Lexsoul on end nii võimsalt laivbändina kehtestanud, et isegi nende teist kauamängivat kuulates hakkad paratamatult selle salvestusseansse ette kujutama.

Albumikujunduse põhjal võib aimata, et kaante vahelt veereb välja miskit troopilist, ja „Puhkus Lexicos” ongi latin funk’i kokteil sambarütmidest, kongadest, 80ndate Miami Beachist ja sellistest ridadest nagu „I saw a saucy mamacita at the bar”. Kuid Lexsoul ei võta end liiga tõsiselt – kõik potentsiaalselt juustune on tõmmatud nii plaadi visuaalis kui ka helipildis üsna stiilselt viimase vindini ning tänu sellele hoiakule ei mõju kooslus piinlikult, vaid lõbusalt.

Samas ei ole Lexsoul mingi lihtsalt tilulilutamine – siin tegutsevad vägevad muusikud, millest annavad aimu nii lugudes voolavad soolod kui ka kokkumängitud külluslikud meloodiad. Lisaks sellele, et „Lexico” on instrumentaalsem kui debüütalbum „Deus Lex Machina”, on see oma karedate kitarridega ka rokilikum („Domingo”). „Biking in Rio” lõpus kuuleb isegi kosmilisemaid kõlasid à la Estrada Orchestra ning suvel välja antud „Feriado Tropical” lajatab kohe alguses bassiga, mis jääb üllarjörberlikult kinky mõmina taustale mõnusalt luupima.

Mingit sügavat sõnumit pudelis pole mõtet Lexico vetest otsida. See polegi nii mõeldud ja bändipea Martin Laksberg on öelnud, et nali on suur osa Lexsoulist. Naer on ju terviseks, ning raputavatest bassikäikudest ja nõksutavatest diskogruuvidest piisab lõbutsemiseks küll ja veel.