„Kui tuleb mõni sõber või tuttav, keda sa võib-olla viis aastat näinud ei ole, ja oled kuskil võõras linnas ja jood baaris, ja siis ta tuleb ja ütleb, et kurat, ma lugesin su raamatut, hullult hea oli. See on see, mis jääb meelde, ja on tegelik põhjus, miks kirjutada.”

Martin Ojat teatakse Tartus päris hästi, Müürilehes muidugi ammugi. Nüüd on Martinil üle aastate põhjust uue raamatu – ilusa kollasekaanelise novellikogu „Sõnumeid sisikonnast” – pärast rõõmustamiseks. Müürileht käis tal sestap diktofoniga külas, jõime rummikoolat ja piparmünditeed ning rääkisime kirjandusest, Martini viimaste aastate tegemistest, muusikast, filmist, kokakunstist ja paljust muust…

Su eelmine raamat enne seda päris viimast ilmus kaheksa aastat tagasi. Mida sa kaheksa aastat tegid?

Tegelikult kirjutasin palju luulet, aga arvutisse ja kujul, mida inimestel ei oleks hea lugeda. Kirjutasin lihtsalt fragmente, nii-öelda mõtteid, Notepadi faili, järjest. See on täielik segadik. Igasuguses vormis tegelikult. Kõikides võimalikes vormides. See on nagu mingisugune kosmos, kust saab kunagi mingeid tekste võtta ja luulekogu välja anda. Aga see ei ole praegu aktuaalne. Ja siis mingil hetkel ma hakkasin rohkem proosat kirjutama. Kuskil kahe viimase aasta jooksul.

Aga luule ja proosa… Kas sa varem ei kirjutanud proosat üldse?

Põhimõtteliselt ikka kirjutasin. 12-aastaselt alustasin üht humoristlikku romaani kahest parmust, kes kolivad linnast maale elama, ja see oli midagi võib-olla „Maie ja Valduri” stiilis, aga märksa rõvedam, seal oli rohkem sitta ja keppimist.

Aga romaani kirjutada? Kas sa oled selle peale ka täiskasvanuelus kunagi tõsiselt mõelnud?

Novellikogus on mõned tekstid, mis on seotud ühe minu romaaniideega. Selles romaanis on umbes 30 tegelast ja igal tegelasel on oma lugu ja need põimuvad omavahel. Aga idee jäi sinnapaika, kuna see oli liiga egoromaan… Või liiga eksperimentaalne. Need stoorid põimusid keeruliselt ja läks kaua, enne kui sotti said, mis on kellegi sisemonoloog või mis on kellegi vaatepunkt, ja neid oli nii erinevaid risti-rästi. See ei ole lugejatekst ühesõnaga, kui kirjandusteaduse terminites rääkida. See on autoritekst. Sest kui me jõuame minu vaadete juurde, siis on autoriteksti kuidagi lihtsam kirjutada. Minu jaoks on suur väljakutse tuleviku osas võib-olla see, et kirjutada head lugu klassikalises mõttes.

Ja hea lugu on lugejatekst?

Hea lugu on see, mis jõuab lugejale kohale. See ei pruugi olla lugejatekst. Kui on tõeliselt hea tekst, siis see keerab lugeja maailma natuke kummuli. Ja see on sild, mida sa lugejani ehitad.

Ehk siis mitte „Reede”?

Võimalik, et see jätab maailma veel püsti jah.

Aga lugejad on ju erinevad.

Jaa, muidugi! Selles mõttes on novellikogu nagu kobarpomm, kui kasutada militaartermineid. Võid tabada erinevaid olendeid, kes peituvad eri põõsaste taga.

Sul on meie humanitaarskeenes kuidagi palju rolle. Sa oled filmikriitik, DJ, kirjanik, tõlkija, õppejõud…

Et mingi skisofreenia?

Jah, näiteks. Kas on skiso?

