Eesti ornitoloogi, teadlase ja looduskaitse suurkuju Eerik Kumari elulugu näitlikustab, kuidas looduse hoogne ümberkujundamine pole toonud kaasa üksnes lindude või taimede kadu, vaid ka isiklikku leina ja kurvastust.

2024. aasta augustis hakkas Euroopa Liidus kehtima määrus looduse taastamise kohta. Määrus on tõukunud teadmisest, et viimase saja aastaga on Euroopas nii palju loodust hävitatud, et lisaks veel säilinu hoidmisele oleme sunnitud hakkama loodust ka taastama. Eerik Kumari (1912–1984) oli oma elu jooksul tunnistajaks koguni kahe eriilmelise looduskeskkonna hävimisele – mõlemad toodi ohvriks inseneriteadusliku progressi altarile.

1919. aastal asus Matsalu märgala servale Kasari luha äärde elama perekond Sits, kust sirgus hilisem Eesti looduskaitse juhtkuju Kumari. Matsalu märgalast kirjutas ta oma elulookirjelduses nii: „Imekaunis loodus laialdastel luhtadel voogava rohumerega, […] eemal läänes kodumaa haruldasim laht, üle selle aga tuhandete lindude häälitsused – see kõik oli täis mõõtmatut avarust ja kummalist veetlevust. Ei saanudki siis see väike poiss teisiti, kui pidi sageli luha serval seisma jäädes küsivail silmil järele vaatama mõnele tundmatule linnule, kellest keegi lähemalt jutustada ei teadnud.”[1]

Ürgse looduse kadumine Kasari jõel

1925. aastal algas toonase Eesti Vabariigi veeteede valitsuse tellimusel Tallinna sadamatehases innovaatilise kopp-süvendaja Alfa ehitus. Inseneriteadusliku töö eesmärk oli Kasari jõe ja Matsalu lahe süvendamine. Süvendamise põhjuseks olid põllumeeste palved, sest Kasari luha rikkalikku heina oli raske loomadele söödaks varuda, kuna looduslikud üleujutused olid ennustamatud ning viisid raske tööga varutud heina tihti hoopis allavoolu. Alfa osutus nii heaks mudeliks, et selle järgi ehitati ka Beta. Need kaks suurt masinat olid ühiskonnas sümboolse tähtsusega: ka väike Eesti riik suudab suunata ümber suuri jõgesid, isegi võimsaid üleujutusi põhjustavat Kasari jõge, mis toob Lääne-Eestisse kokku veed risti läbi kogu Eesti.[2] Tavalisele lehelugejale oli see kindlasti meeliülendav teadmine, et ta elab nii innovaatilises ja progressiivses riigis. Loomulikult tõstis see teadmine noore rahvusriigi uhkust ja eneseteadvust.

Kummalisel kokkusattumusel alustas noor Eerik Kumari sihipäraseid linnuvaatlusi just aastal 1928, kui riiklik Kasari jõe süvendamine ja Matsalu lahe kuivendamine alguse said. Kraavitustööd tõid kaasa ulatuslikke muutusi looduses: looklevate jõgede asemele tulid sirged kanalid, Matsalu lahe kirdeosa kadus järgnenud aastatega täielikult, suurtel aladel tõrjus roostiku välja tarnastik. Eerik Kumari oli sel ajal veel alles 16-aastane noormees. Hiljem kirjeldas ta kodumaastiku hävitamisega paralleelselt ornitoloogiks kujunemist nii: „Kaua kõndis ta piki kuivakstõmbunud jõeasemeid, vaatles binokliga kaugeid heinamaid ja peatus uue süvendatud jõe ääres, mis laia nöörsirge kanalina suundus kaugele läände.” Oli veel viimane võimalus kirjeldada kaduvat ürgloodust selles piirkonnas.[1]

Kraavitustööd tõid kaasa ulatuslikke muutusi looduses: looklevate jõgede asemele tulid sirged kanalid, Matsalu lahe kirdeosa kadus järgnenud aastatega täielikult.

Lindude uurimine oli keeruline töö: lugematuid tunde, päevi, nädalaid tuli veeta luhal, lahel ja roostikus, määrata linde, kirjeldada nende pesitsust ja liikumist. Selle suure ettevõtmise tulemuseks oli 1936. aastal valminud 800-leheküljeline käsikiri pealkirjaga „Materjale Matsalu lahe linnustikust”. Kuna 1935. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi esimene looduskaitseseadus, tegi Kumari 1936. aastal ühtlasi ettepaneku muuta Matsalu looduskaitsealaks. „[K]ui meil selliste linnukaitsealade asutamine tõsiasjaks saab, siis peaks Matsalu laht olema nende hulgas üks esimesi ja väärtuslikumaid,” kirjutas noormees looduskaitseinspektor Gustav Vilbastele.[1] Paraku ei läinud ettepanek läbi ja Matsalu võeti looduskaitse alla alles Nõukogude ajal – 1957. aastal, kui Kumari kirjeldatud märgala oli juba tundmatuseni muutunud.

