Rassi- ja soostereotüübid nii Disney’ toodangus kui ka ameerika filmitööstuses laiemalt on tugevamini juurdunud, kui võiks esmapilgul arvata.

Rassi kujutamine on läbi USA filmiajaloo päris palju muutunud, aga muutused on filmitööstuses siiski tunduvalt visamad tulema kui ühiskonnapildis üldisemalt. Seaduse ees said vähemused USAs valgetega samad õigused juba 1964. aastal ning paljudes osariikides ei ole enam sugugi tegu vähemustega, kohati on just valge nahavärviga inimesed need, keda üha vähemaks jääb. Kinolinal seevastu on endiselt näitlejate rassikooslus rahvastiku tegeliku jaotusega ebakõlas. Viis, kuidas eri rasse filmides kujutatakse, mõjutab suuresti nii seda, kuidas valged teiste rasside esindajaid tajuvad, kui ka vähemusrahvuste minapilti.

Valge on ka värv

Meil kõigil on rass, aga tihti vaadatakse valge nahavärviga inimeste puhul sellest mööda. „Rassiga inimesi”, nagu Richard Dyer oma 1997. aastal ilmunud raamatus „White” kõiki mittevalgeid inimesi nimetab, defineerib üldsus kui mustanahalisi, asiaate või põlisameeriklasi, aga mitte lihtsalt „inimesi”(1). Kui sõnaraamatutes viidatakse „rassile” kui ainult väliste pärilike tunnuste (nt nahavärvuse, juuste, pea, näokuju) poolest sarnaste inimeste rühmale, siis akadeemilises kirjanduses käsitletakse seda sotsiokultuurilise konstruktina inimestevahelistest erinevustest(2). Tahes-tahtmata mõjutab rassikuuluvus meie igapäevaelu: see võib suunata, kellega me suhteid loome, kus me töötame ning kui suur on meie sissetulek.

Filmimaailma puhul on üks kindel: ükski teine rass ei ole saanud Hollywoodis niimoodi särada kui valge. Pikka aega mängisid valged näitlejad ka mustanahalisi karaktereid ja eriti troostitu on olnud mustanahaliste naiste portreteerimine. Kui vaadata rolle, mille eest tumedanahalised naisnäitlejad on Oscaritele kandideerinud, siis need on pahatihti kannatavate naiste omad. Meeldejäävamateks näideteks on Halle Berry „Koletise ballis” (võitis), Gabourey Sidibe filmis „Precious” ning Diana Rossi ja Angela Basseti rollid Billie Holiday ning Tina Turnerina („Lady Sings the Blues” ja „What’s Love Got to Do with It”). Tänapäevani on režissööridel keeruline saada rahastust ning kajastust filmidele, mille kesksetes rollides on mustanahalised näitlejad. Näiteks oli ühel Hollywoodi legendaarseimal režissööril George Lucasel („Star Wars”) 2012. aastal peaaegu võimatu leida levitajaid oma filmile „Red Tails”, mis räägib grupist mustanahalistest afroameerika pilootidest II maailmasõjas (peaosades Cuba Gooding Jr ja Terrence Howard).

Disney’ ajalugu kui rassistereotüüpide musternäidis

Kui rassi kujutamist live-action-filmides on ulatuslikult uuritud, siis lastele suunatud linateostele pole samaväärset tähelepanu pööratud. Walt Disney’ korporatsiooni tähtsust ei saa siinkohal üle hinnata: terve maailmakuulus bränd on suunatud lastele ja peredele. Disney’ filmidel on USA ühiskonnas eriline mõjuvõim, kuna neid vaadatakse kergesti jälgitava sisu ja pildikeele tõttu üha uuesti ja uuesti ning nendega on üles kasvanud mitu erinevat põlvkonda, mis kinnistab nende efekti veelgi.

