„Noor ja imeline T.S. Spivet” (2013, Prantsusmaa, Austraalia, Kanada). Režissöör Jean-Pierre Jeunet, stsenaristid Jean-Pierre Jeunet ja Guillaume Laurant, Reif Larseni romaani ainetel, osades Kyle Catlett, Helena Bonham Carter, Judy Davis jt. 105 min.

On üks 10-aastane poiss, kelle maailm koosneb rantšost, selle karvastest ja sulelistest elanikest ja väljadest, mis hoonete ümber lõpututena laiuvad. Elu tundub karge ja päikeseline, vahel näib, et isa eelistab tema venda ja õpetajad on tüütult süsteemi hangunud, aga fantaasiauniversumis on alati kõik lubatud. „Noor ja imeline T.S. Spivet” on seiklusfilm, mis jätkab Jean-Pierre Jeunet’ sentimentaalsusliinil aurupungi esteetika vastu. T.S. on imelaps, kes leiutab muu hulgas perpetuum mobile. Igiliikuri eest pärjatakse ta teadusauhinnaga, mida poiss otsustab üksinda läbi Ameerika reisides vastu võtma minna. Retke kulg matkib kauboifilme, kus ratsust on saanud raudne rong ja nostalgitsetakse päikeseloojangu taustal. Film võimaldab ehedalt tajuda, kuidas keegi ei räägi meile, et mugavustsoonist välja astudes – sinna, kus „maagia alguse saab” – on ühtlasi tegelikult ka päris ebamugav. Kõige paremas mõttes.

Jeunet on saanud Eestis ehk kõige tuntumaks „Amélie’ga” (kuigi on loonud ka teisi suurepäraseid filme) ja Amélie’ stiil riimub uue filmiga ennekõike kunstilise maitse osas – ka kõige värskem teos on rikastatud kaunilt suurendatud pisidetailide ja satureeritud koloriidiga. Küll aga ei leia siit päikeseloojanguvärvi filmist romantilist suhtedraamat sellises mõttes, et võiks samastada end kellegi armastuse otsimise või leidmise keerdkäikudega. T.S. Spivet on hoopis algkoolipoisike, keda kehastava fantastilise lapsnäitleja (Kyle Catlett) miniatuursetel õlgadel seisab kogu süžee suurus ja südamlikkus. Lapsepõlvenostalgia, mida selle linateose jooksul tunda saab, on midagi nii põhimõttelist ja ühele inimeseloomale igiomast, et ekraanivärvid jäävad silmade taha värelema ka tükk aega pärast filmi vaatamist. Ma ei ole enam laps ja see on üks asi, mida ma ei saa enam kunagi olla. T.S. Spivet vastab küsimustele, millal saab lapsest täiskasvanu ja missugune on päris ning milline võltsnaeratus?

Film ei teeni minult hoolimata kõige isiklikumast südameliigutusest ainult preemiapunkte. Jeunet on ära unustanud, et tema tugevus on olnud absurdsus, ja hetkega, mil peategelasest imelaps leiutab igiliikuri, tammub ta ohtlikult maal, mis eeldab argumenteeritud põhjendusi. Maakera energiadefitsiidi taustsüsteemis paneb igiliikur, mille T.S. Spivet leiutab ning mis filmireaalsuses ka töötab, iga küüniku kahjurõõmsalt muhelema – kahtlemata oleks sadadeks aastateks energiat tootev masin suuremat tähelepanu saanud kui siin, kus see pälvis ühe instituudi auhinna ja osaluse telesaates.

Ka „Amélie’d” vaadates võib näha, et Jeunet ei armasta armastust lääges romantilises võtmes, vaid omal kummastaval viisil, mis ei otsigi põhjendusi. Samasugust helendavat hõllandust näeb ka „T.S. Spiveti” puhul ning linateose ingellikkus pühib taas kord kõige sügavamatest südameurgetest läbi.