Tihti arvatakse, et hoolduspereks saamise eeltingimus on paarisuhe, eramaja ja varasem laste olemasolu. Tegelikult leidub hooldusvanemate seas ka neid, kellel pole kunagi bioloogilisi lapsi olnud, kellel pole elukaaslast või kellel on samasooline partner. Järgmise kolme hoolduspere lood annavad aimu nende eri taustast, motivatsioonist, muredest ja rõõmudest. 

Noored, kes eelistasid bioloogilisele lapsele asendushooldust

Elise ja Norman otsustasid bioloogilise lapse saamise asemel pakkuda esmalt kodu perekonda vajavale lapsele. Esimene mõte selles suunas tekkis Elisel umbes kaheksa aastat tagasi, kui ta oli suvel kasvataja lastelaagris, kus osalesid ka mõned lastekodulapsed. „Nendega koos oli väga vahva, aga samal ajal oli kurb näha, kuidas nad igatsevad lähedust, perekonda. Seal mõtlesin esimest korda, et võiksin kunagi ka ise pakkuda mõnele lapsele võimalust peres kasvada.”

Kui noored omavahel kuus aastat tagasi tutvusid, oli just Elise see, kes tõstatas pereplaneerimist puudutavatel vestlustel hoolduspere temaatika. Normanile oli see idee algul võõram: „Ma tõesti ei mõelnud esimesena teises peres sündinud lapse kasvatamisele, aga mul ei olnud ka midagi selle vastu. See trajektoor tundus piisavalt huvitav.”

Otsuse tegemisel kujunes väga oluliseks hooldusperedele mõeldud koolitus. „Harjusin seal eri laste lugusid kuuldes mõttega, et laps võib jõuda meieni vabalt ka teisiti,” meenutab Norman. Talle meeldis, et koolitusel ei ilustatud tegelikkust. Koolituste kaudu muutus hoolduspere idee noorte jaoks käegakatsutavamaks. 

Nii saidki Norman ja Elise lapsevanemateks ühele väga toredale kaheksa-aastasele poisile. Tegu oli mõlema jaoks esimese lapsega, mistõttu esialgu tehti vigu, mida on Elise sõnul nüüd lõbus meenutada. „Meile endile meeldib pigem spontaanne elu ja me ei võtnud algul tõsiselt teadmist, et lapsele on väga tähtis rutiin. Paar korda näiteks mõtlesime, et miks laps nii halvasti käitub, ja siis saime aru, et olime unustanud lõunat süüa. Või et kui oluline on lapsele igal õhtul täpselt sama uneaeg.”

Vahepeal on raske meeles hoida, et kogu see karjumine on tegelikult sisuliselt lihtsalt beebi nutt, kellel on jäänud need sammud kunagi korralikult läbi käimata.

Esimene kuu möödus kolmeliikmeliseks kasvanud peres üllatavalt rahulikult. „Algul oli ta hästi tubli laps – sõi kõike ja käitus nagu lumehelbeke, oli pehme ja viisakas. Me ei saanud aru, miks nad räägivad, et tegu on keeruliste lastega. Kõik on ju lihtne!” kirjeldab Norman. 

Mesinädalad said aga kuuga läbi. Algas piiride kehtestamise periood, mis oli eriti raske Elisele, kes oli harjunud jalutama eemale olukordadest, kus keegi teda halvasti kohtleb. Nüüd oli ta aga korraga punktis, kus üks kaheksa-aastane karjub täiest kõrist tundide kaupa ja saadab kõige ropumatesse kohtadesse, kuid sellest eemalduda pole võimalik.

Sellised situatsioonid on nõudnud Eliselt palju eneseületust ja kannatlikkust. „Vahepeal on raske meeles hoida, et kogu see karjumine on tegelikult sisuliselt lihtsalt beebi nutt – tal on jäänud need sammud kunagi korralikult läbi käimata ja ta elab end nüüd välja. Ja aja jooksul läheb see paremaks. Ta teeb need staadiumid läbi ja õpib end aina rohkem kontrollima.” Elise sõnul ongi nüüdseks jonnihooge vähemaks jäänud, kuid vastastikune üksteise tundmaõppimine ja usaldusliku suhte saavutamine võtab aastaid. Peamine on jääda keerulistes olukordades rahulikuks ning raskuste lahendamist isegi nautida.