Ei ole. Ma arvan, et see on nagu erinevate värvidega maalimine. Et sa ei värvi ainult kollase või pruuniga. Ja tegelikult, kui sa vaatad asju enda ümber, siis saad aru, et kõik taandub esiteks mingitele mustritele. Me võime nimetada neid energiateks, mis on väga ohtlik termin, new age on selle okupeerinud ja anastanud. Aga samas on see siiski ka väga hea sõna. Kui me mõlemad mõistame, millest me räägime. Mida ma tegelikult öelda tahan, on see, et kui sa nii-öelda kombineerid erinevaid lainepikkusi rütmideks, siis tegelikult näed, et näiteks disain ja kokakunst ja muusika on omavahel väga sarnased. Nende puhul töötavad enam-vähem samad põhimõtted ja see on kõik seotud inimese rütmitajuga, mis tuleb tuhandete, miljonite aastate tagant. Et palju meil lühimälu näiteks on… Millal me hakkame rütmi tajuma? Millal hakkame kordust tajuma? Ja nendel asjadel, mis kokku pannakse, peab olema omavahel teatud erinevus, teatud kaugus. Lääne köögis on massiivselt kasutatav maitseaine petersell, Aasia köögis koriander. Mingis strukturalistlikus mudelis täidavad need sama positsiooni.

Inimesed vist jagunevad selles mõttes kaheks. On need, kes teevad ainult ühte asja, tegelevad ainult ühe asjaga, ja siis on need, kes teevad paljusid asju. See on minu jaoks alati huvitav olnud, et on inimesi, kes teevad mitut asja, teevadki neid hästi ja niimoodi järjepidevalt.

No kokkuvõttes on see lihtsalt lakkamatu ja kirglik huvi maailma vastu. Muusikat ma näiteks ise ei tee või vähemalt avalikult mitte. Ja ma ei sõida trikirattaga… Väga paljusid asju ei tee, aga kui oleks võimalik elada kaua (naerab), noh, võrreldes praegusega, siis kindlasti teeksin rohkem.

Mulle tundub, et mõned neist rollidest on ka sekundaarsemad, aga näiteks kirjandus ja kokakunst on need, mille puhul sa teed midagi ise. Kas kirjandus on selles mõttes kuidagi teistmoodi ka, kas on mingi suurem hirm või aukartus? Või on kõik need rollid lihtsalt erinevad pusletükid?

Kunstid paigutuvad kindlasti mingisugusesse hierarhiasse. Mingis mõttes on võib-olla animatsioon üks kõrgeimaid kunste üldse maailmas. Ja sellest veel kõrgem on arvutimäng, kui puhtalt vormi vaadata. Seda, mida sellesse vormi saab panna. Sa võid panna arvutimängu nii animatsiooni, tantsu, luulet, visuaali kui ka muusikat. Mida keerulisemaks see läheb, seda raskemaks see ilmselt kunstniku jaoks muutub.

Vormi kõrguse kriteeriumiks on siis paljusus?

Ei, mitte paljusus, võimalus! Piirid, see, mida sa saad teha. Kindlasti mitte paljusus. Paljususe suhtes peab ennast just vaos hoidma.

Kuidas sa suhtud kriitikasse?

Minu jaoks on ilmunud kriitika alati teisejärguline, tunduvalt rohkem tagaplaanil. Loeb isiklik kriitika. Kui tuleb mõni sõber või tuttav, keda sa võib-olla viis aastat näinud ei ole, ja oled kuskil võõras linnas ja jood baaris, ja siis ta tuleb ja ütleb, et kurat, ma lugesin su raamatut, hullult hea oli. See on see, mis jääb meelde, ja on tegelik põhjus, miks kirjutada.

Aga kui ta ütleb, et hullult halb oli?

See on ka… See on väga lahe. Mulle meeldib selline suhtumine. Seda juhtub väga harva muidugi. Negatiivne kriitika on ju parem tegelikult. Kui ta põhjendab seda. Kui ta ütleb, et halb oli, ja midagi muud mitte, küsin, miks oli halb, ja siis ütleb lihtsalt, et kuule, sa oled munn mees ja sellepärast oli halb, siis see kriitika… Ega see ei solva, aga teeb kurvaks maailma seisukohalt, toob välja mingisugused trendid. Sa näed, et tegelikult on seal mingid muud asjad taga.

Kriitik võib öelda tegelikult absoluutselt, mida iganes ta tahab, aga ta peab seda põhjendama. Ta ei pea seda isegi ära põhjendama, ta peab lihtsalt põhjendama. Et jääda ise väärikaks.

Aga näiteks, kui ma ütleksin sulle, et mulle sinu raamatu esimesed 3,5 lugu ei meeldinud. Kuidas sa sellesse suhtuksid?

