Uute edukate bändidega kaasneb tihti kaks spetsiifilist rõõmu: leidmine ja ootamatus. Leidmine on rõõm mõistmisest, et orbiidile on ilmunud midagi uut ja huvitavat.

★★★★☆

Ootamatus on natuke haruldasem nähtus, mis eeldab täiesti uut lähenemist või seda, et mingis stiilis ei oleks eriti osanud eeldada kellegi esiletõusu. Kui mõelda viimase kümnendi eesti bändidele ja artistidele, võiksid sellised kooslused olla näiteks Super Hot Cosmos Blues Band, Dead Furies, Lexsoul Dancemachine ja viimase aja värskeima sõõmuna Rita Ray, kes jagab eelmisega plaadifirmat ja osalt ka muusikalist pärandit.

Hea küll, ilmselt ei ole 1970ndate funk-kõlaga kooslus Eestis päris sama üllatav kui didžeriduu-metal’it või kõrilaulu-industrial’it pakkuva bändi läbimurre tavaraadiosse. Funk on olemuselt suuresti just peo- ja tantsumuusika ning juba üksnes see laiendab nende kuulajaskonda märgatavalt, isegi rahvusvaheliselt. Eestlaste kohta live’is ebatavaliselt hoogne Lexsoul Dancemachine on nüüd avaldanud oma kolmanda plaadi „Lexplosion II”, mis jätkab üldjoontes esikplaadi „Deus Lex Machina” ning aastal 2017 ilmunud „Sunny Holiday in Lexico” joont, kuid kõla tundub seekord natuke produtseeritum. Saatetekst ütleb, et vaatamata karantiinile on seekordki kasutatud n-ö võõrtööjõudu, kaasa löövad ameerika kitarrist Cory Wong, löökpillidel Luiz Black ja viiulil Liis Lutsoja. Tulemus on kaheksa looga rütmikeskne plaat, mille meeldejäävaimad palad on „Nu Reality”, „Money” ja „Supersoul”. Kuigi lihvituma heliga on läinud natuke kaotsi ka nurgelist plahvatuslikkust, mida võis kuulda esikplaadi lugudes „Beef Grinder” ja „Tell Me, Tell Me”, leidub siiski äraspidist huumorit, näiteks Hooandja lehel toetajatele jagatud nänni seest võis leida muu hulgas ka aluspüksid.