Miks peetakse Euroopas oluliseks Alvis Hermanise ideid, aga samas arvatakse pinnapealseks näiteks läti noorema põlvkonna teatrilavastaja Valters Sīlise teotsemine?

Tõlkis Hannes Korjus

„Change of Hope” – nõnda kõlas läti lavakunstnike oopuse pealkiri möödunud aasta lõpul kolmes Saksamaa linnas – Dresdenis, Berliinis ja Hamburgis – toimunud Põhjamaade ja Balti riikide teatrifestivalil Nordwind, päädides „põhjatuulest pakatava krimpsutusega” maailma ühelt erudeeritumalt professionaalilt, saksa kriitikult Renate Klettilt, kelle neljakümneaastasesse vaatamiskogemusse mahuvad kõik maailma kontinendid, aga ikkagi selge ja huvitundva pilgu toetusel ning hoopiski ilma igasuguse küünilisuseta ning eelarvamuslike tagamõteteta.

„Öelge, mis asi see on?” päris ta mult. „Olen uurinud viimastel aastatel Lätist tulnute käest, mis on läti teatris peale Alvis Hermanise veel huvitavat? Ning kõik on otsekui ühest suust korrutanud: „Sīlis, Sīlis, Sīlis.” Nüüd vaatasin, et festivalil Nordwind ongi seesinane Sīlis, ja läksin vaatama. Aga nad räägivad halvasti, tantsivad halvasti, ning, mis peamine, neid lugusid, mida nad jutustavad, võib sünnipäeval vesta, sinna need kõlbavad, aga tervet teatriõhtut selle peale kulutada? Tegijad ise ütlesid õigustuseks, et tegemist on pelgalt skitsidega, kodus viiakse asi lõpuni. Aga nad olid ju neli nädalat tööd teinud. Nad on ju toredad ja armsad inimesed, vaatasin seda kõike, ja so what?”

Selle küsimuse – so what? – pälviksid mitmed teisedki läti noorema põlve teatrilavastajad, kui nende lavastused satuksid äkitselt väljapoole koduselt kiitva keskkonna piire. Näiteks Elmārs Seņkovsi lavastused „Mina Rēzijast”, „Tüdrukud” või „Lõpp”. Neil on huvitavad ideed, aga üllatab soovimatus neid tõsise sisuga täita. Mitte isegi suutmatus, vaid just selle mittevajalikuks pidamine. Kõigele lisaks veel mingi arusaamatu eneseimetlus, mis päädib sellega, et oma mitte just eriti suuri pingutusi midagi töö käigus selgitada võetaksegi töö pähe. Pärast läti noorema põlvkonna teatrilavastajate etenduste vaatamist jääv pisukese tunne, mis on sedavõrd ebakõlas teose alguses huvitavalt püstitatud küsimustega, on muutumas lausa krooniliseks. Laia ilma jõudnud teatriloojate taoline käik tekitab pelgalt arusaamatust. Pileti ostnud inimene soovib ju väljakuulutatud teema kohta midagi teada saada. Valters Sīlise „Change of Hope” oligi oma idee poolest Balti riikide lavastuste seas kõige huvitavam. Tallinna performance-grupp Cabaret Rhizome püüdis seevastu vaatajaid ürituse Rave – The Party Simulator raames bioloogiliselt testida, pannes nad sissepääsu juures napsi trimpama ning saates nad seejärel vaatama, kuidas (tsiteerin siinkohal lavastaja Johannes Veski saksa meediale öeldut) ühes ruumis „kipuvad halvasti ette valmistunud ning nokastanud näitlejad mängima Vana-Kreeka tragöödiat” või kuidas teises üritavad jommis tantsijad lõbusas mittekoordineerituses kaine peaga ette valmistatud numbrit täita, ning sel viisil uuriksid kõik purjutajad üheskoos biokeemiliste ainete manipuleerivat mõju inimesele. Leedu lavastaja Oskar Koršunov arendas näitlejate ja vaatajate vahel himuga trimbatud napsist üles köetud juttu, võttes aluseks Maksim Gorki teose „Põhjas” ja Leedu ühiskonna vaimse hetkeseisu. Valters Sīlis oli otsustanud seevastu saada ilma igasuguse alkoholita selgust Läti taasiseseisvumisele järgnenud aastate kestel muutunud läti inimeste lootuste osas. Lähtepunktiks said valitud noored loovinimesed, kes ei kannata ei alkoholismi, narkootikumide ega depressiooni käes. Nood on ise ka lavastuse loojateks: kunstnik Ieva Kauliņa, režissöörid Kārlis Krūmiņš ja Valters Sīlis ning soome näitleja Carl Alm. Etendus kulgeb 90ndatest ajendatud isiklike mälestuste kollaažina, suulist loomet kombineeritakse pajatuste käigus loodavate ning suurendatult projitseeritavate joonistustega.

Alustuseks korraldatakse aga ankeetküsitlus, esiti osaliste endi seas, seejärel jaotatakse ankeedid vaatajatelegi. Näitekunsti asemel panustab Sīlis esitajate ehedale sarmile, kui aga vestlus eriti sisukaks ei kipu, hakkab asi ohtlikult diletantismi järele lõhnama. Nõnda on tegelikult tõmmatud alt vaatajat, kes, tulnud väljakuulutatud teemast huvitatuna „Sīlist vaatama”, lahkub etenduselt vastu pükse saanuna.

Alvis Hermanis muutus globaalse teatrimaailma jaoks huvitavaks seetõttu, et lisas juba olemasolevatele teatriideedele omad, mitte varem eksisteerinud mõtted. Aga tema lavastused ei löö ainuüksi formaalsete uuendustega, vaid ka sisuga – lausa sisulise rikkusega. Viini Burgtheateri lavastuse „Isad” („Väter”) külalisetendused on sattunud Riiga just õigeks ajaks, et paigutada meie teatri nii vähe uuritud maastikku mõõtkava, mis näitab, mida võivad kolm näitlejat ja üks lavastaja teatris teemaga teha.

Aga Valters Sīlisel on kõik võimalused siinkirjutatu uppi lükata, arendades „Change of Hope’i” tõsise vestluse tasemeni.

Artikli autor Margarita Zieda on läti teatriteadlane ja -kriitik, kes on lõpetanud Moskvas GITISe teatriteaduse osakonna ning Berliini kunstiülikooli kultuuriajakirjanduse osakonna. Originaal („Latviešu teātra cerības pārmaiņas”) ilmus Läti ajalehes Diena.