Lexsoul Dancemachine on nüüdisaja Eesti musaskeenes parajalt kuninglikus seisundis – praegusel ajal ei paku siinmail žanrilises plaanis neile konkurentsi väga keegi (analoogset joont ajab ehk ainult Estrada Orchestra) ning meie valdavalt põhjamaiselt kalkide toonide taustal tõuseb bänd esile tõelise eksootikana.

Selliselt purki panduna on nende täispotentsiaalil muidugi üksjagu keeruline avalduda, kuivõrd rohkem kui mõne teise ansambli puhul on Lexsouli jaoks määrava tähtsusega just lavaline väljund. Siinkohal mõtlen Robert Linnale, kes kogu albumi mängimise vältel mu kõlarikastides tiigri kombel kraabib ja välja tahab saada. Muidugi, Linna karismaatilisus vajab mainimist – vaevalt ma väga liialdan, kui ütlen, et naised esireas on live’i lõpuks märjad muustki kui tantsimisest. Samal ajal kui gruuv ja asjakohane hoiak on paigas, tekib pikapeale lugudega teatav šablooniefekt ja Lexsoul omandab õpikunäite ilme. Üldpilt on pigem üksluine, kuigi seda leevendavaks asjaoluks on valdav laid back ja muretu meeleolu, mis annab mõista, et jalgratast mehed funk’i vallas praegu leiutada ei tahagi, mis ei välista sugugi seda, et seksteti saundi tulevikus originaalsemat vurtsu ei võiks tekkida.

Sellest olenemata on „Deus Lex Machina” ühele eesti melanhoolsele hingele, kelle D-vitamiini normi Eesti suved juba mõnda aega ei täida, tõenäoliselt päris tervistav kuulamine.