Ma olen suhteliselt enesekindel inimene, ma tean, miks need lood seal raamatus on, ja mul on nendele taustal positiivseid hinnanguid ka. Ja nende kahe faktori tõttu räägib see mulle tegelikult ainult sinust endast. Ja teiseks, on ka väike potentsiaal, et sel hetkel oled sa mulle õpetajaks ja suudad midagi uut näidata. See on iseasi, kas sa suudad, praegu sa ei ole suutnud, aga see võimalus jääb.

Tegelikult, kui ma selle üle nüüd mõtlen, siis võiksin teha järelduse, et raamatul on äkki mingid kompositsiooniprobleemid, nii nagu mul on luulekogudel näiteks olnud, et on väga erinevad tekstid, millel on selline… Võib-olla on lainepikkuste vahe väga suur ja võib-olla on see lugejale ebamugav – hüpata ühest teemast teise, nii suuri hüppeid teha.

Ma natuke kartsin alguses, et kõik need jutud ongi nagu lastejutud. Õnneks andis tagakaanetekst vihje, et ei ole – mis oli sul ilmselt ka teadlik valik, esimeste juttude ja tagakaaneteksti kontrast.

Mingis mõttes tõesti oli kompositsiooni üldpõhimõte see, et raamat läheb algusest lõpu suunas aina tõsisemaks.

Aga see ei ole vist ainus printsiip? Sest mingis mõttes on „Pühapäev linnas” palju tõsisem kui näiteks „Reede”…

Nojah, siin me lihtsalt põrkasime sõna tõsine otsa. Sest lasteraamatuid on ka väga tõsiseid. Julius Oro „Muna” näiteks. Kui sa mõtled, et Aino võib-olla küüditati ära ja suri kuskil Siberis… Lood mingid sellised visioonid raamatu ümber.

Ma lihtsalt pakkusin praegu välja ühe võimaliku viisi, kuidas lasteraamatut võib tõsiselt lugeda. Point on selles, et kui suur inimene loeb lasteraamatut, siis tekib üsna märgatav ajanihe. Ja kui tekib selline kontrast, siis see annab inimesele tihti suurema pildi ja see pilt räägib tegelikult ju mingis mõttes aja muutumisest ja kaosest. Me oleme sinuga juba lähenemas sellele vanusele, kus me tajume mingeid eelmisi ühiskonnavorme… Mingid majad kaovad linnast ära ja mingid inimesed kaovad meie elust ära…

Kui rääkida vanusest, siis kas sa tunned ennast näiteks Y-generatsiooni osana?

Ma ei tea, need leibelid on väga imelikud. Ma ei suuda nendega suhestuda.

Minu definitsioon on see, et ma mäletan nõukaaega väga hästi. Ma mäletan seda ühiskonda vallanud rusutust ja hirmu. Ja neid külmasid talvehommikuid, mil inimesed morni massina bussi ootasid. Selles oli hästi palju aspekte. Tartus olid sõjalennukid, mis lendasid madalalt üle majade. Ja öösiti läksid rongid ja Eesti liha viidi Venemaale ja poes ei olnud mitte sittagi saada ja oli teada, et need rongid lähevadki öösiti ja tegelikult need rongid on viinud ära inimesi ja võivad viia veel ja veel. See hirm ei kadunud. Ma arvan, et aastal 86 või nii, siis kui hakati perestroikast rääkima, hakkas see hirm kuidagi lahtuma, sest lootus oli mingil hetkel nii suur. Ja see Balti keti värk…

See võis olla aastal 1987 või 88 – ma olin väike tatt siis –, kui Tartu Ülikooli raamatukogus – sinna võttis mu isa mind juba väga varakult kaasa – oli tohutu suur raamatunäitus, mis oli väga märgiline, sest seal olid pagulaskirjanduse teosed. Sellised raamatud, mis ei olnud kunagi Eesti avalikkuse ette jõudnud. Ma mäletan, et lugesin seal – veetsin kohapeal päris kaua aega, seisin raamatuleti ees ja väikse poisina lugesin – Siberi mälestusi, kuidas täid hüppasid laipade pealt ära ja kuidas hobuseliha lõigati. Ja see, et eestlastele oli julmalt ära tehtud või midagi tõsist oli juhtunud, oli selge igal pool, lastele ka.

