Exceli tabeli järgi juhitav Eesti metsanduspoliitika on viinud lendorava kohalikes metsades praktiliselt väljasuremiseni ning seni, kuni valitsuses ei võeta kuulda looduskaitsjate ega riigikontrolli soovitusi ajada keskkonnasõbralikumat poliitikat, tuleb astuda lendorava ja teiste liikide kaitseks välja kodanikel.

Oma suurte mustade nööpsilmade ja nahkjate lennustega üsna iseäralikult mõjuv lendorav elab Eesti metsades juba tuhandeid aastaid, sobides ülimalt paikse eluviisi tõttu lausa rahvusloomaks. Paraku on tema populatsioon viimase viiekümne aasta jooksul järk-järgult kahanenud, eriti kriitiliseks on olukord muutunud uue vabariigi ajal. Üheksakümnendate alguses ulatus lendoravate asustusala veel 3180 ruutkilomeetrini, praeguseks on see number kukkunud 550-le. Seega on kaitsealuse liigi eluruum kahekümne aastaga enam kui kaheksakümne protsendi ulatuses koomale tõmbunud. Spetsialistide sõnul ei jää sellise olukorra jätkudes meie metsadesse peagi enam ühtegi lendoravat.

„Praeguseks on säilinud alla neljakümne lendorava pesitsuspaiga,” rääkis novembri keskpaigas käputäie aktivistide korraldatud teemaõhtul Uudo Timm, üks kahest lendoravaspetsialistist Eestis. Ta tõdes koos oma ainsa siinse kolleegi Jaanus Remmiga, et selle öise eluviisiga äärmiselt pelgliku looma tulevikuväljavaated on sünged. Veel paarkümmend aastat tagasi leidus lendoravaid mitmetes asurkondades üle Eesti, nüüdseks on liigi viimased esindajad peitunud Ida-Virumaa põlislaantesse. Ometi tõmbub sealgi vanade metsade ring koomale. Kui võrrelda üheksakümnendate alguses tehtud aerofotosid paari viimase aasta eest pildistatud materjaliga, torkavad tumedad paljaks raiutud laigud kohe silma. Ehkki majandatavatele raiealadele istutatakse uued puud, ei täida sellised lagelangid lendorava (nagu ka mitmete teiste liikide) jaoks metsa funktsiooni. Need ei paku loomadele elupaiku põlispuude ega liikumisvabadust puutumata laante kujul.

Kehtivas metsanduse arengukavas (millega suurendati raiemahtusid, alandati raievanuseid ja kaotati mitmesugused raiepiirangud) põhjendatakse üha intensiivsemat metsamajandamist sellega, et Eesti metsad on aastakümneid aktiivsest majandamisest välja jäänud (silmas peetakse eelkõige nõukogude aega). Taolise retoorika valguses tundub iseloomulik, et üks esimesi suuri metsanduspoliitilisi reforme, mis uue vabariigi alguses tehti, oli metsavahtide koondamine ning vastava ametikoha likvideerimine. Seega on metsanduses taasiseseisvumisest peale individuaalsele lähenemisele tsentraliseeritud juhtimist eelistatud. Praegu kehtivas metsanduse arengukavas rõhutatakse korduvalt, et Eestis on palju üleküpsenud ja -küpsevaid puistuid ning nende raiumata jätmisel kannatab riik majanduslikku kahju. Ometi on ökoloogilisest seisukohast väärtuslik just selline mets, kus puud pikki põlvkondi koos kasvavad ja lagunevad, avades nõnda eluvõimalusi uutele liikidele. Kuna lendorav suudab ellu jääda vaid vanades põlismetsailmelistes metsades, annab tema kriitiline olukord märku põlislaante pindala üldisest vähenemisest ja ohtusattumisest. Viimaste aastate üha intensiivsem metsanduspoliitika, milles näevad probleemi nii looduskaitsjad kui ka riigikontroll, ei tundu sellises kontekstis kuigi lootustandev.

