Põlevkivituha väärindamine on täies hoos ja tuhamäed, Ida-Virumaal asuvad põlevkivitööstuse monumendid, võivad olla aastakümne pärast juba minevik. Stuudio Aine uurib, mis muutusi võimaldab lendtuha ümbertöötamine inimskaalal ja disainipõhiselt.

Maa krudiseb vaikselt oma igapäevast tööpõldu tutvustava jutuka meesterahva jalge all. Tema käe küljes ripub tuhahelmestest tehtud kee. See on Igor, kelle ülesanne on olnud üle kahe aastakümne hoida silma peal Ida-Virumaal Auveres laiuval tuhaplatool, mida ta ka öistes vahetustes valvamas ja mõõtmas käib. „Kuigi põlevkivi kasutamine on drastiliselt vähenenud, on need mäed kasvanud seni umbes meetri jagu aastas. Võib mõelda, kui palju materjali on sinna aastatega voolanud ning kui palju platool tegelikult tegemist ja planeerimist jagub. See on nagu pidevas muutumises organism,” osutab disainer ja sisearhitekt Annika Kaldoja Ida-Virumaale omastele inimtekkelistele pinnavormidele – kuhjatud tuhale, millest on saanud ühtaegu nii Ida-Virumaa visiitkaart kui ka sümbol tähistamaks keskkonna kohal rippuvat teravat kirvest, mille nüristamisega on üha aktiivsemalt tegelema hakatud.

Kaldoja tegutseb koos Kärt Ojavee ja Marie Vihmariga materjali- ja disainistuudios Aine. Ühiselt uuritakse keskkonnatundlikke materjale ja nende rakendamist disainis ning muudes eluvaldkondades, pöörates tähelepanu just kohalikule kontekstile. 2019. aastal kureeris Stuudio Aine näituse „Materjal I”, kus tutvustati kohalike disainerite, materjaliteadlaste ja ettevõtete uuenduslikke ning keskkonda arvestavaid lähenemisi materjalide loomiseks ja käitlemiseks, pakkudes huvilistele vaatamiseks mükoplastist toole, turbast ja põlevkivituhast koosnevast komposiitmaterjalist ehitusplokke, nanotselluloosist kõrsi, vetikate baasil loodud kilesid jpm. Nüüd on Stuudio Aine suunanud oma fookuse projektiga „Ashtrade” aga just põlevkivituhale ja selle taaskasutamisele.

Alati aktuaalne

Kas suudate ette kujutada, et Ida-Virumaal ei kõrgu ühel päeval enam jäätmekuhilate tipud? See, mis tundub praegu võimatu, võib olla 10–15 aasta pärast Ida-Eesti uus reaalsus. Ettevõte Ragn-Sells on alustanud juba põlevkivituha väärindamise tööstuslikke katseid, mille eesmärk on eraldada süsinikuneutraalsete protsessidega tuhast näiteks kaltsiumkarbonaati ja teisi keemilisi ühendeid, et taaskasutada neid eri moel ehituses, põllumajanduses, toiduaine- või kosmeetikatööstuses ja mujal. Stuudio Aine „Ashtrade’i” eesmärk on näidata neid protsesse aga inimskaalal ja disainipõhiselt: kuidas tuhka süsinikuneutraalselt väärindada ning sellest eri metalle ja mineraale kätte saada, mis on selle materjali minevikulised, olevikulised ja tulevikulised väärtused ning milliseid sotsiaalseid ja tehnoloogilisi väljakutseid see esitab. Kärt sõnab, et nende materjalikatsetused võivad olla nii praktilise väljundiga kui ka puhtalt teoreetilised, isegi poeetilised, kriitilised või spekulatiivsed.

Kuigi põlevkiviteema on olnud lisaks ka Eesti Kunstiakadeemias tegutseval kolmikul laual juba mõnda aega, seda peamiselt Kärdi ja Annika peetud loengute kontekstis, andis suurema tõuke asja edasi uurimiseks ja kitsamalt just põlevkivituhale keskendumiseks tänavu sügisel Londonis toimunud näitus „Tactile Baltics”. Väljapaneku fookuses olid Baltimaade kaasaegne tarbekunst ja disainerite käsitlused parasjagu aktuaalsetest materjalidest. Seal esitles Stuudio Aine oma uurimust tuhaplatoode mastaapsust kujutavate fotode, töötlemata tuha ja nendesamade Igori käes rippunud palvehelmestega. „Põlevkiviteema on alati aktuaalne ning mitmel rindel põnev ja intrigeeriv. Siinse materjali spetsiifika on küll Eestile ainuomane ja seda ei ole võimalik globaalselt üldistada, aga protsesside tähendust siiski on,” selgitab Annika Stuudio Aine huvi teema vastu. 

