Berit Petolai käis 7.–8. mail Prima Vista festivali raames väikese kirjanikest ning teistest kultuuri- ja loodushuvilistest koosneva delegatsiooniga Palupõhja rabas visiidil. See inspireeris Berititki kirjanikest reisikaaslaste kombel sulge haarama ja sellest Müürilehele raporteerima.

Laskumine rappa

Fotokaamera, tagavarasokid ja parmupill seljakotti pakitud, asusin neljapäeva lõunal raamatukogu kohviku poole teele, endal süda ärevusest (ja Vanemuise mäkketõusust) veidi kiiremini põksumas. Sain reisule kaasa kui piltnik, kuid uus ja võimas fotokaamera oli minu valduses olnud vaid põgusat aega, seega oli käsil alles teineteise tundmaõppimise faas ning olin veidi mures, kas oskan ikka vajalikel hetkedel õigetele nuppudele vajutada ja kõik mülkassekukkumised filigraanselt jäädvustada. Elevus ja uudishimu olid hinges ka seepärast, et sellist kambaga looduse väisamist ma just tavapäraselt ette ei võta – kulgen mööda metsaradu ja külateid tavaliselt üksinda ja omaette, seltsiks koonu ja nelja käpaga koerlane, kes enamasti ajab samuti oma (jälje)rida ja peab mind vaid eemalt silmas. Ka polnud ma varem Palupõhjas käinud. Palus küll, kuid mitte päris põhjas. Seega olid ka eesootavad maastikud esmakordselt kombitavad. Kuid nagu Vilu Tõnis omapoolses avalausumises ütles: tihti tasub ootused millegi suhtes täiesti maha kruttida, olla ootustevaba ja võtta lihtsalt vastu see, mis end pakub. Alles siis tunnetada ja vaagida, nuusutada ja katsuda. Ja nii meie seltskond vihmamärjast Tartust bussi istuski, igaüks oma mõtiskluste ja (mitte)ootustega.

Alam-Pedja ürgne sopistik võttis meid vastu leebe rahu ja taktitundega – siin sadas nagu linnaski peent uduvihma. Märg asfalt asendus aga piisapärlites metsaaluse sambla ja niiske kiviklibuteega. Ebatavaline tee, muide – mitte lõunaosariikidele harjumuspärane pehme oranž kruus, vaid jäik ja nurgeline paekivipudi, millel oli tennistega üpris ebamugav kõmpida. Tald tunnetas selle erinevuse kohe ära ja salvestas oma kogemustesahvrisse. Kõõlusime seal hiljem jalutades nagu rohelised vihmakeepides varesed, seletades kaugemalt tulnuile, et selline teekate on ka meile üllatuseks. Nii kohalikke kui kaugemalt – Leedust, Rootsist ja Inglismaalt – tulnud matkalisi pani imestuma ka siinse looduse ja maastike mitmekesisus – madalad ja kängus rabamännikud vaheldumas hiiglasekasvu haabade ja kuuskedega, varjulised ohkavad ja sosistavad metsatukad, mille aluspinna lähedal kipub valgus murduma ning pudeneb kümneteks erinevat tooni rohelisteks. Piiluksid nagu ühest toast teise, avarast saalist hämarasse ja otsatult kulgevasse koridori. Need eklektilised vaated ja meeleolud haarasid juba bussiaknast välja põrnitsevaid silmapaare, enne veel kui jalg Palupõhja vanadest lugudest kumisevat pinnast jõudis puutuda.

Inimene ja tema loom, loom ja tema inimene

Esimeseks rännakuliste tervitajaks ja käeandjaks (vist oleks õigem öelda käelimpsijaks) oli suur hallikarvaline kelgukoer, kes meie poole sõbralikult mauras ja eeskujulikule giidile omaselt kõik jalapaarid üle luges. See kuninglik koer nimega Astor oli omaette elamus, keegi, kes jääb vist kõigile Palupõhjas käinutele seda kohta sümboliseerima ja mälestustes sõbralikult ringi vantsima. Valvur ja saatja, kes kulges kogu retke vältel koos meiega oma rahulikku koerakulgemist, seistes õhtupimedas koos meiega jõekaldal, kõrv kikkis ja pilk kuskile kaugele suunatud. Astor juhatas meid Palupõhja looduskoolini, helerohelise maja veelgi helerohelisemale ja kevadiselt õhkavale õuele.