Võib-olla veel rohkem aitab seda generatsiooniasja paika panna tehnoloogia. Et kellel oli kodus esimesena Amiga mänguarvuti ja kelle perel oli esimesena videomakk… Ma olin kuskil teises-kolmandas klassis, kui esimesed sõbrad said koju videomakid ja hakkasime märuleid vaatama. Stallone’i ja Van Damme’i ja Schwarzeneggeri märuleid.

Sa õppisid semiootikat – millal ja kuidas sa oma akadeemilises põhitegevuses filmide juurde jõudsid?

Ühelt poolt oli mul paar sõpra, kes tõid mind muusika ja filmide juurde. Selliste filmide juurde, mis olid tolleaegsele teadvusele lihtsalt teistmoodi.

Mis aegsele?

See oli üsna hilja, ütleme 95, 96, 97… Siis ma hakkasin ka PÖFFil jõudumööda käima, see mõjutas ka palju. PÖFF on toonud Eestis kindlasti enamiku inimesi filmi juurde, kes filmi juures üldse on.

Aga muusika? Kuidas sa DJks hakkasid?

Mind inspireerisid folgi ööpeod ja tegelikult ka paar sõpra. Tegin küll teatud vanuses endale lumelabidast kitarri, see ei teinud väga head saundi, ja siis ostsin järgmisena mingi vene kitarri, mida ei saanud ka reaalselt häälde panna. Aga oli paar sõpra, kes mind lihtsalt oma olemasoluga, oma asjadega innustasid. See tundus nii õige maailm, kus nad elasid.

Põhjus, miks ma plaate hakkasin mängima, oli see, et Eestis ei olnud lihtsalt sellist ülihead pidu nagu folgi ajal öösel Etnokonservid ja ma leidsin, et see tuleb ära teha. Läksin vanas Lutsu teatrimajas, kus Genialistide Klubi alguses oli, lihtsalt Ivar Põllu juurde ja ütlesin, et mul on selline idee ja mis oleks, kui ma seda tegema hakkaks. Ivar ütles selle peale, et tal on endal ka selline mõte ja hakaku ma lihtsalt pihta. Hakkasingi siis sinna bände kutsuma, ja kuna plaate keegi teine esialgu ei mänginud – sellist muusikat… Eestis olid etno-DJd olemas küll, aga nendega tekkisid kontaktid hiljem –, siis ma hakkasin seda mussi mängima.

Kui nüüd kirjanduse juurde tagasi tulla, siis kuidas sa praegu oma kaht varasemat raamatut loed? Kas oled lugenud?

Ma kujutan praegu ette, et mul on mingi objektiivne teadmine nende väärtusest. Ma arvan, et minu teine luulekogu, millel on kollased kaaned, on reaalselt väga hea raamat. Väga õnnestunud. Ma ütlen seda ka seepärast, et need luuletused ei ole nagu enam minu luuletused. Need, mis on kirjutatud nii palju varem, need saavadki juba omaette tekstideks. Need ei ole enam su peas, need ei ole su kehaga seotud. Aga eks see esimene raamat oli muidugi selline teismelise tripp lihtsalt, et on vaja oma esimene luulekogu välja anda. Ma ei suhestu kuidagi sellega, see ei ole üldse see mina enam.

Aga piinlik ei ole?

Ei no, ei saa olla piinlik. Sellest piinlikkusest tuleb üle olla, mis seal ikka – paljudel on piinlik oma lapsepõlvepilte vaadata, et nägu oli ümmargune ja pudipõll ees. Ega praegu ei ole pudipõll ees – see on reaalsus.

Sa ei võtnud endale toimetajat, miks? Ma tunnen ise toimetajana lihtsalt alati huvi selle küsimuse vastu.

Selle jaoks on sõbrad. Või lihtsalt inimesed, kelle vaistu sa usaldad. Ma olen väga tänulik umbes kolmele-neljale inimesele, kes on mind selle raamatu puhul aidanud. Ja mul jäid sellest ka mõned lood välja, sest öeldi, et need on liiga jõhkrad ja see jõhkrus ei ole piisavalt põhjendatud. See on vägivald lihtsalt vägivalla enda pärast, ja ma olen saanud aru, et puhtalt oma enese- või stiiliimetlust ei ole mõtet ilma mingi sügava põhjuseta lugeja ette viia.