma ja hävingu poole, läbipõimumine ihast ja destruktsioonist, korrapärast ja kaosest, vohamisest ja kõdunemisest.

„Suur armastus / Kaunis lagunemine” soovib võtta tüki kunstilugu ja muuta selle looduslooks. Keskkonna füüsiline mõju teosele ei ole nüüd enam tabu („Eksponaate mitte puudutada!”), vaid lagunemine on muudetud samaväärseks loomisega, kunstiline representatsioon, õigupoolest representatsioon kui selline samaväärseks looduse vaikiva materiaalsusega – laikudega kivil, viirgudega liival või poriga külavaheteel. „Vaikuse olemuslik tähendus,” ütleb minimalistlik ameerika helilooja John Cage, „ei seisne mitte hääle puudumises, vaid kavatsuslikkusest loobumises.”[2] Loodusel pole kavatsuslikke hoiakuid. Niisiis, kõik, mis „Suure armastusega” edasi juhtub, on seotud lahti kunstniku vastutusest kunstiteose edasise tähenduse ees ja antud üle juhuslikkusele – juhtub loodusseaduste, mitte kunstireeglite kohaselt. See pole enam natuurist maalimine, vaid natuuri enese maaling, mitte loodusega sarnanev kunstiteos, vaid loodus ise. Nii et kui Runge manifesteerib oma teose valmimisel, et see maal on tema isetu armastuse avaldus maailmale, siis nüüd sellest saab maailm, see langeb maailmaga kokku.

Keskkonna füüsiline mõju teosele ei ole nüüd enam tabu („Eksponaate mitte puudutada!”), vaid lagunemine on muudetud samaväärseks loomisega.

Lagunemise ülev objekt

Hüljates kunstniku panuse ja muutes kunstiteose osaks loodusloost, tuleb aga ilmsiks kummastav lahknemine tegeliku ja sümboolse surma vahel. Looduslugu osutub maanilise ebasurma vallaks. Mida enam on kunstiteos antud loodusele, mida enam ta reaalselt laguneb, seda enam suureneb tema sümboolne tähendus. Ehk kavatsuslikkuse perspektiivist: mida vähem on tema lagunemisefektid kunstniku kavatsetud, seda suurem on lõpuks kavatsetud mõju. See pole aga viimaks midagi muud kui loodu päästmine kaduvuse orjusest, millest räägib Pauluse kiri roomlastele (Rm 8: 21–22): „Sest ka kogu loodu päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini.” Päästes teose kunstniku kavatsusega seotud sünnitusvaevast, jättes ta „ümbritseva looduse meelevalda lagunema”, päästetakse ta ühtlasi kaduvuse orjusest, mis võib saada osaks kunstiteostele, mille füüsiline eksistents küll säilib, kuid mille ajalooline eluvorm (kunstimaailm) hääbub või hävib, nii et teos muutub maailma tähendusetuks tombuks.

Kuid kui kunstiteose lagunemist võiks niisiis tõepoolest näha kaunina juba kantilikus tähenduses – see on miski, mis mitte ainult ei näi puhkevat otse loodusest, vaid mis sulabki looduskorraga kokku –, siis selles lagunemises ilmnev majandusloogika kokkukukkumine on lausa ülev. Nagu öeldud, ei jää plaanide teostudes „Suurest armastusest” järele mitte midagi. Muidugi on niisuguses lagunemises ka oma messianistlik ökonoomia, mis viitab konfliktile inimkultuuri alalhoidliku ja destruktiivse külje vahel. Nagu looduses, ei saa ka kultuuris olla lõputut kumulatsiooni. Ehkki kultuur püüdleb artefaktide ja tähenduse säilitamise poole, peab selleks, et uus saaks tulla, midagi eest kaduma. See on positiivne, vabastav hävitus, ülev kahanemine, mis suhestub kriitiliselt majandusloogikat painava igavese kasvu illusiooniga.

Kui kunstiteose lagunemist võiks tõepoolest näha kaunina juba kantilikus tähenduses, siis selles lagunemises ilmnev majandusloogika kokkukukkumine on lausa ülev.

Lagunemise radikaalne võrdsus

Aga siin varjub veel teist laadi ülevus, mis seostub tolle kunstiteose saatuseks olevast eimiskist enesest tuleneva vabadus- ja võrdsuskogemusega. Kui loodusloos kehastuvat kummituslikku materiaalsust esindab kõige paremini fetiš, mingi müstilise omadusega objekt (the real thing, sügava eksistentsiga asi) ja miski pole ideaalis fetišiobjektile lähemal kui kunstiteos (mõlema väärtus tekib justkui õhust – „hinnad on laest võetud!” – ning mõlemad kannavad eneses teatavat õnnelikkuse lubadust), siis selle sümboolse sfääri tühistumine, muutumine eimiskiks on kahtlemata ülev. Kunstiliselt fetišiobjektilt võetakse tema sümboolne jõud ning selle asemele astub vabadus sümboolsest sfäärist (sh majandusloogikast) üldse mitte hoolida.

See muudab kõik vaatajad teose suhtes võrdseks. Kui vaataja kohtub kunstiteosega, mida määrab edaspidi täielikult juhus (loodus) ja mille tähendus ilmneb üksnes mõjuna, mida maailm (mitte kunst) vaatajale avaldab, siis iga vaataja on teose suhtes võrdses seisus. Ei loe varasem kunstikogemus ega kunsti (ja selle ümber peetud diskussioonide) ajaloo tundmine. Igaühe kogemus on võrdväärne iga teise kogemusega – mis tähendab kokkuvõttes, et igaühe kogemus on võrdselt ebaoluline (kuna pole mingit kriteeriumit, et hinnata üht kogemust teisest väärtuslikumaks). Ja mitte ainult igaühe kogemus, vaid võrdselt ebaoluline on ka igaühe majanduslik seis (klass), kuna ühtmoodi pole kellelgi võimalik seda eimiskiks muutuvat kunstiteost omandada. Selles seisneb „Suure armastuse” lagunemise tõeline ülevus, lõpmatu vabaduskogemus, mida see endas kannab. Lõpuks maksab see kõigi jaoks võrdselt mitte midagi.

[1] Teoses „Saksa tragöödia algupära” („Ursprung des deutchen Trauerspiels”, 1928).
[2] Kostelanetz, R. 1988. Conversing with Cage, lk 189.

See essee on kaastekst Sirje Runge installatsioonile „Suur armastus / Kaunis lagunemine”, mida saab alates 23. augustist kogeda Eesti Vabaõhumuuseumis ja jälgida veebi vahendusel.

Neeme Lopp on Eesti Kunstiakadeemia kirjastaja, õppejõud ja teadur. Vabal ajal ärgitab inimesi teadma, mis on Onu Bella „Ma võtsin viina” originaal või mitu albumit on The Fallil. Parandamatu optimist.