Lesbidel, geidel, biseksuaalidel ja transsoolistel tuleb heterotest tihedamini ette, et perekonnana üksteise eest hoolitsevaid inimesi on terve võrgustik. Samas pole see mõnikord mitte isiklik valik, vaid rõhuvate struktuuride loodud sundolukord.

Need on peamiselt heteromehed, kes võtavad Eesti meedias ilmuvates käsitlustes õiguse valida, millistes nende seatud piirides soo- ja seksuaalvähemuste elud peaksid kulgema – sama toimub tihti ka päevapoliitikas ellu viidud otsustega. Ajakirjanduses ilmunud sisulisemate lugude peategelased on sagedasti monogaamses ja romantilises suhtes elavad cis-naised (end naisena identifitseeriv inimene, kelle sugu on ka sünnihetkel naiseks määratud; transsoolise vastand – toim.), kes kasvatavad koos lapsi. Iga selline killuke on muidugi oluline võit meie heteronormatiivses meediaruumis, eriti kui tegemist pole eksotiseeriva ja objektistava käsitlusega. Samas aga jätab LGBTQ-inimeste suhete ühekülgne raamistamine paljud kogemused kajastamata ning kinnistab muid kehtivaid soo- ja seksuaalsuse norme. Lapsi kasvatavad naised paigutuvad kergemini riigi ja rahvuse taastootmise loogikasse ning nende omavahelist romantilist suhet (eriti monogaamset) kujutatakse poliitiliselt ohutu kooseluvormina. Kaugeltki mitte kõik soo- ja seksuaalvähemuste kogukondadesse kuuluvad inimesed ei ela paarisuhtes, vaid nende jaoks tähtsad suhted võivad kehtivatest normidest märgatavalt erineda.

Mis on „valitud perekond”?

Angloameerika kultuuriruumis on LGBTQ-kogukonnas levinud mõiste „valitud perekonnad”, mis vastandub mõneti päritoluperekonnale, keda teatavasti valida ei saa. Valitud perekond seevastu on kirju seltskond sõpru, partnereid, ekspartnereid ja muid kogukonna liikmeid, kes moodustavad üheskoos kõige olulisema toetusvõrgustiku nii emotsionaalses kui ka praktilises mõttes.[1] Perekonna mõiste mitmetähenduslikumaks muutmine on olnud poliitiline viis luua (vägivalla)vabamaid suhteid, mille võtab kokku ka üks angloameerika LGBTQ-kogukonna lööklause „Me oleme perekond!”.

Olles viimased seitse aastat Eestist eemal olnud, ei osanud ma arvata, kuivõrd levinud selline viis oma suhteid mõtestada võiks siin olla. Oma doktoritöö jaoks maad kombates pärisin usinasti LGBTQ-perekondade kohta. Seepeale tabas enamikku mu vestluspartnereist kimbatus. Hmm, perekond? Kas ma mõtlen nende vanemaid? Või lapsi? Isegi paljud ilma lasteta paarisuhtes elavad queer’id ei nimetanud ennast perekonnaks, ammugi siis ei teinud seda muud võrgustikud, kes üksteist igapäevaselt toetasid. Mõistsin peagi, et perekonna mõiste Eestis on reserveeritud ka LGBTQ-kogukonna seas siiski bioloogilistele peresuhetele. See aga ei tähenda, et inimesed tegelikus elus teistsuguseid suhteid ei praktiseeriks! Suhtemaastik on ka siin väga kirju, lihtsalt ei saa eeldada, et nende mõtestamine toimib sarnaselt angloameerika kontekstiga.

Üksteise eest hoolitsemine

Hoopis avaram pilt avanes, kui hakkasin küsima LGBTQ-inimeste lähedaste suhete kohta. Kõige olulisemad tegelased paljude elus ei pruukinud olla kaugeltki päritoluperekonna liikmed või üksainus partner. Viimaseid võis olla mitu või kallim ei paiknenud hierarhiliselt kõrgemal positsioonil kui sõbrad või eksid. Interneti kaudu leitud välismaal elav sõber võis aga olla lähedasem kui keegi muu ja virtuaalselt jagatud igapäevaelu ei seganud sugugi kooselu romantilise partneriga.

Kuigi paljud LGBTQ-inimesed tõepoolest elavad n-ö tavapärases paarisuhtes, siis suur osa neist moodustab ka laiemaid võrgustikke, kus nad rohkem või vähem koordineeritult üksteisele abiks ja toeks on. Kordamööda käiakse üksteise juures lapsi või kasse valvamas, seinu värvimas või kolimas. Seda kõike nii suure iseenesestmõistetavusega, et korterivõtmeid võib olla mitu paari erinevate inimeste juures laiali ning kui vaja, siis astutakse sisse ja tehakse väike uinak või kiire lõunasöök külmkapis leiduvast.