Tuha tõlgendamine

Uurimuse elluviimiseks sõitis Stuudio Aine Ida-Virumaale, et kohtuda inimeste ja ettevõtetega, kes tegelevad teemaga tööstuslikul skaalal. Kärt lausub, et neil käis endal peast läbi mõte tuhast kui tuleviku valuutast, mille väärtus kasvab ajas, ja Ragn-Sellsiga kohtudes sai selgeks, et see kõik toimub juba lähiaastatel. Marie, Kärt ja Annika ise võtsid Ida-Virumaal aga pigem käsitööliste rolli ning vaatlesid tuhka disainerite, uurijate ja kunstnikena. „Meie ülesanne on tõlgendada või anda edasi teema keerukust disainikeele kaudu, nii selle tehnilist külge kui ka sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja keskkondlikke aspekte. Panna neid arenguid või murranguid teise keelde, mis on mõistetav laiemale publikule,” kirjeldab Marie Stuudio Aine rolli tuha mõtestamisel. „See on imekaunis, kuid ka väga õõvastav koht – nagu antropotseeni kese, kus on võimalik tunda seda kohutavat ilu,” lisab Kärt. 

Samal ajal toob Annika välja vastuolu, et kui põlevkivitööstusest räägitakse kui peamisest saastajast, siis kodanike tasandil on siin tegemist Eesti kõige vaesema piirkonnaga. „Ida-Virumaa ja Narva elanikud on tõenäoliselt Eesti kõige väiksema ökoloogilise jalajäljega inimesed,” tõdeb ta. „Ragn-Sellsi projekti ja uute põlevkivi väärindamise lahendustega võiks piirkonda tekkida nüüdisaegne suletud tööstuslik aineringe ning pakkuda piirkonnale sellega uut väärtust ja identiteeti,” lisab Annika.

Kärdi sõnul oli põnev kohtuda just nendega, kes töötavad tuhamägede juures iga päev, teiste hulgas ka Igoriga, kes Stuudio Ainet Ida-Virumaal saatis. „Kindlasti tahaks kohalike töötajate lugu esile tuua. Korra tuli meil autos jutuks rohepööre ja energiatootmise tulevik. Loomulikult on sealsetel inimestel sellele mõnevõrra kriitilisem vaade,” ütleb Kärt. Annika lisab, et suhtumine oleneb muidugi ka indiviidist – sellest, kas keegi plaanib asjade edasist käiku või viib neid ellu: „Tulenevalt sellest, kas sinu elu sõltub sellest tööst, sellest konkreetsest materjalist või vaatad hoopis tulevikku ja püüad sellega kaasa minna, on lähtepunktid üsna erinevad. Seal on tugevad vastuolud ja väljakutsed, kuidas lahendada oskus- ja lihttöötajate olukorda.” Marie täpsustab, et tegelikult ei saa öelda, et tegemist on lihtsa tööga: „Inimestel, kes seal keset metsi selle täiesti mõõtmatu, justkui maavälise vormiga tegelevad, on huvitavaid ameteid.”

Uus lehekülg või arm minevikust

Kuidas näevad selle maavälise vormi tulevikku Stuudio Aine tegijad ja milline on selle protsessi mõju keskkonnale? Tööstuslikku skaalat silmas pidades mainib Kärt, et jäätmete taaskasutamine ei tohiks kindlasti õigustada põlevkivi põletamist, vaid keskenduma peaks olemasolevatele jäätmetele. Kui rääkida aga tuha kasutamisest disainis, ütleb Marie, et ilmselt saaks seda rakendada ka tarbedisaini valdkonnas, oleneb lihtsalt, mis kaasmaterjaliga tuhka siduda. „Lähtuma peaks sellest, missugused visuaalsed või tehnilised omadused sellisel materjalil tekivad. Mis oleks mõttekas ja mõistlik, et mitte lihtsalt teha, sest saab teha,” arvab Marie. „Praegu on see ikkagi ju platoo jäätmetega, kuhu tekib iseenesest orgaanika peale, aga see tõstatab omakorda küsimuse, kuidas see vaheala loodusega kohaneb, mis uued organismid või keskkonnad võivad seal tekkida ja kas see on miski, mida me tahame või mitte,” spekuleerib Marie. 

Kuigi Stuudio Aine arvates on põlevkivituha ümbertöötamine väga õige ja ainuvõimalik viis, viskab Kärt õhku poeetilise mõttekäigu, et mis oleks, kui need mäed jääksidki praegusel kujul mineviku armina Ida-Virumaa kohal kõrguma, selle asemel et meeter meetri haaval vaikselt unustusse vajuda. See, kas tuhamäed jäetakse omapäi või neid hakatakse kasutama uue väärtusliku ressursina, selgub ilmselt üsna varsti.