Voogedastusplatvormidel ristub kuulaja autonoomia algoritmide anonüümsusega. Playlist kui neil platvormidel domineeriv formaat osutab inimfaktori tarvilikkusele isegi tehisintellektist küllastuvas maailmas.

Daniel Tamm

Daniel Tamm

Kuulame muusikat alati mingis järjestuses, mida pakub kas album, vinüülplaat, diskor vms. Tänu voogedastuse võidukäigule on formaadina pead tõstmas playlist, eesti keeli „esitusloend”, mis pole iseenesest küll midagi ennekuulmatut. 1980ndatel laineid löönud mixtape’i mõte ei jää sellest kaugele. Tollal polnud aga muusikaedastus veel sotsiaalmeediaga läbi põimunud. Nüüd on esitusloendid jagatavad ja jälgitavad ning neist on põhjust kõneleda kui omanäolisest ja uudsest meediumist, mis väärib analüüsi. Enne veel käin ma aga välja mõtte võtta „esitusloendi” asemel tarvitusele uus ja elegantsem tõlkevaste „lauluviirg”. Esiteks iseloomustab see etemini asja olemust – kindla põhimõtte järgi ritta seatud laulude kogum (millega kaasneb teatud aisting, aga sellest juba hiljem) – ning teiseks puudub sellel ühisosa mõistega „play queue” (ette mängitavate palade järjekord), millele nii „esitus” kui ka „loend” eraldiseisvatena viitavad.

Algoritm kui ekspert

Esmapilgul näib niisiis, et lauluviirgude ja muusika voogedastuse edulugu päädib kuulaja emantsipatsiooniga: enam ei loo korda mitte asjatundja puldi taga või tähtis nina plaadifirmas, kuivõrd jäme ots on kuulaja käes, kes paneb talle sobiva kogumiku ise kokku. Siiski on ennatlik eeldada, et ta selles lõpuni vabaks jääb. Olukorras, kus sümboolse kuutasu eest serveeritakse kasutajatele rohkem muusikat, kui keegi neist elu jooksul ära kuulata jaksaks (näiteks Spotifys on hinnanguliselt saadaval 40 miljonit laulu), muutub hoomamatus kataloogis orienteerumine võimatuks vägiteoks. Selleks et vältida lämbumist valikuvabaduse laviini all, tuleb toetuda teistele ja teadjamatele, kes teevad eelvaliku oma kompetentsusele toetudes ära. Nõnda on see alati olnud, aga lauluviirgude ajastul on tähelepanuväärne, et arvamusliidrite seas jääb inimesi aina vähemaks. Nende tööd on märksa vilunumad tegema erinevad algoritmid, mis kasutajate muusikamaitset mõõdavad ning edasi suunavad. Ja seda suuresti saladuskatte all – nende tööpõhimõtted on kiivalt hoitud ning konkurentide silmis hindamatu väärtusega. Kusjuures, oletada võiks, et arvuti eelistab tsementeerida kuulaja mugavustsooni, söötes talle ette samu akordijärgnevusi erinevates helistikes, aga minu kogemuse põhjal võtavad (parimad) algoritmid ka kalkuleeritud riske ning pikivad harjumuspärase vahele eksootilist.

Soovitusi ei tee Spotifys ainult algoritmid. Lisaks nendele on palgal (anonüümsed) inimkuraatorid, kes vastutavad Spotify enda sadade lauluviirgude eest. Kui algoritmide hallata on igale kasutajale eraldi koostatav „Discover Weekly” ning laulude otsalõppemise korral uute väljapakkumine, siis muid soovitusi ja ettepanekuid teevad töötajad käsitsi. Kuulsaimatel ise loodud lauluviirgudel on kümneid miljoneid jälgijaid ning Spotify hinnangul lähtub täpselt pool kuulajatest just nendest. Võimust seega puudust ei tule, küll aga läbipaistvusest. Võib vaid spekuleerida, kas ja kui palju mõjutavad muusikapala mõnda lauluviirgu lisamise otsust kolmandad pooled (näiteks plaadifirmad), aga kindel on see, et kriitilist meelt ei tasu minetada ka Spotify playlist’e sirvides.

Arvata võib, et inimkuraatorid jäävad muusika voogedastusplatvormide palgalehele veel pikaks ajaks, kuna lauluviirgude koostamine on ülesanne, kus arvutid saavad olla suureks abiks, aga ei suuda inimesi lähitulevikus asendada. Nagu pole täiuslik inimloomus, ei saa seda olla ka lauluviirg. Vaja on oksakohti, ilma milleta on viirg sama kõle kui suuline kõne ilma „e”-de ja „ä”-deta, ja kuigi ehk koidab kunagi ka päev, mil masinad oskavad inimeste moodi ebatäiuslikud olla ning vabalt tahta, ei usu ma, et see nišš niipea täidetakse, sest, nagu kirjutab Dostojevski, „tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta, […] mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad”[1].

