Sigrid Savi püüab jäädvustada päriselu loomulikku kaootilist struktureerimatust.

Sigrid Savi tantsulavastus „Murda”. Lavastaja ja koreograaf Sigrid Savi. Helikunstnik Lauri Urb, valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang, lavakunstnik Laura Põld, dramaturg Kerli Ever, produtsent Sirli Oot. Esietendus 20. märtsil 2025 Sõltumatu Tantsu Laval.

Astun Sõltumatu Tantsu Lava oranžikassoojalt valgustatud saali, kui käib mõnusalt veniv kauboimaiguline muss. Sigrid Savi laseb end veidi oodata, tuleb siis sisse, mängib helikunstnikuga „Kivi-paber-kääre” ja teeb oma asja. Kohati meenutab ta mulle kõrbesisalikku.

„Murda” eksisteerib kusagil väljaspool maailma ja selle probleeme, vaatleb seda kaugusest ja lihtsalt täheldab, millistest abstraktsetest tükkidest see koosneb. Selle vorm ongi sisu, kõige keskmes on elu mittelineaarne tunnetus. Olemine ise ongi väärtus.

Mul läheb küll aega, et lasta end veenda, aga lõpuks olen omamoodi lummatud. Savi ehitab oma maailma üles ja püsib seal sees, ei jookse laiali ega ole oma olekus ebakindel. Lavastus usaldab ennast, isegi kui see on pandud kokku lühistest ja katkistest hetkedest. Savi kulgeb läbi fragmentaarsuse ja püsimatuse, olles seal kõrval nii grungelikult cool, et ta vist kannabki selle välja, andes nii elu mitmekihilisele absurdsele mittelineaarsusele lavastusliku vormi. Murdepunktid, vanadest juppidest konstrueeritud poolikud hetked ning lõpud ja algused ja sirgjoonelisusele vastandumine… Raske on kirjutada struktureeritud teksti lavastusest, mis püüab jäädvustada päriselu loomulikku kaootilist struktureerimatust.

Lavastus väldib klassikalist dramaturgilist kaart, on küll konkreetseteks juppideks jagatud, kuid need ei ehita üles lugu või struktuuri. Need lihtsalt on, eksisteerivad omaenda loogika järgi. Tempoga ei ole kiirustatud ja tervik samas ka ei veni, olles vaid napilt alla tunni pikk, aga tinglikult venitatakse mõningaid momente küll; vaatajal lastakse hetke sisse sulada, kui ta nõustub vahtima valguslaiku seinal. See on nagu päikese käes peesitamine – mõnus, aga poolnauditavalt iiveldama ajav.

Sooja kulgevat tunnet saadab mõnusalt psühhedeelne, mürarikas ja veniv, krabisev ja reverb’ine saund. Lauri Urb teeb heli ja laval Saviga sünkroonis liikudes on ta samas ka karakter. Muusika on ja ei ole, vahepeal jätab see meid vaikuses koos kunstnikega seina vaatama, samal ajal kui valgus muutub tasapisi, kostab ka tükike linnuhäält ja mingit laadi liikumisega kontrollitavat nähtamatut löökpillimängu. Võib-olla mu sulamistunne tulebki peamiselt sellest, kui väga ma armastan psühhedeelset rokki – Urbi väljavenitatud kitarrimäng meenutab mulle just seda New Yorgi eksperimentaalset 60ndate kraami, kohati ka sludge’i. Pjjurrrrbssshh.

Savi liikumine tekitab kehalist äratundmist: tahaks ka enda liigesed lahti ragistada. Tahaks võtta end tükkideks ja panna need tükid tagasi kokku. Nagu sisalik, kes laseb enda saba küljest rebida ja siis uue kasvatab. Mitte et Savi end väga vägivaldselt tükkideks võtaks, aga ta teeb seda just piisavalt, et, jah, tahaks endagi kehaga nii teha, tegelikult jõhkramalt ja rohkemgi end lahti väänata. Samal ajal ka tajutavat ümbrust painutada ja lahti lammutada; teadvustada süsteemi, millega kategoriseerime hoomatavat, selle tühisust. Kõike lõhkuda ja kokku panna ja lõhkuda ja kokku panna ja lõhkuda.