Üksikema, kes kasvas tugiisikust hooldusvanemaks

Pärast pika töösuhte lõppu Tallinnas kolisin aastaks Pärnusse. See oli omamoodi eneseotsingute aasta. Üks töö oli end ammendanud, kuid samal ajal ma ei teadnud, mida järgmiseks teha. Kummalisel kombel tabas mind Pärnus kultuurišokk. Sama riik, rahvas ja keel, ent täiesti erinev töökultuur. Tööpäevad olid küll pikad ja vaba aeg kavandatud trennideks, aga siiski tundsin end Pärnus üksildaselt. Nii ma siis mõtlesingi, et võib-olla oleks tore käia mõne lapsega aeg-ajalt kinos. Endine kooliõde, kes oli tegelenud Pärnus pikalt noorsootööga, soovitas mulle organisatsiooni Vanem Vend, Vanem Õde (VVVÕ).

Nüüd olen vabatahtlik tugiisik, toetav täiskasvanust kaaslane. Kõik vabatahtlikud läbivad psühholoogilise taustakontrolli ja vestluse, samuti koolituse. Organisatsiooni eesmärk on pakkuda lastele, kes on sattunud organisatsiooni huviorbiiti, erapooletut täiskasvanud inimest, keda ta saab usaldada. Reeglina tuli kohtuda lapsega kord nädalas paar tundi.

Pärnus puutusingi esimest korda kokku ühe lapsega. Teisi kogemusi mul lastega ei olnud. Olin alati eelistanud täiskasvanute seltskonda. Esimestel kordadel kartsin, et äkki ma ei oska suhelda või leida piisavalt huvitavat tegevust. Läksin pisut kergema vastupanu teed ja kasutasin seda aega Pärnu meelelahutusvõimaluste avastamiseks: liikluspark, miniloomaaed, kino, batuudikeskus, piljard, spaad, seikluspargid jne.

Kui kohtuda vaid nädalavahetustel ja meelelahutuseks, tekib lastel ootus, et iga kohtumine on täis suuri ja põnevaid sündmusi.

Hiljem olin Tallinnas tugiisikuks õele-vennale. Nad olid 11-aastased, kui läksime koos H2O veekeskusesse. See oli nende esimene kord olla meelelahutuslikus veekeskuses. Suursündmus oli ka koos väljas söömine. Helsingisse sõit oli nende esimene välis- ja laevareis.

Ma ei ole pedagoogilise ega psühholoogia haridusega. Ilmselt lähenesin lastele natuke ka omakasuga, et oleks põhjust minna põnevatesse paikadesse, kuhu üksi ei läheks. Jagatud rõõm on topeltrõõm ja põhjus üldse midagi ette võtta. Nii veetsin mõned nädalavahetused, kui polnud lastega ühtegi kohtumist, lihtsalt kodus voodis. Elu näis siis mõttetu. Karjäär polnud enam esikohal ja tundus, et tõeline investeering tulevikku on lapsed – pakkudes neile aega, raha, teadmisi, uusi kogemusi ja elamusi. Nii küpsesingi umbes 6–7 aastaga nii kaugele, et hakata hooldusemaks.

Pean tunnistama, et esimese lapsega veetsime küll toredasti aega, aga me ei leidnudki temaga hingeliselt ühist keelt. Samas oli see hindamatu kogemus, sest õppisin, kui oluline on panna paika piirid ja jälgida oma enesetunnet, et tass oleks n-ö täis. Mõistsin ka, et kui kohtuda vaid nädalavahetustel ja meelelahutuseks, tekib lastel ootus, et iga kohtumine on täis suuri ja põnevaid sündmusi. Tavaelus võib mõni nädalavahetus olla ju lihtsalt kodus teleka ees peesitamise ja puhkuse aeg.

Mu ema soovitas mul last enda juurde päriselt mitte võtta enne, kui pole näha, et ka laps on valmis, vajab ja igatseb mind.

Minu noorsand oli juba pikka aega natuke minu orbiidil. Tema vennad olid mu tuttavate juures hooldusperedes. Tema oli ainsana vendadest veel lastekodusse jäänud. Korraldasime esmakohtumiseks pisikese matka, et saaksime aru, kas sobime teineteisega. Seejärel julgesin kirjutada lastekaitsetöötajale, et saada lapse tugiisikuks.

Kohtusime peaaegu kolmveerand aastat nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mu ema soovitas mul last enda juurde päriselt mitte võtta enne, kui pole näha, et ka laps on valmis, vajab ja igatseb mind. See andis lapsele ja ka minu lähedastele aega üksteisega kohanemiseks. Vahetult enne koroonapandeemiat sõitsime reisile ja kui tagasi tulime, jäigi laps minu juurde, sest algul pidime jääma karantiini. Siis algas distantsõpe ning seejärel jäin ma töötuks ja koduseks.