Lauluviirge ajendab looma mingi konkreetne situatsioon või elamus, mida tahaks laulude järjestuse vahendusel uuesti ja uuesti (taas)luua ja kogeda.

Emotsioonid purki

Laulu žanr ei paku enam küllaldast alust kataloogimiseks, suurem kaal on tundel, mida muusika tekitab, ja nõnda võivad ühe lauluviiru raames käia käsikäes kas või räpp ja kantri, eeldusel et neid ühendab afekt. Ennekõike on lauluviiru loomine emotsiooni purki panek. Tõsi, see võib täita ka pragmaatilisemat funktsiooni, juhul kui laulude korrastamise alus on mingi ühemõttelisem kriteerium, nagu aastaarv („Parimad palad aastast 2014”) või esitaja („Varajane Arctic Monkeys”). Lauluviirgude sepistamise kunst avaldub aga eeskätt esimese variandi puhul, kus playlist’i ajendab looma mingi konkreetne situatsioon või elamus, mida tahaks laulude järjestuse vahendusel uuesti ja uuesti (taas)luua ja kogeda. Igaühel on muusika suhtes oma eelarvamused, ent kui lauluviiru pealkiri on näiteks „Öine sõit” või „Pannkoogid pühapäeval”, on ühisosa kohe olemas. Tarvis pole ka taustateadmisi muusikaloost, assortii on ette antud ning edasi on juba igaühe enda asi seda traalida. Paslik on lisada, et seletava sõnaraamatu andmetel tähistab sõna „viirg” muu hulgas jutina levivat aistingut, mille ulatus võikski olla sobiv mõõdupuu lauluviiru hindamiseks.

Nagu ka Juri Lotman sellele osutas, on kunsti kontekstis loodu loojast targem, ta asub elama oma elu ning võib ajaga omandada sootuks teise varjundi, kui esialgselt kavas oli.[2] Sellest seaduspärast pole pääsu ka lauluviirgude puhul. Küllap on kõik kogenud, kuidas mõnd lauluviirgu kandev emotsioon ajapikku teisenema kipub, kuniks ühel hetkel küpseb selle varjus valmis juba uus. Voolavus on lauluviirgudele loomuomane, õhk peab ringi käima, et värskus saaks püsida. Materjal pole mitte marmor või trükimust, mis on mõeldud sajandeid säilima, vaid lauluviirgude looja opereerib laulude süntagmaatilise (kokkusobivusel põhineva) seosega, mis ei saagi lähtuda muust kui tema suvast ning on seega määratud pidevalt muutuma. Kivisse pole raiutud ka autori autonoomia: kui lauluviirg on korra avalikuks tehtud, on kõigil õigus selle kallale minna ning seda omal riisikol ümber vorpida, võttes ühest otsast laule vähemaks ning lisades neid teisest otsast juurde, esitledes tulemust siis juba oma nime alt.

Kõige selle juures ei saa tähelepanuta jätta seda kõige olulisemat – lusti, mida lauluviirgude loomine ja nautimine pakub. Seda ei saa ükski algoritm asendada. Lõbu ei pääse rikkuma ka kirjeldatud lauluviiru kui kunstivormi kitsaskohad, nagu püsimatus ja anonüümsus. Otse vastupidi, vajakajäämised suurendavad vabaduse astet ning langetavad seega pingeid, sest kui loodu ka parima tahtmise korral lõplikult püsima ei jää, ongi põhjust riske võtta. Lauluviirge võib võrrelda liivalossidega. Mõlemad on mõeldud ajahamba mõjul transformeeruma ja ajutised olema, kuniks muutub tuju ja saabub tüdimus või merelaine. Samuti on kumbki kunstivorm avatud uutele interpretatsioonidele ja edasiarendustele, keegi ei keela järgmisel külalisel vundamenti pihta panna ning sellele oma lossi luua, materjal pole nagunii looja enda oma ning puudust sellest ei tule. Leidub küll inimesi, kellele liiva või laulude kokkusobitamine on ameti eest, ent eeskätt on see mõeldud meelt lahutama ja aega viitma. Niisiis, kühvel kätte ja küte!

[1] Dostojevski, F. 1971. Ülestähendusi põranda alt. – Loomingu Raamatukogu, lk 24.
[2] Lotman, M. 2012. Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist, lk 186–187.

Daniel Tamm on asjaarmastajast semiootikatudeng, kes flirdib ka riigiteadustega. Päevad mööduvad raamatuid neelates ja „Troonide mängu” viimast hooaega oodates.