Liberaalse demokraatia jaoks tundub aasta 2024 minevat ajalukku kui annus horribilis – aasta, mil kõik, mis sai valesti minna, ka läks.

Mõnedel andmetel pole mitte ühegi demokraatliku riigi valimistel võidutsenud sel aastal juba valitsevad jõud ja reeglina on kaotajateks traditsioonilised „peavooluparteid”, samas kui võitjad kipuvad olema tavaliselt enam kui kerge fašismi hõnguga populistid.[1] Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel oli viimane kirstunael, et kuulutada liberaalne maailmakord lõppenuks.

Samas pole selline väide tegelikult midagi uut. Selle all ei pea ma isegi silmas küsimust, kas Trump suudab Project 2025 plaani kohaselt ning tänu enamusele kongressis ja ülemkohtus kehtestada USAs sisuliselt mingisuguse autoritaarse korra. Ei, see uudis pole uus, kuna sama väitja tunnistas selle maailmakorra sisuliselt lõppenuks juba kaks kuud enne, kui valimiste tulevik oli kõike muud kui selge:

„Rahvusvaheliste normide ja reeglite usutavus sõltub sõdade lõpptulemustest, kuid need tulemused paneb paika jõud, mitte õigus. Teisisõnu on see paraku nii, et rahvusvahelist õigust määrab paljuski jõud […]. Kindlasti on Eesti huvides, et rahvusvaheline õigus oleks võimalikult tugev, kuid kui läheb võitluseks ellujäämise eest, siis ei saa me loota õigusele, sest see ei ole päästnud Ukrainat ega päästa ka Eestit.”

Ehk teiste sõnadega ei muutu sellest vaatepunktist Trumpi võiduga tegelikult eriti midagi. Tsiteerides Allan Aksiimi arvustust Patrick Porteri raamatu „Liberaalse korra valelubadus” kohta: „Liberaalne maailmakord oli siiski ideaal, mille poole püüeldi, kuid mis ei ole kunagi reaalselt eksisteerinud […], mis on paljuski eksisteerinud ainult retoorikas, varjamaks selgeid hierarhilisi võimusuhteid ja ebamugavat reaalpoliitikat.” Seda väidet toetab Porteri pikk loetelu nii kõikvõimalikest USA korraldatud riigipööretest ja valimissekkumistest kui ka sellest, kuivõrd kiiresti Eestigi välispoliitika korüfeed viskavad igasuguse rahvusvahelise õiguse kaalutlused üle parda, kui jutuks peaks tulema näiteks etniline puhastus Gazas või riigi tasandil semutsemine Pärsia lahe despootidega.

Turuliberaalid mestimas parempopulistidega

Kui Trumpi naasmine Valgesse Majja üldse midagi tähistab, siis ehk teatava silmakirjalikkuse ajastu lõppu. See meenutab seda, kuidas Hannah Arendt kirjeldas eelmise sajandi „eeltotalitaarset ühiskonda” kahekümnendatel ja kolmekümnendate alguses:

„Rahvajõugu (mob) hoiakute ja veendumuste – mis olid tegelikult silmakirjalikkusest puhastatud kodanluse hoiakud ja veendumused – levimises nägid need, kes traditsiooniliselt vihkasid kodanlust ja lahkusid auväärsest ühiskonnast vabatahtlikult, vaid silmakirjalikkuse ja austusväärsuse puudumist, mitte sisu ennast. Kuna kodanlus väitis end olevat Lääne traditsioonide kaitsja […], praalides avalikult voorustega, mis sel era- ja ärielus pelgalt ei puudunud, vaid mida see tegelikult ka põlgas, tundus revolutsiooniline tunnistada julmust, hoolimatust inimlike väärtuste suhtes ja üldist amoraalsust, sest see hävitas vähemalt kahepalgelisuse, millele olemasolev ühiskond näis toetuvat.”[2]

Immanuel Kant leidis oma lõpmatus optimismis mingit hingerahu vähemalt selles, et isegi kui inimkonna despoodid viitavad rahvusvahelisele õigusele vaid ettekäändena oma huvide edendamiseks, peitub selles žestis endiselt vähemalt vaikiv kummardus õigusele enesele. Valijad aga näivad aina enam teisiti arvavat ja seda, et õigusele sellinegi kummardus tehakse, pole enam tõesti mõtet loota. Jõud, isiklikud huvid ja eelarvamused on rahvusvahelistes suhetes alati domineerinud ning nüüd hakkavad need väljenduma vähemalt erilise kattevarjuta. Väärtused ja aated, olgu kas siirad või silmamoonduslikud, taanduvad tagaplaanile.