Majast astus välja peremees ja meie võõrustaja Robert Oetjen – paljaste jalgadega ja kavalalt äraoleva muigega („Mina olen see mees, kes teid rappa viib!”) lugudevestja ja loodusemees, kellest on kohe näha – inimene on õiges kohas ja sobib sellesse pilti ja maastikku, mille ta endale on valinud (ning mis on valinud tema). Soe ja sõbralik peremees ja tema samasugune loomsõber, iidsetest aegadest kokku kuuluv duo, inimene ja tema parim sõber. Neid kahte vaadates meenusid kohe Soolavarese Tjorven ja tema majesteetlik truu saatja Pootsman. Niivõrd kokkukuuluv paar, et ei oskagi neist lahus mõelda. Seega pole imestada, et Astorist pajatatavad lood olidki esimesteks loomalugudeks, mida me sellel retkel kuulda saime ja mis on Palupõhja lugudepagasis oma koha kindlustanud. Astor oli see tegelane, kelle poole lausuti kõige rohkem nii inglis- kui eestikeelseid sõbralikke lausumisi, tema kohalolu ühendas ja liitis ning retke lõppedes jättis igaüks temaga hüvasti, patsutades turjale ja soovides head koeraelu.

Matk läbi lugude

Elu Palupõhjas, olgu see siis inimese või looma oma, on kindlasti üks imetabane elu. Sellest saime peagi aru nende lugude kaudu, mis meie ees end nii ise kui läbi Roberti ja Juhani Püttsepa jutustama hakkasid. Lisaks rabamatkale oligi see matk läbi erinevate juttude ja pajatuste, kellegi teise mälestuste ja isiklike kogemuste. Lood käisid meiega vaikselt kaasas metsavahelisel teel kõmpides, lood kihisesid, kui me tegime ettevaatlikke samme märjal ja lõputult koheval soosamblal. Lood liuglesid ja libisesid kummikutaldade niuksatuste saatel mööda vihmamärga rabalaudteed, sattudes siis hoogu ja vuhisedes vihurina üle madalate mändide latvade ja läbi mahajäetud rebaseurgude. Üks lugu peitis end kõrgel männitüves asuvasse auku, musträhni pesaõõnsusesse. Trummeldas seal rahutult ja andis endast vaid õrritavalt aimu, kui me, inimloomad, pead kuklas, kambaga keset metsa seisime ja teda silmade ja kõrvadega tabada püüdsime – kõik vaatamas seda musta augukest ja kujutlemas lugu selle taga.

Lood ahvatlesid kaasa rääkima ja sünnitasid uusi mõtisklusi ja meenutusi, mida keegi kunagi kuulnud või näinud on ja mida nüüd inimparvena rabas rännates üksteisele usaldati. Lood Eestimaalt, Rootsist, Inglismaalt ja Leedust. Miniatuursed ja oma esimesi tukslemisi tuksuvad konnakullesed võisid küll imestada selle vaatepildi üle, mida nad sel neljapäeval nägid – kapuutside alla varjunud rivi kahejalgseid kulgemas piki laudteid, kõigil ninad enamasti maas (et eeskäijaga kokku ei põrkaks ja rajalt vette ei pudeneks), kõrvad kikkis ja suud kordamööda vadistamas. Üks lugu lõppes ja teine algas. Lugude refrääne tulid pajatama kohalikud asukad – põrinal üle me peade täristav taevasikk, huiklev täpikhuik ja vaatlustornist binokliga tabatud suursugune tedrekukk. Nii kulges teekond läbi värske ja üdini puhta raba ning samamoodi kulgesid ka lood ja jutustused. Ühel hetkel oli tunne, et nii võikski jääda. Jäädagi sinna kõndima, lugusid kuulama ja pajatama. Lõputult laugaste vahel lausuma. Sest seltskond oli inspireeriv ja ootamatult ruttu omaks saanud.

