Üüve-Lydia tabab Flexiga inimese ehedusotsingut ajas, kus kogeme end valgubatoonina poeriiulil või reklaamina Instagrami uudisvoos. 

Üüve-Lydia Toompere soololavastus „Flex”. Autor, lavastaja ja koreograaf Üüve-Lydia Toompere. Lavastusdramaturg Siim Tõniste, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, lavakunstnik Niina-Anneli Kaarnamo. Esietendus 5. detsembril 2024 Sõltumatu Tantsu Laval. 

Arvutimängust „Tekken” on spawn’inud lavale gymsister NPC, kes joob, valab ja tõstab kiirbetooni. Jõujumbu püüab kivide tõstmise kõrval ka kallerdist kangi otsa püüda, kuid pehme tarrend pole vist tema forte. NPC laulab, tõstab veel üht kivi ja tema luup ongi läbi. 

Üüve-Lydia Toompere kerkne loominguline tegevus kommenteerib teadlikult ja vaatajale aimatavalt autentsuse loomet. Ehedust otsitakse nii loomingus, väljenduses kui ka soovides, kuid jääb see üksnes otsinguks või jõuab ka pärale?

Autentsus tekib ja seda kinnitatakse peamiselt suhtluse kaudu – inimesed jaatavad vastastikku oma väärtust, milleks on tarvis üksteist tunda ja olla samal ajal samas kohas. Väärtuse kinnitamine, üksteise tundmine ja samal ajal samas kohas olemine on muutunud valdavalt virtuaalseks – kolinud netti. Nagu on öelnud Walter Benjamin peaaegu sajand tagasi[1], ei nähta massimeedia ajastul kunstiteoseid mitte oma silmaga, vaid kui filmi, mida projitseeritakse nimetule vaatajaskonnale. Koopiad on asendanud originaali.

Ka nüüdisaegne demokraatlik poliitika sarnaneb pigem populaarsusvõistlusega, kus poliitikud võtavad meelelahutusstaaridena mõõtu tuntuse ja seeläbi häälte nimel. Niisiis võib järeldada, et tänapäeva ühiskond on läinud pea täielikult üle teise järgu vaatlusele (second-order observation). Kui laenata sotsioloog Niklas Luhmanni sõnu[2], tähendab see, et me ei vaata inimesi või probleeme otse, vaid pigem nii, nagu neid vaadatakse avalikult või nagu neid näevad teised.

Kui keegi on Üüve-Lydiat varem laval kohanud, siis vast tema alter ego Fluxxiousena. STLi laval astus ta üles Flexina. Intervjuus mainib ta, et Fluxxious ja Flex on küll tema, aga äärmuslikumas vormis: „Tunnen, et see sobitub tänapäeva inforohkesse ja võistluslikult tähelepanu püüdvasse maailma paremini kui lihtsalt Üüve-Lydia.” Sobitub paremini ja ilmestab, kuidas me end selles nn maailmas näeme ja esitleme.

Nii-ütelda ühemõõtmelise tegelaskuju loome, mis on kui kunstniku kindla huvi või iseloomuomaduse võimendus, näitlikustab tänapäevases teaberuumis, sh ühismeedias toimuvaid üldistuskulge. Need üldistused tingivad objekti müüdavuse, võimaliku menu – autentsus tekib üksmeelsest jaatusest, et miski on n-ö ehe. Üüve-Lydia alter ego saavutab selle isetöötavalt, sest ta on selge ega pole kuigi kaksipidine. See haakub enamiku vaatajatega, sest meis kõigis on väike kink’i (Fluxxious) või ideaalse keha (Flex) tahe, millest me sageli ei oska või ei taha rääkida.

Sedasi paljastab Üüve-Lydia „Flexi” ja laiemalt oma loominguga, kuidas me end praegusajal näeme – avaliku arvamuse, ühismeedia jne kaudu –, teisalt kommenteerib ta parasjagu valitsevaid (tabu)teemasid, huve. Flex on kui Instagrami avastussakilt võrsunud gymsister’i projektsioon, peentimmitud pilt teistele vaatamiseks, mida kogedes saab näha, kuidas talle meeldib, et teda nähakse. Eesmärk pole esitleda autentset hetke oma elust, mida omaeluloolisse kladesse salvestada, või olla osa sügavast enesepeegeldusest, vaid suhelda igaühega, massiga, kinnitada kinnitust. Nii on Üüve-Lydia kui nüüdisaegse ühiskonna suurendusklaas. Ta luubib luupi.

[1] Benjamin, W. 1969. The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction. – Illuminations: Essays and Reflections (toim. Arendt, H.), Schocken Books.

[2] Luhmann, N. 1993. Deconstruction as second-order observing. – New Literary History, nr 24 (4), 763–782.