„Tundliku liigina on lendorav esimeste seas, kes ohtu satub,” rääkis Uudo Timm. „Samas annab tema ohustatus märku ka sellest, et kui praeguses metsanduspoliitikas midagi ette ei võeta, võivad peagi järgneda ka teised liigid. Kuni lõpuks jõuab järg inimeseni.” Euroopas leidub lendoravaid veel vaid Soomes ja Eestis, seetõttu on nende kaitsmine Euroopa Liidu siseselt väga olulisele kohale tõstetud. Ometi ei kajastu sellised väärtused kuigivõrd Eesti riiklikus metsanduspoliitikas. On omamoodi irooniline, et praegune metsanduse arengukava kehtib aastani 2020, kuna samaks aastaks on spetsialistid ennustanud ka lendorava lõplikku väljasuremist. Ehkki metsanduse arengukavas toonitatakse looduse ja liikide hoidmise vajadust, seatakse majanduslikud huvid reaalsuses ökoloogilistest selgelt kõrgemale. Selline tendents kajastub juba planeeritud raiemahtude olulises suurendamises. Näib, et ministeeriumi tasandil pole lendorava ülikriitilist olukorda veel kuigivõrd teadvustatud.

Riigi passiivsus avaldub ka kahe järjestikuse kaitseprojekti luhtalaskmises. 2014. aastal plaanis Eestimaa Looduse Fond hakata projekti LIFE raames erametsaomanikelt lendoravate elupaiku kokku ostma ja kaitse alla võtma. Selleks taheti Euroopa Liidult ligi viis miljonit eurot taotleda, kusjuures keskkonnaministeeriumi omafinantseering olnuks 25%. Paraku loobus riik vahetult enne taotluse esitamist maaostu toetamisest, mistõttu ELF pidi projekti kiiruga ümber tegema, et ELile üldse midagi esitada. Ilma maaostuta jäi lõplikuks taotluseks ligi 1,9 miljonit eurot erinevate kaitsemeetmete rakendamiseks. Projekt tollal rahastust ei leidnud, kuid ELFi metsaspetsialisti Liis Kuresoo sõnul tingis selle tõsiasi, et kiire ümbertegemise ning põhilise kaitsemeetme väljaarvamisega kaotati suur osa taotluse terviklikkusest. Lõppeval aastal kavatses ELF ligemale 1,5 miljoni euro ulatuses erinevate kaitsemeetmete tarbeks raha küsida, tehes projekti ettevalmistamisel algusest peale keskkonnaametiga koostööd. Seda suurema üllatusena tuli Liis Kuresoole keskkonnaministeeriumi otsus taotlust mitte toetada. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõuniku Hanno Zingeli väitel põhjustavad selliseid üllatusi eelkõige kommunikatsiooniprobleemid ja vääritimõistmine.

„Maaostuplaanis nägime ohtu uue maavahetusskeemi tekkimiseks,” selgitas Zingel. „Pealegi võib viimaste aastate statistikat vaadates nentida, et aastas on omandatud umbes 700 hektarit looduskaitsealuseid eramaid.” Paraku pole selge, kuivõrd lähtub riik eramaade omandamisel lendorava huvidest, samas kui ELFi plaan seostus otseselt kaitsealade rajamise ning laiendamisega. Sel aastal koostatud projektis osalemisest loobus ministeerium põhjusel, et see olevat sarnanenud liialt möödunud aasta projektiga, mis teadupärast tagasi lükati.

„Eesmärkide saavutamiseks tuleks juba enne konkreetseid samme astuda,” leidis Zingel „Selleks et projekti tegevused (näiteks lendorava tehistingimustes paljundamine) oleksid efektiivsed, tuleb esmalt tagada liigi elupaikade säilimine.” Sellisel juhul tekib aga kummaline nõiaring, kuna selleks, et põhjalikumate kaitseprojektidega tegeleda, eeldab ministeerium juba eelnevate kaitsemeetmete tõhusat rakendamist. Paraku pole riik ise selliseid meetmeid eriti katsetanud ega rakendanud ning nõnda võibki tekkida umbsõlm, kus planeeritava kaitsetegevuse efektiivsust pole võimalik analüüsida, kuna mingit erilist kaitsetegevust pole toimunudki. Samasugune tendents avaldub ka lendoravate kaitsekava puhul, mille kinnitamist ministeerium juba aastaid edasi on lükanud. Väidetavalt jõuab kava lõpuks kinnitamisele järgmise aasta alguses, ent lendorava seisukohast võib igasugune viivitamine kergesti saatuslike tagajärgedega olla. Juhul kui riik lähiajal lendorava kaitseks konkreetseid samme ei astu, on selle pelgliku, teatud mõttes metsa tervislikku olukorda indikeeriva liigi saatus suure tõenäosusega otsustatud. Väljasurevate liikide ahelas võib see olla aga alles esimene lüli.