Üksi ja teistega

Ka koht ise oli meid omaks võtnud, lastes suudel segamatult lobiseda ja jalgadel loikudes lobistada. Ja alles siis meenus mulle mu esmane pisuke ärevus, mida olin tundnud kambaga loodusesse mineku ees. See tunne, et ei teagi, mida oodata. Sest oled seni kulgenud ikka üksipäini, jutustades vaid omaenda mõtetega, lastes kuuldut ja nähtut vaid läbi iseenda tunnetefiltri. Ja nüüd siis hoopis midagi muud, loodus ja teised, teised inimesed sinuga koos, sinu lood ja nende lood omavahel põimumas, sulades ühte ka ümbritseva loodusega. Nagu lõputult laiuv samblavõrgustik ja maa-alune salamisi helendav seeneniidistik. Ja ma sain aru – ka sellisel kulgemisel on omamoodi võlu, absoluutselt ja kaheldamatult. Kui käid looduses üksi ja omaette, õpid eelkõige tundma iseennast. Kuulatad ja vaatad. Siis võid paitada kive ja emmata puid, see on intiimne toiming, salajane, endale, justkui isekeskis lausutud vaikne palve, mida teed omaette, teiste silmade eest peidus.

Seekordne kogemus oli aga uudne ja teistmoodi, eelkõige tihe suhtlus ja mõttevahetus teistega. Pilguheit enda kõrval ja ees sammuva inimese sisemistele maastikele, usaldus ja soov näidata killukest ka endast, lubades teisel turnida paar astet oma isikliku vaatlustorni trepil, mis sest, et käsipuu veidi nagiseb ja mõned naelad on roostes. Huvitav oli vaadata, kuidas igaüks selle retke käigus natuke muutus, kuidas avanesid muidu ehk varjatud palged. Kuidas midagi vabanes. Näiteks „linnulausuja” Tomas Bannerhed kulges algul natuke eraldi, käed seljal põimitud või käbijupp näppude vahel, rivi lõpus mõtiskledes ja puude latvu seirates, tihti binokkel silme ees („Kes see seal laulab?”). Astus rajalt kõrvale ja seisatas, kuulatades midagi. Pea nõksatas ja kuklasuled värahtasid – Tomasest sai hetkeks lind.

Olen alati arvanud, et inimesed, kes uurivad või vaatlevad mõnd lindu või looma, muutuvad ühel hetkel ise oma vaatlusalusega sarnaseks. Tean üht vana hallipäist mesinikku, heledate siniste silmade ja aeglaste liigutustega mehikest, kelle kõne saadaks justkui vaikne rahulik surin ja kellest õhkub suviste aasalillede lõhna. Ning hundiuurija Ilmar Rootsi, kelle nimi käis ka sellel rabaretkel räägitud juttudest mitmel korral läbi (temagi toimetab just Alam-Pedja kandis), mõjub ka ise salapärase hallivatimehena – tema pilk eksleb rääkides kuskil kaugustes, ta ei vaata sulle otsa, on põiklev ja mõtted küllap padrikutes oma karja juures. Need tähelepanelikud vaatlejad on oma uurimis- ja ühtlasi armastusobjektiga kokku kasvanud, natuke nagu üheks saanud. Inimesed, kes jälgivad loomi ja õpivad neid seeläbi peensusteni tundma, on alati rahulikud, leebed, tasakaalukad. Nendega on mõnus suhelda. Justkui saaksid sinagi osa looma- ja linnukeele võlukunstist.

Metsavennad, koduvein ja ööbiku noodikiri

Rabaretke esimese päeva õhtupoolik jätkus juba rabas alguse saanud juttude pajatamisega. Juhani Püttsepp tuli ja rääkis meile oma loo, aga ka teiste inimeste lugusid. Palupõhja loodusmaja alumine korrus täitus kummaliste vanade vaimudega, kunagiste Alam-Pedja elanikega, parvemeeste ja -naistega, vaigulõhnaliste metsavahtide ja mustvalgete koolilastega, kellel kõigil olid eluajal taskud täis põnevaid looduslugusid. Ja ka valusaid, raskeid kogemusi, mis leidsid väljapääsu just lugudeks kasvades ja end teistele usaldades. Juhani pajatas põtradest ja huntidest, Emajõe laineloksatustest ja vanadest lootsikutest, mis on truult inimesi üle vee viinud. Lugudest käisid läbi ka metsavennad, kelle kohta britid küsisid, et kes need sellised teil on, „forestbrothers”? Meile nii tuttav ja oma lugu, neile aga midagi uut, midagi võõrast, ent oma metsikuses ahvatlevat. Lood huntidest metsavendadeni, metsavendadest vaba olemiseni, vabaks saamiseni. Ja vabadus viis taas metsa, rappa, Palupõhja. Lood lennutasid meid endaga kaasa nagu rändlinnuparv. Lugudes käisime ära kaugel ja naasime siis taas oma olemisse, Palupõhja. Õues oli maad võtnud kevadine õhkav hämarus, vihmasabin oli lakanud, Astori paks kasukaski juba kuiv.

