18.–22. novembril toimus Tallinnas rahvusvaheline lühifilmide festival Sleepwalkers, järjekorras viieteistkümnes. Festivali kuueliikmelisse žüriisse kuulus ka animaator Lai Kin Chang, kes igapäevaselt hoolitseb Brüsseli Kunstikoolis (RITS) rahvusvaheliste suhete eest ning tegeleb õpilaste lõputööde levitamise ja filmifestivalidega seotud ülesannetega. Ta on osalenud ka täispikkade animafilmide nagu „Lars the Polar Bear” ja Oscarile nomineeritud „Les Triplettes de Belleville” loomisel ning produtseerinud dokumentaali „Chopstick Conversations, a Chinese diaspora”, mis tuleb välja 2015. aasta alguses. Hiljuti sai Lai Kin Chang Belgia filmifondilt toetust, et kirjutada oma esimene täispikk stsenaarium. Vestlesime põgusalt animaatoritöö eripäradest.

Miks otsustasite oma elu animatsiooniga siduda?

Mu põhjus animatsiooni õppima minna oli väga selge – ma tahtsin luua oma maailma ja omada selle üle kontrolli. Õppisin noorena kunsti, nii et animatsiooni õpingud oli kindel valik.

Mis on animafilmi kõige olulisemad aspektid?

Ma arvan, et animatsioon on kõige huvitavam just sellepärast, et sa tõesti saad teha ükskõik, mida sa tahad. Su kujutlusvõime on sinu relv. Selleks, et karakterile pihta saada, pead aru saama, kuidas ta kõnnib, liigub, välja näeb või tunneb. Selle tabamine on animeerimise puhul ülioluline!

Kindlasti peab olema animaatoril ka väga hea kujutlusvõime?

Just, ja väga hea empaatiavõime kõige ümbritseva suhtes. Näiteks kui mõnes filmis on rääkivad teetassid või puud, siis sa pead oskama neid mõista.

Mis on kõigil animaatoritel ühist?

Näen igapäevaselt tööl palju tudengeid. Animatsiooni osakonnas on enamik väga tasased ja ei räägi palju – nad on lihtsalt niivõrd hõivatud oma kujutlusvõimega. Samas raadio osakonna tudengid räägivad vahetpidamata.

Mis on kõige raskem animafilmi loomise puhul?

Kõik võtab niivõrd kaua aega, kõik protsessid on nii aeglased. Sa töötad kõvasti, aga ühe päevaga suudad luua kolm või neli sekundit filmi. See võtab ülikaua aega, et näha mingeid tulemusi. Eriti, kui sul on palju karaktereid. Ma ei töötanud arvutiga, seega pidin kõik ise joonistama, see protsess oli väga intensiivne. Kui sa ei tööta suure stuudio jaoks, siis töötad üksi kodus. Võib juhtuda, et sa ei näe tihti teisi inimesi ja hakkad end tundma väga üksildasena.

Mida peaks teadma iga inimene, kes tahab animafilmidega tegeleda?

Väga hea küsimus… Ükskõik, mis filmi sa teed: empaatiavõime ja oskus teiste inimeste arvamusi ja tundeid tähele panna on ülioluline. Et sa need vastu võtaksid ja suunaksid tagasi sellesse, mida parasjagu lood. Kõikidele noortele inimestele ütleksin, et avage oma silmad ja nähke nii palju maailma kui võimalik. Ärge olge millegi suhtes ignorantne.

Ma arvan, et on oluline mitte ignoreerida kõige väiksemaid asju elus, sest nad on täpselt sama tähtsad kui suured. Need väiksed elemendid võivad koos teha midagi suurt ja ilusat. Ja kõik, kes tahavad olla loomingulised, tahavad luua midagi ilusat.