Mulle tundub, et lapsele oli kõige arusaamatum see, miks ta peab nüüd korraga koristama hakkama, kui kogu eelmine aasta käis ta külas ega pidanud seda kunagi tegema. Siiski tundus, et laps kohanes kiiremini kui mina. Nüüd käib ta poes, talle meeldib ka endale süüa teha, sest minu tehtud toitu sööb ta harva, ta koristab enda järel köögi ning korra nädalas poole korterist.

Minu jaoks oli suurim väljakutse noorsandi suhtlemismuster. Esialgu seadis ta kõik mu sõnad kahtluse alla. Küsis midagi ja teatas siis minu vastuse peale enesekindlalt, et ei, see ei ole nii, või et ei, ta ei usu! Paari päevaga tekkis mul tunne, et olen paks, kole ja mõttetu. Siis sain aru, kui laastavalt see muster mõjub, ja hakkasin seda muutma. Hakkasin õpetama teda oma väiteid põhjendama, esitama fakte ja arutama.

Pool aastat hiljem tuli ilmsiks järgmine suhtlemismuster. Päevas oli 15 sõnavõttu, mis olid alandavad, üleolevad või lihtsalt valusad. Suhteliselt kiiresti ja märkamatult muutus seegi. Tagantjärele tundub, et muster seisnes selles, et teda ei tohi maha jätta. Selline käitumine areneb välja, kui laps kiindub ja hakkab armastama. Tal tekib meeletu hirm sellise seotuse ees, mida ta on nii väga igatsenud ja oodanud.

Seda, kui olulised on lapsele lähedased sugulased, näitab seegi, et enne kohtumist kaob tal ootusärevusest isegi söögiisu.

Vennad ja ema-isa on lapsele ääretult olulised. Isaga veedab ta korra kuus nädalavahetuse sugulaste juures. Mõne vennaga käime kolmekesi muuseumis, kinos või kontserdil. Kui ikka vanem vend tuleb muuseumisse kaasa, kulub ka minu noorsandil seal rohkem aega. Lapse emaga kohtume samuti, aga harvem, sest ta elab Tallinnast kaugel. Seda, kui olulised on lapsele lähedased sugulased, näitab seegi, et enne kohtumist kaob tal ootusärevusest isegi söögiisu.

Minu perele tuli minu otsus hakata hooldusemaks ootuspäraselt. Üksinda olekski väga raske last kasvatada. Mul on suur tugivõrgustik. Väga palju tuge pakub venna pere. Laps on seal aeg-ajalt hoius ja nõnda saan endale puhkust lubada. Mu vend on noorsandile tõeline meeseeskuju – suur ja tugev kuldsete kätega töömees, kes armastab autosid, motikaid ja tehnikat. Käib noorsandiga vahel jõusaalis või nokitsevad garaažis. Kui mu vend on noorsandi läheduses, siis minu sõna väga ei maksa. Meile mõlemale on aeg-ajalt toeks ka psühholoog.

Kõige toredam on koos noorsandiga maailma avastada, näiteks reisides, aga ka lihtsalt kinoõhtuid korraldades või koos vendadega midagi ette võttes. Mulle meeldib ka koos hommikust või lõunat süüa ja korra ühise laua taga istuda. Ka üheskoos koolitööde tegemine on omamoodi kvaliteetaeg.

Kahe isaga hooldusperes õide puhkenud poeg

Enne kui Martin* 11-aastasena Raineri* ja Kristo* perre jõudis, oli ta elanud alates kolmandast eluaastast asenduskodus, vana nimega lastekodus. Nüüd on poiss elanud kahe isaga peres juba kolm aastat.

Pikka aega oli Kristo see, kes perre last igatses, samas kui Rainer kõhkles – kuni harjus mõttega ja jõudis järeldusele, et miks mitte. Mehed otsustasid võtta ette lapsendamise teekonna, olles valmis, et ühel hetkel tuleb vastu betoonsein sildiga „Teile me küll lapsi ei anna!”. Enda üllatuseks ei kohanud nad aga ühtki kurja lastekaitsjat.