Palupõhja mähkus unenäolisesse udukardinasse, taevas roosatas ja pilveviirud puutusid vastu tumedaid kuuselatvu. Õrn, imetabane ja ühtlasi muhedalt metsik olemine. Varahommikune linnulauluretk sai meie jaoks, kes me end õhtul Palupõhja hoovile koduveini mekkima unustasime, alguse juba selsamal ööl. Õu väreles erinevate lindude öistest heliredeliharjutustest. Helid tulid vee kohalt ja metsast, pimedas taevas lendasid haned ja sel kevadel esmakordselt lasi end kuulata kevadööde väike võlur ööbik. Temast sai kogu retke peaesineja ja tõeline imetlusobjekt. Stephen (Hiscock), Sarah (Angliss) ja Tomas seisid pikalt maja ees ja lihtsalt kuulasid. Ööbikut. Samal ajal sosinal taevast kaardistades – Suur Karu, Põhjanael, Jupiter. Otsustasime, et ööbik loebki taevast noodikirja, igal ööl on see natuke erinev. Minu isiklikuks lemmikhetkeks oli aga see, kui ööbiku igavikulise soolo katkestas üks käre ja arrogantne röögatus. Neljapäeva öö, kuugi taevas, kas tõesti vanakuri vedas end mülgastest välja? Seekord siiski mitte. Kõigest kährik, metsade kõige valjem anarhist, toimetas pimeduses oma toimetusi. Kujutage nüüd ette, idüllilisse ööbikulaksutusse lõikab sisse krõbe kraaksatus metsasügavusest, imeline kakofoonia! Isegi ööbik võttis tuurid uuesti üles ja sättis end kährikuga samasse helistikku. Sõbralikud elukad seal Palupõhjas koos.

Öö keris end tasapisi hommikusse ning pärast mõnetunnist und ootas meid lindude ja nende lauluga sinasõpruse loomine. Teejuhiks jällegi oma ala meister, Veljo Runnel. Teekond viis läbi uduse ja kastemärja küla, mõned majakesed, mõned lootsikud, üks päris veepiiril rippuv saunahütt. Unenäoline külake ja meie, selle unenäo tegelased. Hommik kulges liiga kiiresti. Tegelikult terve see retk. See oli nagu kiire raputus, suur värske õhu puhang, mis ajab pea ringi käima ja kuskilt tuge otsima. Nii palju lugusid. Nägemusi. Tundmusi. Ja korraga kõik see selja taga ja läbi, saanud ka ise vaid üheks looks, mida hiljem teistele jutustada. Hüvastijätt ja bussisõit, kodutee Tartu poole.

Tagasi tsivilisatsioonis: doktor Alban, halleluuja ja valimistulemused

Liiga ruttu, liiga kiiresti kulges kõik! Stephen pomiseb bussis nukralt, et on masenduses ega taha Eestist lahkuda. Maarja (Pärtna) lausub omaette, et kohe mitte ei taha arvuti taha istuda. Alvydas (Šlepikas) on üldse kuskil kaugel eemal, vist rabas, temani ei ulatugi. Tomas istub kõige tagumises reas ja kritseldab midagi vaikides. Korraks nagu kuuleksin veel täpikhuiku hüüdmas. Kõik on omaenda olemises ja mõtetes. Tehes (mitte)ootustele äraspidist analüüsi. Tartusse sisenedes kiirgab silma suur reklaam tekstiga „doktor Alban tuleb suvisele rannapeole!”. Ja üks kirik kutsub valju halleluujaga elu uuesti alustama ja Loojat endasse lubama. Britid saavad teada valimistulemused ja need mõjuvad neile laastavalt. Oleme tagasi tsivilisatsioonis, pole midagi parata.
Palupõhja kavatsen ma kord tagasi minna. Kas siis üksi või mitmekesi, ükstapuha. Ööhäälte ja lõhnavate rabateede juurde. Suure Koeraga vee äärde seisma ja kuulatama, kõik meeled erksad ja avali. Sealsetest lugudest osa saama. Ise lugusid looma. Virvatulukeste valgel koduteed otsima.