Jõud, isiklikud huvid ja eelarvamused on rahvusvahelistes suhetes alati domineerinud ning nüüd hakkavad need väljenduma vähemalt erilise kattevarjuta.

Enamik turuliberaale on nüüdseks ühtlasi juba leppinud, et Thatcheri „there is no alternative” ei pea enam paika ning nende kuldajastu on samuti läbi saamas. Seejuures tuleb täpsustada, et termini „turuliberaal” puhul ei ole rõhk sugugi konservatiivi ja liberaali eristusel, mida püütakse meil varmalt põhiliseks poliitiliseks vastanduseks vormida[3], vaid skaalal ettevõtjate, õhukese riigi ja kasinuspoliitika kesksest programmist täieliku turufundamentalismini. Turuliberaale eristab nimetatud populistidest peaasjalikult vaid suurem kalduvus toetada vabakaubandust ja teatav austus ausa konkurentsi põhise võimuvahetuse vastu. Selles tähenduses langevad turuliberaali katusmõiste alla Eesti parteidest nii valitsevad Reformierakond ja Eesti 200 kui ka neid välja vahetada soovivad Isamaa ja Parempoolsed. Seega meil status quo veel püsib. Samal ajal näib mujal Läänes olevat nendesuguste jaoks aina pakilisem küsimus, kas matta pea liiva alla ja loota kõige hullema möödumist või panustada sellesse, et alternatiiv tuleks vasakult või paremalt. Ühest vastust sellele veel pole, aga on mõningaid märke, et kui tekib selline valik, siis panustatakse viimasele.

Kui Prantsusmaal moodustasid vasakpoolne Uus Rahvarinne ja president Macroni partei Renaissance enne valimisi vaikiva koalitsiooni tõusva paremäärmusluse vastu, siis valimiste järel polnud Macronil mingit probleemi oma liitlastele nuga selga lüüa, et saada endale meelepärasem valitsus. See püsib siiamaani vaid paremäärmuslaste vaikival toel. Saksamaa valitsus kukkus, kuna nende turuliberaalid tegid endast kõik võimaliku, et muuta valitsus sotsiaaldemokraatide ja rohelistega teovõimetuks. USAs jäi Kamala Harris kuidagi kahevahele, jättes endast ühest küljest mulje kui Bideni ebapopulaarse valitsuse jätkajast ja teisalt kui lahjast vabariiklasest. Pärast valimiskaotust levisid demokraatide seas seejuures etteheited, et viimast ei tehtud piisavalt.

Miljardärid mestimas parempopulistidega

Kuidas me siia jõudnud oleme? Vastuseid on mitu. Esimene ja vast levinuim on, et koroonakriisi ja Venemaa täiemahulise sissetungi järgne inflatsioonilaine lõi elukvaliteedi Lääne elanikkonna seas sedavõrd kõikuma, et tolles tekkis tugev soov võimulolijaid selle eest karistada; tõsta võimule keegi, kes jälle asjad korda teeks, olenemata sellest, kas majandus on juba taastumas või mitte. Inflatsioonist tõusetunud poliitiline karistuslaine oli aga ilmselt omamoodi lõppakord poliitilisele kriisile, mis algas juba viimase üleilmse majanduskriisiga, mida Tõnis Saarts on pidanud tegelikuks 21. sajandi alguspunktiks.

Ajakirjandus võib küll olla vaba riigi kontrollist, aga mitte majandusliku mõjuvõimu kandjate omast, kelle omandusse ajalehed kipuvad koonduma ning kelle huvid ja vaated näivad langevat üha enam ühte just parema äärega.