Tarbetu hävitustöö Ahja jõe ürgorus

Ülikoolis tutvus Eerik temaga samal kursusel bioloogiat õppinud Ainoga, noored abiellusid ning veetsid kogu elu koos väsimatult lindude elu kirjeldades ja kaitsta püüdes. 1936. aastal külastas Eerik esimest korda Aino kodukanti Põlva ümbrust ning vaimustus temale seni tundmatust loodusest. Taevaskoda ja Ahja kärestikujõgi lausa haarasid oma ületamatu ilu ja maalilisusega. 

Kumari nimetas Ahja jõe Saesaare kärestikku Eesti üheks ilusaimaks paigaks, imetles kõrgeid kaljujärsakuid, vanu okasmetsi ja kristallselge veega madalat allikaterikast jõge. 1968. aastal ilmunud vihikus „Ahja jõe ürgorg” kirjutas Kumari: „Saesaare kärestiku äärde istuma jäädes võis kuulatleda hallipäise kärestiku juttu. Vesi kohises suuri rändrahne ületades, vulises vasakpoolse jõeharu kivide vahel ja Saesaare saarel seisid vaikides vanad kuused […]. Niiviisi võis Saesaare kärestiku kaldal tundide viisi istuda ja silme eest mööda lasta kõik need aastamiljonid, mis olid kujundanud siinset jõeorgu.”[3]

Kumari otsustas kirjutada oma väitekirja Ahja piirkonna linnustikust ja valis oma uurimisobjektiks eksootilise välimusega jäälinnu. Järgnenud aastatel veetsid Aino ja Eerik lugematuid tunde jäälindude tegevust jälgides, kõike täpselt üles kirjutades nii suvel kui ka talvel. „Ahja jõe huvitavamaks suliselanikuks – „lendavaks kalliskiviks” – on jäälind, meil vähe esinev linnuliik,” kirjutas Kumari.[3] Alanud sõja, Saksa ja Nõukogude okupatsioonide vaheldumiste keerulisi aegu iseloomustab, et 1941. aastal avaldas Kumari loodusuurijate seltsi aastaraamatus 95-leheküljelise saksakeelse ülevaate jäälinnu pesitsusökoloogiast Ahja jõel; 1949. aastal esitas ta aga hoopis teistes poliitilistes tingimustes ülikoolile 203-leheküljelise kandidaaditöö „Jäälind Alcedo atthis ispida L. Eesti NSV-s”.[1] 

Oma elutöö Eesti looduse kaitsele pühendanud Kumari elus läks kahel korral nii, et selle, mida ta uuris ja tähtsaks pidas, hävitas riigivõim just samal ajal.

Kuid juba teist korda juhtus teadlase elus traagiline kokkusattumus: samal aastal ehk aastal 1949 sai teatavaks, et Saesaarde kavatsetakse ehitada hüdroelektrijaam. Nõukogude Eesti imelist inseneritehnilist progressi ülistades raadati paisu ehitamiseks Saesaare kärestiku ümbruses laiunud vana kuusik, Savimäe paljandist sai ehitusmaterjali tarbeks kruusakaevandus, Saesaare tammi asukohas lõhati kaldad, tammi ehitamiseks tühjendati kärestik kividest, endise kärestiku voolusäng kujundati vallidega kanaliks. Jõe ülespaisutamine algas 1952. aastal. Kumarite uuritud jäälindude elupaigad kadusid vee alla ja Kumari kandidaaditööst sai taas ajalooline kirjeldus loodusest, mida enam ei olnud.

„Kes võis siis teada, et juba mõned aastad pärast Saesaare hüdroelektrijaama valmimist viiakse siitsamast läbi võimas elektriliin, mis ühe hoobiga rahuldab kõik rajooni vajadused elektrienergia järele ja muudab Saesaare kärestiku hävitamise tarbetuks! […] Meie vabariigi maastikukaunim ja ületamatu teadusliku väärtusega kärestik toodi ohvriks majanduslikele kaalutlustele, mis hiljem osutusid lühinägelikuks,” ahastas Kumari avalikult.[3] Nii juhtus oma elutöö Eesti looduse kaitsele pühendanud Kumari elus kahel korral, et selle, mida ta uuris ja tähtsaks pidas, hävitas riigivõim just samal ajal, kõigepealt Eesti Vabariik ja hiljem Nõukogude võim. 

Kuigi Eerik ja Aino Kumari ei näinud oma elu jooksul kuigi palju looduse taastamist, siis lootus taastumiseks oli olemas isegi Nõukogude okupatsiooni ajal. Kumari leidis, et paisjärv tuleks alla lasta, uppunud kaljud vee alt vabastada ning aidata kärestikul taastuda, orulamm aga uuesti metsastada samade puuliikidega, mis seal varem kasvasid.[3] Saesaare kärestik lamab aga endiselt paisjärve põhjas.

[1] Rootsmäe, L.; Lilleleht, V. 1996. Eerik Kumari. Elu täis tööd ja rõõmu.
[2] Viikmann, H. 1931. Veeteede valitsuse süvendustööde ujuvad abinõud ja nendega teostatud süvendustööd. – Tehnika Ajakiri, nr 1, lk 8–10.
[3] Kumari, E. 1968. Ahja jõe ürgorg.

Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ning Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo doktorant, kes uurib Eesti looduskaitse ajalugu Nõukogude perioodil.