Pärast mõneaastast vaikuseperioodi ning viimatist vahtkonnavahetust on Laika Virgin tagasi uuenenud koosseisus (Indrek Ups, Siim Raidma, Joosep Voolmaa) ja uue kauamängivaga, et eksperimentaalsematel radadel helisid väänata.

Varasema loominguga ma kahjuks siiski üleliia tuttav pole, seega täpsemaid võrdlusi või kirjeldusi aastateülestest muutustest välja käia ei suuda. Miinus ja pluss kohtuvad raskesti sõnastatava käriseva elektroonilise alternatiiv-poproki radadel, kus leidub elektrobiiti ja -lainetust, kitarri käristamist, arütmiat, ebakõla ja glitch’imist (ootuspärase helistruktuuri lõhkumisi), hääle moduleerimist üht-ja-või-teistpidi ning veidraid sämpleid. Ent ka meeldivaid meloodiaid ning melanhoolsemat õhkamist. Läbi kõlab omamoodi krudisevat-ragisevat robustsust, mis vaheldub kerge gruuvimisega – nt bassikäigud on tihtipeale mõnusalt paika sätitud. Ja alati ongi hea, kui instrumentide võimalusi ära kasutatakse. Erinevaid žanriallusioone tuuakse sisse, miksitakse ja töödeldakse, kuid täiesti inkongruentseid helitasandeid pole kokku pandud. Omamoodi lõbus ning kaasahaarav ollakse siin küll. Eksperimenteerimisega on muidugi see lugu, et vahel töötab ja vahel mitte. Siin on album, millest kõiksugu erinevad inimesed tõenäoliselt just endale sobivat heliloomingut leiavad, kuid ühtaegu võivad ilmneda etteheited terviku ebajärjekindla kulgemise tõttu. Aga üksluine ühtlus (ühtlane üksluisus) ongi sisutu, sestap keskmist raadiopoppi polegi mõtet kuulata.