Eriti paistab selline igapäevaelu tihe jagamine silma poliitiliselt aktiivsete LGBTQ-kogukonna liikmete seas. Üheskoos tegemise rõõm ja vaev on see, mis ühendab ja inspireerib. Piir sõpruse ja aktivismi vahel hägustub, sest need on tihti üksteist täiendavad elemendid. Koos olemine ja tegemine ei piirdu vaid üheskoos süüa tehes maailmaparandamise plaanide pidamisega, vaid püütakse üksteisele emotsionaalselt ja praktiliselt toeks olla. Kui kellelgi on halb aeg, siis võetakse kollektiivne vastutus – keegi läheb külla, keegi helistab, keegi teeb süüa, keegi veab jalutuskäigule jne.

LGBTQ-kogukonna sees hoolitsevad väiksed sõprusrakukesed üksteise eest rohkem kui heteroringkondades tavaks.

Muidugi ei toimi see alati nii ning kindlasti ei tasu kogukondlikku hoolitsust romantiseerida. Hoolitsusvõrgustikest ei pruugi olulistel hetkedel siiski küllalt olla, nagu ka päritoluperekondadest, ning inimesed võivad tunda ennast üksijäetu ja unustatuna. Inimsuhete negatiivsed tahud väljenduvad väikekogukondades mõneti veelgi teravamalt, sest alternatiivid on küllaltki piiratud.

Lisaks on ootused seoses läheduse ja hoolitsuse ulatusega kultuuriti väga erinevad. Minu esmane mulje kattus mitmete siin elavate eestlaste arusaamaga: LGBTQ-kogukonna sees hoolitsevad väiksed sõprusrakukesed üksteise eest rohkem kui heteroringkondades tavaks. Teiste kultuuride esindajatel jäi aga täpselt vastupidine mulje ja valdavaks tundeks oli pettumus „külmade” eestlaste väheses aktiivsuses teiste eest hoole kandmises. Eestlane olevat individualistlik ja hoiab distantsi, ei taha teiste ellu sekkuda ega hooli piisavalt. See huvitav kontrast pani mind mõtlema igavikulistele küsimustele. Kui palju siis ikkagi on piisavalt hoolt ja hoolitsust ning kuidas peaks seda organiseerima? Ühene vastus sellele muidugi puudub, aga see on kindlasti oluline mõttekoht meile kõigile.

Hall ala valitu ja kohustusliku vahel

Juhud, kus LGBTQ-kogukond asendaks täielikult päritoluperet, on Eestis pigem harvad. Tihti kulgevad need võrgustikud üksteisega paralleelselt ning täiendavad teineteist rohkem või vähem, kuid ei pruugi seejuures kunagi ristuda. Olen näiteks kuulnud venekeelsetest geidest, kes elavad Tallinnas aktiivset kogukonnaelu, aga Ida-Virumaalt ema-isa külla saabudes saavad neist üleöö vagurad pojad, kelle perel pole aimugi nende tavaelust. Aga võib ka rääkida mitte enam nii noortest täiskasvanutest, kes küll kannatavad vanemate homo- või transfoobsuse all ning unistavad vanematekodust ärakolimisest, kuid rahaline seis ei võimalda neil seda sammu vabaduse poole astuda.

Tõsiasi on see, et eriti Eesti ebakindlas majanduslikus olukorras on päritoluperekonnast täielikult lahtiütlemine ja uue perekonna valimine võimalik vaid vähestel. Just rõhk sõnal „valik” on väga petlik ning taastoodab uusliberaalset isikliku vastutuse diskursust, mille järgi igaüks olevat oma õnne sepp ja vilets olukord pole mitte rõhuvate struktuuride, vaid oma halbade valikute tagajärg. Tegelikult on valikute tegemise võimalus sageli privileegide tunnus, olgu siis klassi-, soo- või etnilise tausta põhine. Raha, aja või toetusvõrgustiku kohalolu ebavõrdne jaotumine tekitab olukorra, kus paljud sõltuvad mingil määral oma päritoluperekonnast ning iseseisvumine pole lihtsalt reaalne võimalus. Samas ei tohi unustada, et mõne eest on see „valik” ka vägivaldselt ära tehtud ehk on palju LGBTQ-inimesi, kelle päritoluperekonnad nendest midagi kuulda ei taha. Aga nagu ikka, on elud ja lood kirjud ning vastuolulised, pigem täis segaseid suhteid ja kompromisse kui radikaalseid katkestusi.

[1] Weston, K. 1991. Families We Choose: Lesbian, Gays, Kinship. New York: Columbia University Press.

Raili Uibo on Södertörni Ülikooli soouuringute doktorant, kelle doktoritöö käsitleb seda, kuidas LGBTQ-inimesed tänapäeva Eestis lähedasi suhteid mõistavad ja praktiseerivad. Töö puudutab inimesi nii lapsi kasvatavates paarisuhetes, valitud perekondi meenutavates võrgustikes kui ka muudes lähedastes suhetes.