Näitlikustamaks rassistereotüüpe Disney’ filmides, alustan kõigile tuttavast Miki-Hiirest, keda peetakse tihti ka Walt Disney’ alter ego’ks. Filmiajaloolane Douglas Brode on kirjutanud, et Miki-Hiir on esimene mustanahaline animeeritud karakter, keda on kujutatud eluterve ja meeldivana. Kui vaadata Miki välimust, on tal musta värvi keha ja nägu, mida katab valge maskitaoline moodustis. Valge mask annab tegelasele sügavama värvingu, seda võib vaadelda kui mustanahaliste püüde metafoori tulla toime tol ajal valgete juhitud maailmaga. Multifilmis „Steamboat Willie” (1928) juhib Miki aurulaeva kuskil USA lõunaosariikides ja ümiseb gospelmuusikat. Mõnes teises filmis esitab Miki ragtime’i või mängib valgele publikule souli. Samuti leiab ta endale võrdväärse vastase Piilupart Donaldis, kes on nii valge, kui olla saab.(3)

Miki ja Donaldi kõrval on Disney-maailma meeldejäävaimate tegelaste seas kindlasti igasugused printsessid, kelle hulka kuuluvad Lumivalgeke („Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, 1937), Tuhkatriinu (1950), Aurora („Uinuv kaunitar”, 1959), Ariel („Väike merineitsi”, 1989), Bella („Kaunitar ja koletis”, 1991), Jasmine („Aladdini võlulamp”, 1992), kes moodustavad algupärase Disney-printsesside kuuiku. Esialgsetele printsessidele, kellest ainsana polnud valge araabia kuningatütar Jasmine, lisandusid hiljem põlisameeriklasest tegelaskuju Pocahontas (1995), aasia päritolu Mulan (1998) ja mustanahaline Tiana („Printsess ja konn”, 2009). Printsessifilmides, mis on väikeste tüdrukute hulgas väga populaarsed, tehakse selgelt vahet heledatel ning tumedatel värvidel kui hea ja paha indikaatoritel. Näiteks Lumivalgekese valge nahk võrdsustub muinasjutus iluga, hea haldjast ristiema valged juuksed „Tuhkatriinus” sümboliseerivad aga tema häid kavatsusi. Vastandina viitavad kurjale näiteks pimedus, mis ümbritseb kõiki halbu karaktereid, ning tumedat värvi riided.

Ebaproportsionaalselt arvukate valgete tegelaste kõrval on klassikalistes Disney’ multifilmides esindatud enim mustanahalised karakterid, kas siis inimeste või antropomorfsete loomadena, keda on kujutatud tavaliselt negatiivse varjundiga. Näiteks võib tuua mustad varesed „Dumbos” (1941), kes räägivad nagu tolle aja afroameerika mehed, suitsetavad sigareid ning kiusavad väikest orbu Dumbot. Ehtsaim näide rassilisest väärkujutlusest on pärit Miguel Pickeri Disney-teemalisest dokumentaalist „Mickey Mouse Monopoly” (2001), kus mainitakse, kuidas filmis „Džungliraamat” (1967) laulab orangutan mustanahalise mehe häälega sellest, kuidas ta tahaks olla inimene, aga selleks kunagi ei saa. Vahel on kõnekas ka teatud tüpaažide väljajätmine: Tarzani hiliseimas ekraniseeringus (1999) ei kohta me ühtegi mustanahalist tegelast, ehkki tegevus leiab aset Aafrikas.

Huvitaval kombel on printsess Mulan tegelikult üks väheseid aasia päritolu peategelasi Disney’ ajaloos. Läbi aegade tuntuimaks asiaatide kujutuseks Disney’ filmis, mida tihti mäletatakse, on aga kurjad Siiami kassid „Leedis ja Lontus” (1955). Araablastest rääkides on „Aladdin” hea näide sellest, kuidas positiivsete ja negatiivsete tegelaste karikeerimisel on keeleliste iseärasustega manipuleeritud. Kui Aladdin ja Jasmine räägivad puhtas ameerika inglise keeles, siis kurjadele karakteritele on poogitud külge araabia aktsent. Põlisameeriklaste kogukonna liikmed on võtnud sõna aga selle vastu, kuidas neid on „Peeter Paanis” (1953) kujutatud: tummade olenditena, kes suhtlevad lihtlausete või loomalike häälitsuste abil.

