Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord otsime lahendust küsimusele, mis on cool?

Seekord ajendas mind kirjutama Triin Tasuja veerg ZA/UMis („Sellest, kuidas cool ei tähenda mitte alati külma”), milles ta räägib, kuidas üks sõber ütles talle, et ta on too cool ja poisid ei julge talle seetõttu läheneda. Ma ei tunne Tasujat ning järgnev ei puuduta niivõrd teda, vaid mind pani mõtlema ühe aspektina cool ise kui selline. Üldiselt tundub see kategooriana väljaspool head ja halba, üks nendest ägedatest asjadest, millest ei saakski nagu küllastust tekkida. Seega, millal on inimene niivõrd cool, et see võiks talle suhtluses maailmaga probleemiks muutuda?

Cool on laialt levinud, iseenesestmõistetav ja eneseküllane tähistaja, seepärast tundub selle osadeks harutamine nagu tarbetu ettevõtmine. Siiski, riskides lahtisest uksest sissemurdmisega, on cool minu jaoks hoiak, mida võiks iseloomustada sisemine tasakaal, eneseteadlikkus, tähelepanelikkus, reageerimisvõime, valvsus; teatav distantseeritus, mis annab rahu ja aitab säilitada väärikuse ka turbulentsetes olukordades. Ühtlasi on see loobumine eeldamisest, et ihad saaksid kuidagi väljastpoolt rahuldatud, nõudlikkusest enda tujudele vastutulemise suhtes. Cool on aristokraatlik ning sellega kaasnev mittehoolimine toob (parimal juhul) kaasa ka suuremeelsuse ja -joonelisuse.

See on ideaalpilt cool’ist. Ma arvan, et selliseks cool’iks saab mingi sisemise valgustumise teel. Inimene teab, mida ta endast kujutab, ei tõmble ringi ning on seetõttu lahe kaaslane.

Ja siis on veel teine cool, mainstream version. Outkasti Andre 3000 laulab koos Norah Jonesiga: „Take off your cool, I wanna see you.” Lahedus on mask, mitte läbitunnetatud koodeks. Ning selline cool oma laiatarbelises ihaldusväärsuses korjab endale külge muu hulgas ka ringihõljuvat prügi. Ehk see, mis laheduse juures häirida võib, on haakinud sinna külge n-ö nähtamatud osised, mis peidavad end põhimõiste taha osavalt ära. Cool’i kui poosiga on lihtne hoogu minna ja üle kütta ning tulemuseks ongi too cool for school tüüpi inimesed, kes on ühel hetkel tüütult pretensioonikad ja patroneerivad ning teisalt jälle täiesti ükskõiksed. Lahe ei tähenda arvamust, et sa oled paljudest lahedam, sinu antud hinnangud on kuidagi pädevamad või peaksid üldse kedagi huvitama või ootamatu külm suhtumine on midagi muud kui lihtsalt ebaviisakus. Tõeliselt cool’il puudub vajadus kedagi paika panna, midagi iga hinna eest selgeks teha.

Seega seisnebki probleem liiasuses, st see „liiga” cool’i ees peidabki endas märkamatult kogunenud hoiakuid, mille eraldamisel saavad kõik aru, et need ei ole eriti lahedad, aga kompotti segatuna ei panda neid tähele. Analoogne probleem tekib minul isiklikult näiteks liiga viisakate olukordadega. Peentes restoranides, vastuvõttudel, renoveeritud mõisates ja maitsekalt uut ja vana miksivates talumajades tabab mind alati teatud tõmblus, tahtmine varastada natuke lauahõbedat või vehkida vähemalt sisse rull WC-paberit ning lüüa külge kelnerile (kellega ma tunnen teatud solidaarsust ja kellele ma tahaks kinnitada, et „tead, ma ei ole tegelikult üks nendest”). Samas ei pruugi mugavas, elegantses ja kenas olukorras ISEENESEST midagi halba olla, välja arvatud asjaolu, et need märksõnad tõmbavad magnetiga ligi ka näiteks repressiivsust, eeldades paindumist teatavate normatiivide järgi, võimalikult konsensuslikku käitumist jne. See ongi millegi „liiga” olemine, märkamatud lisandused, mis kuhjuvad ja hakkavad üldpilti mõjutama.

Teine huvitav aspekt Tasuja veeru puhul on see, keda antud probleem puudutab. Järele mõeldes ei kujuta ma hästi ette, et mingi cool mees peaks vajalikuks maailmaga jagada, et „tegelikult olen ma häbelik ja sõbralik” (võib-olla ainult Justin Petrone oma Anne & Stiili veergudes). Ehk siis miks naised, kes arvavad ka ise, et nad on päris lahedad tegelased, tunnevad siiski ühel hetkel vajadust teha selline avalik statement? Jättes siinkohal kõrvale võimaliku asjaolu, et nimetatud isik lihtsalt jagabki enda probleeme maailmaga lahtisema käega kui mõni teine, ning laialt levinud eelarvamuse, et mehed on kinnisemad, tundub mulle pigem, et isegi cool’i puhul, mis näib esmapilgul nagu soorolliülene kategooria, tunnevad seda lõksuna pigem naised kui mehed. Kui me ütleme, et keegi on „liiga lahe”, siis me nendime tegelikult lihtsalt seda, et he’s out of our league. Hapud viinamarjad! Ning sellele viinamarjale endale ei peaks üldse korda minema, kui ta kellelegi hapu tundub. Kui ei hammusta läbi, siis võib-olla pole vajagi? Kuid tundub, et isegi nii cool’i asja suhtes nagu cool ise tuleb tähelepanelik olla. On huvitav jälgida, millised võimalikud soorollid, VÕIMALIKKUSED selle taustal välja joonistuvad – kes tajub probleemina ennast ning kelle jaoks on too cool kellegi teise mure.