Tekstitihedas lavastuses pügatakse sisemisi elupuid.

★★★★★★★☆☆☆

„Teoreem”, Draamateater. Lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Priidu Adlas, videokunstnik Emer Värk, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Laval Liisa Saaremäel, Mari Abel, Jaan Rekkor, Marian Eplik, Teele Pärn, Ursel Tilk. Esietendus 15.04.2023.

Lääne kultuuris on aasta 1968 maagilise auraga – see on mässu aasta. Samal aastal tulid Pasolinil pealkirja „Teoreem” all välja nii film kui ka jutustus. Kui film on pea äärmuseni sõnaaher, siis raamat on oma õhukeses formaadis pea äärmuseni sõna- ja tähendustihe – siin on kõike, mida 60ndate kontrakultuur endas kandis: vasakpoolseid statement’e, religioonimänge pühalikkusega, seksuaalrevolutsiooni ning hulganisti ambivalentsust ja vastuolusid. Kuidas sellisest ajastu vaimust (ning muidugi Pasolini enese erakordsest põlemisest) kantud teose kohandamine pea 50 aastat hiljem Draamateatri lavale ja laiemalt Eesti kasvava heaoluühiskonna pinnasesse küll toimida võiks? Toimib ja ei toimi, oleks küllap aus vastus. Nii nagu algmaterjal, on ka Ulfsaki lavastus teatavas mõttes aja ja kohata. Markeeritakse küll mingit aegruumi, kuid see jäetakse ka lahtiseks. Ometigi tiirleb lavastus materjalitruult kodanluse kui klassi või mõiste orbiidil, mille püüdlikult ülalhoitavasse igapäeva sõidab sisse eikusagilt saabunud müstiline Külaline. 

Külaline on kui 70ndate glamuurne popstaar, kes ilma pingutuseta läbi ruumi liugleb ja tükk tüki haaval patriarhaalse perekonna tundemaailmast vaid varemed järele jätab. Tuumikpere liikmed on kui fännid, kes tahaksid Külalisest viilu saada, julgemata seda küll otse tunnistada. Ja selle all tiirleb oma muruniidukiga imelist rohelist aeda hariv vaevumärgatav Teele, kelle karakterikaar lumpenist messiaks ka eht pasolinilik on. 

Kas Eestis eksisteerib kodanlus, kelle elukombed, rituaalid ja väärtused lubavad neid koherentse grupina käsitleda? Võimalik, kuid kindlasti mitte viisil nagu 60ndate Põhja-Itaalias. Teisalt pole sel ka suuremat tähtsust, samastumise või vastandumise töö jäägu igaühe enda teha. Pasolinit ja Ulfsakit huvitavad lisaks rõhutatud poliitilisele õrritamisele paljuski ikkagi kunstilised vahendid, mis neile kätte on antud. Nagu Pasolini raamatus ka sõnab, pole tegemist niivõrd jutustuse kui referaadiga ja teksti võiks käsitleda kui „koodi”, mitte „sõnumit”. Peale selle pole lugu realistlik, vaid salapärane, kirjutab Pasolini. Ulfsaki „Teoreem” depersonaliseerib näitlejad (eelkõige kodanliku tuumpere); iseennast ja üksteist peegeldavad olustiku- ja iseloomukirjeldused loovad võõristava keskkonna, kus Liisa Saaremäeli kehastatud Külaline (soovoolav salapärane teine) ja Teele Pärna kehastatud teenija (toidukullerikotiga maatüdruk) saavad moodustada tugeva kaksikheeliksi. 

Draamateatri lava on kunstnik Laura Pählapuu suurepärase tsentraalperspektiiviga ära kasutanud ja üleüldse liigub lavastus sujuvalt kirjanduse-teatri-filmi-muusika vahealas. Materjali on tihedalt ja palju ning publikus võib märgata teatavat ebaõdusust. Ventiile, mille kaudu saaks vahepeal kopitama läinud õhku välja lasta, Ulfsak eriti ei paku. Etenduse ajal on ka lahkujaid, mida pean alati heaks märgiks. „Teoreem” on kummaline ja konarlik, väsitav ja mõnus. Ulfsak on midagi otsinud, võib-olla mingit üleminekuaega lavastajana, oodanud seda Külalist, et see tema maailma lahti raputaks.

*Tsitaat Pier Paolo Pasolini jutustuse „Teoreem” alapeatükist „Surmaihalus”, Loomingu Raamatukogu nr 7–9, 1990. Itaalia keelest tõlkinud Merike Pau.