Hakkavad veskit ehitama, taevas kukub alla, vesi neelab maa. 

★★★★★★☆☆☆☆

Lavakunstikooli XXXII lennu diplomilavastus ,,Püha Jõe kättemaks”. Autor Aino Kallas, tõlkija Friedebert Tuglas. Lavastajad Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Robi Varul, Oliver Reimann, juhendajad Mart Koldits, Tiit Ojasoo. Kunstnik Kairi Mändla, helilooja Kenn-Eerik Kannike. Osades Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Carolyn Veensalu. Esietendus 13. septembril 2024 Eesti Noorsooteatris. 

XXXII lend on kloostrikooli müüride vahelt esimest korda all-linna sattunud, kulturnike õukond on kokku kogunenud, pilgud noort verd hekseldamas. Nelja lavastaja ja üheteistkümne näitleja käed on valgeks tehtud, esimene märk endast maha pandud. Kriitikuna tuleb aga taas naasta selle konnatiigis kirjutamise juhtkirja manu…[1] Hei, Oliver ja teised sõbrad, jagan nüüd ausat peegeldust, ärge siis pahandage. Musi!

,,Püha Jõe kättemaksu” lähtematerjal on Aino Kallase 1928. aastal ilmunud samanimeline jutustus, mis käsitleb 1642. aastal Võhandu jõe ääres toimunud ajaloolist Pühajõe mässu, mille käigus talupojad hävitasid jõele ehitatud vesiveski. Usuti, et baltisakste rajatud veski ühes oma tammidega rüvetab pühaks peetud jõe loomulikku kulgemist ning on süüdi põuaperioodis ja viljasaagi täielikus raugemises.[1] 

Täna lõikame ebausklike silmilt kae, homme lõikame kasu, hommehommehommehomme lõikame ette seda, mida pole veel jõudnud külvatagi!

Vana, kuid nüüdisaegse kõlaga lugu: tuleb ehitada veski, tingimata, säärane kiirevooluline jõgi ei saa ju ometigi seista funktsioonita! Tuleb vaigistada ristimata paganate ja naispere sõge jampsimine, lahustada see pühaduse aur. Täna lõikame ebausklike silmilt kae, homme lõikame kasu, hommehommehommehomme lõikame ette seda, mida pole veel jõudnud külvatagi! Pühadus ja rituaalsus taanduvad järjepanu arhaismide nimistusse, reovesi matab Gangese, tekstiilikemikaalid mürgitavad Buriganga, raskemetallid lämmatavad Kollase jõe, tselluloos paneb Emajõe keema. Kord pursatab vägistatud Võhandu oma vihas vesiveski ehitajale: ,,Adam Dörffer, heida mu hõlma.” Adam, Elon, Jeff, Bill – kättemaks on ligi, hommehommehomme on korraga põud ja veeuputus, homme maksame tagasi sajandeid kantud võlga, homsed põlved on raskusest kängus.[2] 

Ajakohane ja laetud materjalivalik, aitüma! Loodan, et naabrid roosast lossist jõuavad ka vaatama. Lavastuse visuaaltehnilised ja sellega kaasnevad koreograafilised lahendused on tõeliselt võluvad – üle, risti ja läbi ruumi tõmmatud nöörid mõjuvad meditatiivselt, dünaamiliselt ning kriiskavad kuldsed detailid selle kõrval hoiavad meelt ärksana. 

Nagu diplomilavastuste puhul üldiselt kalduvuseks, on ka ,,Püha Jõe kättemaksus” veidi tajuda armsat ontlikkust, ettevaatlikkust liialt suurte tõlgenduslike ja tehniliste manöövrite suhtes. Kõik on kenasti ja stiilselt lahendatud, kuid veidi on õhus nelja lavastaja vaheliste kompromisside sirgjoonelist lõhna, kalkuleeritust nii seoses narratiivsete käikude kui ka tempolahendustega. Lavastus on kõigi asjaosaliste nägu – tundub, et protsess on olnud demokraatlik! –, samas tekib aga igatsus veidi provokatiivsema ilme ja varjatud kriipivuste järele. Mässu mõõdust on kohati puudu veel mõni meeter toorest sihikindlust, isiklikkusest kantud visiooni. 

On aga elusaid hetki, kus ükskord prahvatab vimm, kus ühine loits ja manamine kõmisevad läbi kontide, kus ettevaatlik mäng muundub mõnusalt rabedaks aususeks, milles lavalolija pilk ei piidle iseend mitte väljastpoolt, vaid tärkab kuskilt kudede vahelt. Need hetked on enamasti kollektiivset laadi – ühised paanikad, vastuhakkamised, tampimised, langemised, ärkamised. Mässu mõõt on ühisus, mässu mõõt on kõik me koos. 

[1] Võhandu jõe ääres on ajalooliselt paiknenud palju hiiepaiku ja ohvrikive ning veele on omistatud võimsaid raviomadusi. 19. sajandi laiema kristluse leviku ja ühiskondlike muutuste tagajärjel on uskumused jõe pühadusest nüüdseks aga suuresti pildilt taandunud.  

[2] Loe ka Maran, T. 2024. Kliimaseadus paneb ränga koormuse tulevastele põlvedele. – ERR, 23.09.