Elu viiski Raineri ja Kristo kokku lapsega, kellele nad soovisid kodu pakkuda, misjärel nad esitasid avalduse, et saada hoolduspere vanemateks. „Kaalusime ka lapsendamist, sest juriidiliselt oleks see võimalik. Siis aga saime aru, et staatus pole esmatähtis ja hoolduspereks saab rutem.” Mehed pääsesidki kohe PRIDE’i koolitusele, kus peresid valmistatakse ette selleks, mida mittebioloogilise ja varasemast elust kaasa tulnud „seljakotiga” lapse kasvatamine endast kujutab. Nad tunnistavad, et koolitustest ja kohtumistest spetsialistidega oli kasu küll. „Sain aru, et minu elus ja mõtetes peab olema aega, et tegeleda lapse muredega, et käia temaga näiteks teraapias. See on palju olulisem kui suur sissetulek või oma maja,” meenutab üks isadest.

Muret valmistas Martinile hoopis see, et erinevalt teistest lastest tuleb tal isadepäevaks joonistada kaks kaarti!

Esialgu käisid Kristo ja Rainer Martiniga mõne tunni kaupa kinos või muuseumis. Hiljem hakkas poiss nädalavahetustel külas käima. Siis mehed mõistsidki, et midagi on vaja ette võtta. „Raske oli pühapäevaõhtuti jälle ta kotti pakkida, et ta asenduskoju tagasi viia,” ütleb Kristo. Rainer meenutab, et ka Martin ise hakkas asju „korraldama”: „Ta küsis meilt, et kunas me nüüd kohtusse läheme ja ta ära lapsendame. Seletasime siis, et on mitmeid võimalusi, kuidas ta saab meie perre tulla, aga kõik asjad võtavad aega ja neid tuleb teha õigesti.” Martin oli pannud uude koju kolides kokku nimekirja asenduskodu lastest, kes kõik temaga kaasa võiksid kolida.

Kas päris alguses läks ka midagi viltu? Rainer meenutab, et esialgu oleksid nad võinud Martiniga reeglite suhtes järjepidevamad olla: „Kuskil kuklas ikka mõtled, et vaene laps, mis ta on pidanud üle elama. Nüüd tagantjärele tarkusena võin öelda, et lapsesse tuleb suhtuda nagu igasse tavalisse lapsesse.” Ja kuidas suhtus Martin kahe isaga peresse? „Me selgitasime, et olemegi selline pere, kus on koos kaks meest. Meie põhimõte on, et kõikidest asjadest tuleb rääkida avatult ja ausalt.” Muide, kui Martini arst hiljem küsis, et kuidas ta siis välja valiti, vastas poiss: „Mina valisin nemad välja. Mind ei vali keegi.”

Oma peremudelit ei varja Rainer ja Kristo ka kooli ega klassikaaslaste eest – muidu juhtub nii, et ühel hetkel peab laps vanemate eest n-ö kapist välja tulema. Ja seni pole poisil olnud ühtegi halba kogemust. Muret valmistas Martinile hoopis see, et erinevalt teistest lastest tuleb tal isadepäevaks joonistada kaks kaarti! 

Isade üks julgustavaimaid hetki oli see, kui Martini arst ütles pool aastat pärast poisi uude koju kolimist, et Martin on lapsena õide puhkenud.

Kristo meenutab, et kuigi nad on Raineriga 20 aastat koos olnud, sai tema pere siiski paraja šoki. Nüüdseks on nad harjunud. Raineri sõbrad ja sugulased jällegi olid enda väitel tükk aega oodanud, et mehed midagi sellist teeksid. Kõige konkreetsem oli uues olukorras Martin, kes tutvustas end Kristo ja Raineri lähedastele selge jutuga: „Tere, mina olen teie uus sugulane.” 

Isade üks julgustavaimaid hetki oli see, kui Martini arst ütles pool aastat pärast poisi uude koju kolimist, et Martin on lapsena õide puhkenud ja tema süda on nüüd rahul, sest poisi elu liigub lõpuks õiges suunas. Muidugi ei tähenda see, et poleks olnud ka keerulisemaid hetki, ent Raineri sõnul saavad nad neist koos üle, sest Martin on oma pere laps. On olnud üksikuid kordi, kui Martin on solvumise ajel öelnud, et seal peres ta küll enam elada ei taha. Põhjuseks ikka see, et seatakse piire ja nõutakse pere reeglite järgimist. Sellisel puhul aitab isasid teiste lastega tuttavate ja sõpradega rääkimine – ja tuleb välja, et ka bioloogiliste lastega on muresid! 

Nii et kokkuvõttes on elu pigem ilus. Sellegipoolest soovitavad mehed teha esimese reisi lapsega pigem Hiiumaale, mitte Hispaaniasse, nagu tegid nemad. Ja mida näevad isad tulevikus? Veel lapsi – ent seda ei otsusta nad enam kahekesi, vaid kolmekesi.

* Nimed muudetud