Disney ei ole halastanud alati ka oma heledakarvalistele tegelastele, demonstreerides seeläbi soostereotüüpe. Donald on küll positiivne tegelane, aga ta läheb kergesti närvi ja on laisk. Temas on nii mõndagi sellist, mida igaüks võib endas ära tunda, eriti aga omistatakse lohakust ja laiskust nii filmitööstuses kui ka inimeste seas levinud mõttemallides just meessoole. Ideaalse hoolitseva koduperenaise kehastuse ilmselgeimaks näiteks on Lumivalgeke, kes ootas oma printsi ja kelle eebenipuukarva juuksed rõhutasid tema imeilusat valget nahavärvi. Kui ta metsas ära eksib ning olukord hirmsaks kisub, annab ta lihtsalt alla, viskab käed silme ette ning kukub minestuses maha. Nagu tolleaegsetele valgetele naiskarakteritele omane, on tegemist küllaltki passiivse ja abitu tütarlapsega.

Multikareaalsuses üles kasvanud põlvkonnad

Haridusteadlane Dorothy L. Hurley on väitnud, et see, mida lapsed loevad raamatutest või näevad meedias, mängib väga suurt rolli selles, kuidas nad alateadlikult ennast tundma õpivad ja maailma näevad. Varases eas ei ole arusaamine sellest, mis on hea ja mis halb, mis päris ja mis mitte, veel välja arenenud. Meie järelkasvule on seega tohutult oluline, et nad näeksid raamatutes ja filmides kedagi, kellega nad ennast samastada saavad, et arendada oma positiivset minapilti. Väikestel valgetel inimesehakatistel kujuneb televiisori vahendusel selline armas ja hea „mina” oluliselt hõlpsamini. Mustanahalistel ja aasia päritolu lastel on see aga palju keerulisem, kuna filmireaalsus ei ole kujutanud nende rassi kuuluvaid positiivseid tegelasi kas üldse või kui seda on tehtud, siis peamiselt tegevust mitteedasiviivates rollides.(4)

Olukord triivib vaikselt paremuse poole ning üheks märgiks on kindlasti esimene mustanahaline Disney-printsess Tiana, kes on väga tubli ja särtsakas tüdruk ning ei lase kellelgi endale pähe istuda. Samuti on paljudele südamesse pugenud väike aasia päritolu skaut Russell populaarsest Pixari multifilmist „Üles” (2009), kes on küll naiivne, kuid samas üdini positiivne karakter. Kahjuks on selliseid häid näiteid aga tänaseks päevaks vähe.

Rassikuuluvus on olnud läbi sajandite tundlik teema ja kuigi Disney’ filmides seda kunagi vahetult ei puudutata, on ridadevahelised sõnumid ilmselged. USAs ja üha enam ka mujal maailmas usaldatakse Walt Disney’ brändi, sest on juba mitmeid põlvkondi, kes suhtuvad Disney’ multikatesse lapsepõlvenostalgiaga ning ei kahtle nende peresõbralikus reputatsioonis. Tundub, et Disney’ tootjate mõttemall on hakanud viimase kümnendi jooksul tasapisi ühiskonna muutustele järele jõudma, nii et heroilised karakterid, kes kehastavad pisematele ka eeskujusid, ei ole alati valged. Kuivõrd meelelahutustööstuses on siiski endiselt ohjad valgete inimeste käes, ei saa muutused alata kuskilt mujalt kui meist enestest.

Vaata ka koolivaheajal linastuva Disney’ retrospektiivi kava kino Sõpruse kodulehelt.

1. Dyer, Richard 1997. White. New York, London: Routledge.
2. Benshoff, Harry M.; Griffin, Sean 2009. America on Film. Representing Race, Class, Gender, and Sexuality at the Movies. Malden: Blackwell Publishing.
3. Brode, Douglas 2005. Multiculturalism and the Mouse. Race and Sex in Disney Entertainment. USA: University of Texas Press.
4. Hurley, Dorothy L. 2005. Seeing White: Children of Color and the Disney Fairy Tale Princess. – The Journal of Negro Education, 74: 3, lk 221–232.