Teine seletus näeb siin seost esindusdemokraatlike institutsioonide suutmatusega kohaneda uue ajastu tehnoloogiaga. Teaduskirjanduses on levinud arvamus, et 20. sajandil harjumuspäraseks saanud parteidemokraatia on asendunud 21. sajandil „vaatajaskonna demokraatiaga” (audience democracy), mille keskseks kujuks on meediapersoonid, mitte parteid.[4] Trumpi-laadsed oskavad panna meedia sedavõrd enda pilli järgi tantsima, et ükski klassikaline mehhanism (parteide siseselektsioon, ajakirjanduslik järelevalve jne) ei suuda neid võimust eemal hoida. Samas ei ole populistlikud jõud ainsad, kes seda teha suudavad – Eestiski tuleb sellega praegu märksa edukamalt toime meie pea 30% toetusega ühemehepartei. See tekitab aga küsimuse, miks domineerivad mujal tihti just süsteemivastased, mitte demokraatiale lojaalne opositsioon.

Kohati seisneb vastus selles, et traditsiooniline opositsioon on varem juba korduvalt valitsenud ja näidanud sellega, et sisult nad liialt ei eristu. Ühtlasi on antipluralistlikud populistid jõudnud inkubeeruda turuliberalismi ajastul eraldi mõttevooluna, samamoodi nagu turuliberaalid teise ilmasõja järgse majandussüsteemi ajal. Nad on jõudnud teatava intellektuaalse „küpsuseni” ning pakuvad midagi, mis, ehkki „julm, hoolimatu ja amoraalne”, on tajutav alternatiiv sellele petlikule, milles on jõutud juba pettuda.

Kolmandaks on antipluralistlik populism pälvinud tugevat toetust (üli)rikaste klassilt, mis on saanud seda toetada nii rahaliselt kui ka müksates avalikku arvamust ajakirjanduse kaudu seda soosivamas suunas. Ajakirjandus võib küll olla vaba riigi kontrollist, aga mitte majandusliku mõjuvõimu kandjate omast, kelle omandusse ajalehed kipuvad koonduma ning kelle huvid ja vaated näivad langevat üha enam ühte just parema äärega.[5] Miks nii on, selle üle saab ainult spekuleerida. Võib aimata, et turuliberalismi lõppu tajuvad nemadki ning nad soovivad vältida alternatiivi esiletõusu vasakult, mis varmamalt nende rikkust ümber jagaks. Sama risk nagu ajalehtedegagi on muidugi põhimõtteliselt ka sotsiaalmeedia platvormidega, esinäiteks ühe sellise omanikust maailma rikkaim mees ja tulevane USA riigiametnik.

Siseriiklikult on hea uudis see, et meie proportsionaalne parlamentarism on võimu monopoliseerimise riskile vastupidavam kui näiteks USA ja Prantsusmaa majoritaarne (pool)presidentalism.

Kolm lootuskiirt

Mis edasi? Ei ole välistatud, et USA, meie sõjaline vihmavari, sumbub päriselt Venemaa läänelikuks versiooniks ning tõmbab ennast Euroopast, sh meie kaitselt tagasi. Võime meloslaste kombel apelleerida antud lubadustele (nt NATO artikkel 5), väärtustele ja õiglusele, aga lõpuks on meie saatus USA meelevallas. Kui me muidugi juba oleme Euroopa kultuuripealinn „ellujäämise kunstides”, siis ehk lipitseme ja tsenseerime end siiski kaitstuks. Tõenäosus ajada samal ajal väärtuspõhist välispoliitikat, mis ei kattu USA huvidega, muutub vaid veelgi väiksemaks. Muu puhul tundub selle sõltuvuse vähendamise ainsa lootusena utoopiline väljavaade, kus Euroopa juhtpoliitikud tajuvad olukorra kriitilisust ja toetavad Euroopa Liidu tugevnemist ka tegelikuks suurjõuks, näiteks liikudes konsensuspõhiselt välis- ja julgeolekupoliitikalt kvalifitseeritud häälteenamuse põhisele. Populistide edu valimistel muudab sellise institutsionaalse tugevnemise muidugi ebatõenäoliseks.

