„Impromptu” (2015, Eesti). Režissöörid Priit Pääsuke ja Mart Taniel. Filmis osalevad Rainer Jancis, Roomet Jakapi, Fred Frith, Sten Rudstörm jt. 59 min.

Muusika ja film on kaks väga sarnast meediumit. Ka filmi kohta kehtib mõte, mida prantsuse helilooja Claude Debussy väljendas muusika kohta – et see on „fikseeritud aeg”. Mõlemas kunstis omab olulist rolli ajaline liikumine. Filmi puhul saab märkimisväärseks teguriks ka füüsiline liikumine. Film, põimides hoolikalt pildi ja heli niite, võiks sel juhul sarnaneda balletile, kus režissöör ja operaator on koreograafi rollis.

Režissöörid Priit Pääsuke ja Mart Taniel on oma vastvalminud linateosega „Impromptu” võtnud ülesande juhatada vaataja improvisatsiooni maailma, heites pilgu muusikute kõrval ka näitlejatele. Kubistliku struktuuriga audiovisuaalne teos isegi mõjub üpris improvisatsiooniliselt.

Peamiselt keskendub „Impromptu” kahe eripalgelise muusiku – Rainer Jancise (Metro Luminal) ja Roomet Jakapi (Kreatiivmootor) – helimaailmade tutvustamisele. Jancis võrdleb ideaalset improvisatsiooni tuule puhumise või vee loksumisega – maailmaga, kus oleme juhuslikest helidest ümbritsetud. Just juhuslikkus on tema jaoks muusika ilusaim komponent. Filosoofiataustaga Jakapi näeb improviseerimises aga keelebarjääride lõhkumist, pärast mida jõutakse sisemise vabaduseni. Juhuslik musitseerimine kujutab mõlema looja jaoks liigsetest intellektuaalsetest vormidest vabanemist, mille tulemusel sünnib vahetu meeleline muusika – hinge akustiline kehastus, nagu see aegade alguses primitiivrahvastele oli.

Filmist välgatab läbi veel terve rida kunstnikke, keda on eraldi raske välja tuua, sest linateose autorid on olnud kitsid selgitavate tiitritega. Et nendele tegijatele filmis ei keskenduta, tundub paljude ülesastumine teisejärgulise, kui mitte üleliigsena. Võibolla jäi teose autoritel liiga palju ruumi üle ning sellega ei osatud midagi peale hakata – või siis arvasid režissöörid, et terve müriaadi kunstnike ühte filmi pressimine aitab luua mitmekihilisemat pilti improvisatsioonimaailmast.

„Impromptu” suurimaks probleemiks tundub olevat, et pole suudetud ära otsustada, kas keskenduda kunstnike mõttemaailma avamisele või nende muusika audiovisuaalsele interpreteerimisele. Võiks teha ju mõlemat korraga, aga kõne all oleva linateose puhul saab ideede paljusus kahjuks saatuslikuks ning muudab teose laialivalguvaks. Filmi vaadates on tunda režissööride tugevat esteetilist vilumust, kuid näib, et autorite puhas südametunnistus ei luba aega intervjueeritavatelt omaenese audiovisuaalseteks mängudeks ära võtta. Ometi võinuks antud teose kontekstis teisejärgulisemad kunstnikud filmist üldse välja jätta ja näpata nende arvelt aega multimeediamängudeks.

Umbes linateose kolmanda kolmandiku alguses lasevad lavastajad fantaasia siiski valla ning lubavad endale lõpuks muusika visuaalset interpreteerimist, leides heli ja pildi vahel väga huvitavaid seoseid. Kahjuks on suurem osa kõne all olevast materjalist leidnud kasutust juba filmi treileris ja sellega on režissöörid oma suurimad trumbid maha mänginud.

„Impromptu” annab hea ülevaate paarist Eestis tegutsevast improviseerijast, kuid režissööride haugatud liigsuur suutäis muudab filmi laialivalguvaks ning autorite tohutu audiovisuaalne potentsiaal jääb täiel määral ära kasutamata.