jefferson ja hamilton olid omal ajal natuke rohkem räpiskeenes sees kui suburg ja koidula – aga veits võib neile andeks ka anda, sest parajasti ehitati kohalikku feminismi üles jne.

★★★★★★☆☆☆☆

„Lilli”, Must Kast. Lavastaja-dramaturg Kaija M Külm, värsi- ja viisidramaturg Jaanika Tammaru, muusika ja seaded Kaarel Kuusk, kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Karolin Tamm, lavastuse assistent Kaspar Gräzin, produtsent Merilyn Elge. Etendavad Silva Pijon, Mariann Tammaru, Agur Seim, Kaarel Kuusk.

esmalt: „lilli” on aateliselt NII oluline ja kui sa ei tea, kes lilli suburg oli, või tead ainult, et ta olevat olnud koidula kade ja kehva iseloomuga sõbranna, siis mine kindlasti vaatama. etendusel, mida vaatamas käisin, seisis kogu publik aplodeerides püsti.

„lilli” on räppmuusikal. õigupoolest sündiski esmalt idee teha „eesti hamilton” – isik tuli hiljem. siiski tuleks vaadata lavastust eraldi, ootused maha rookida. oli naiivne arvata, et nüüd näeb off-broadway tasemel muusikali kendrick lamari tasemel lüürikaga – neid lihvitakse AASTAID.

kahjuks jäigi peamiselt häirima just räpp. „lillis” on väga häid sõnu, näiteks „mitte olla keegi teine / eestlane on Ise” või „mitte ajad ei muutu, vaid inimesed muudavad neid”. peamine okas on aga, et kõik laulud sulasid mu kõrvus üheks. nad olid vodevillilikud, etlevad, ühetaolise rütmiga (veidi nagu see, mis tuleb süntesaatorist, kui kogemata vale nuppu vajutad). trupp on tegelikult musikaalselt võimekas – eksperimenteerigu! sõnad võivad olla head, aga need ei pruugi välja kanda, kui neil winny puhhi „peegelpõranda” maik küljes on. trupp sõnas, et „lilliga” taheti noortelavastuste ampluaad laiendada – teha midagi kõigile, salamisi siiski suunaga noortele. eesmärk oli üllas, aga ometi lõhuti seda ikka slängiga, nagu „tšilli, lilli”.

mõtted, mille etendusest kaasa sain, kaaluvad siiski vormikonarused üles.

• naisrevolutsionääri koht on unustuses, eriti kui tal on puue või lisavajadused.
• loe „liinat”.
• ajaloo suhkrustamise tõttu unub, et iga naise iga samm oli risk.
• „halb iseloom” jm kuulujutud, mis on kaanoniks kulunud, varjutavad nii tegusid kui ka tegelikke kogemusi temaga. miks on rehmavat misogüüniat kergem uskuda?