Siseriiklikult on hea uudis see, et meie proportsionaalne parlamentarism on võimu monopoliseerimise riskile vastupidavam kui näiteks USA ja Prantsusmaa majoritaarne (pool)presidentalism, kus „võitja võtab kõik”. Meil võivad populistid küll teha valimistel hea tulemuse, aga tõenäoliselt jäävad nad endiselt ilma absoluutsest enamusest ning teised jõud saavad nende vastu ühineda. Lisaks, ehkki valitsus on meil ebapopulaarne, on selle põhiline vastasrind endiselt demokraatiale lojaalne opositsioon.[6] Murelikuks teeb, et selle jõu moodustavad peamiselt Isamaa ja kohati Parempoolsed, kes on mõlemad vaid sellesama Eesti riiki iseseisvuse taastamisest saati valitsenud status quo iteratsioonid. Kui läheb hästi, veab niiviisi ehk ühe valimistsükli veel välja, kuni rahvas avastab, et tegelikult ju polnudki vahet.

Seega on meil olukord pikas perspektiivis endiselt habras. Rahva usaldus valitsuse ja parlamendi vastu on rekordmadal ning see pole ka eriline ime, arvestades, et nende demokraatia põhiliste institutsioonide järjepideva arendamisega ei tegele keegi või tegeletakse ainult projektipõhiselt. Need vähesedki sellega tegelevad avalik-õiguslikud ja vabakonna organisatsioonid on juba läinud ja lähevad edaspidigi kärpekääride alla. Ehkki teemat arutati alles hiljuti riigikogus, pole eriti tõenäoline, et keegi praegu parlamendis domineerivatest jõududest oleks valmis rahastama demokraatia arendamist olukorras, kus isegi rahvaalgatuse institutsioon on pidevas sulgemisohus.

Ehkki valitsus on meil ebapopulaarne, on selle põhiline vastasrind endiselt demokraatiale lojaalne opositsioon.

Minu jaoks on siin kolm lootuskiirt. Esiteks see, et kodanikkond hakkab nägema demokraatia arendamisega tegelevate Eesti organisatsioonide vajalikkust ning on valmis sellele ka ise õla alla panema, isegi kui riik seda ei tee. Teiseks on demokraatia tugevdamine aina enam ka teadusliku tähelepanu all ning ehk suudab Eesti teadlaskond pakkuda siin edaspidi suuniseid, sh ka mina ise oma doktoritöö kaudu. Kolmandaks, ehkki Eestis tähendab muutuse soovimine enamasti vaid soovi asendada üks thatcherist teisega, suudetakse ehk mõtestada sisuline alternatiiv nii turuliberaalidele kui ka parempopulistidele. Seni on SDE ja kohati ka Keskerakond vaid pidurdanud heaoluriigi järjepidevat õõnestamist. Äkki nad suudavad sõnastada visiooni selle taaselustamiseks?

[1] Siin ja edaspidi kasutan Jan-Werner Mülleri definitsiooni populismist kui antipluralismist.
[2] Arendt, H. 2017. The Origins of Totalitarianism, lk 438. Penguin Books.
[3] Vt sellega seoses nt Gustav Kalmu „Liberalismi vastu” ja sellega kaasnenud arutelu Vikerkaare veergudel.
[4] Vt nt Manin, B. 1997. The Principles of Representative Government, lk 220. Cambridge University Press; Urbinati, N. 2016. Reflections on the Meaning of the „Crisis of Democracy”. – Democratic Theory, nr 3 (1), lk 6–31.
[5] Vt nt Cagè, J. 2016. Saving the Media. Harvard University Press; Müller, J.-W. 2021. Democracy Rules. Penguin Books.
[6] Ehkki valitsev pea kõiki parteisid hõlmav konsensus Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse äravõtmise teemal näitab, kuivõrd antipluralistlik populism on nakatanud ka peavoolu, sh sotsiaaldemokraate. Jääb ainult loota, et see pole vaid prelüüd kodakondsuse äravõtmise lainele sarnaselt maailmasõdadevahelise perioodiga (vt Arendt, H. 2017. The Origins of Totalitarianism, lk 285, 287. Penguin Books).

Karl Lembit Laane on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi politoloogia doktorant ja nooremteadur, kelle uurimisfookuses on liberaaldemokraatia kriis ja selle ületamine.