Loomaõiguste konverentsil võeti jutuks nii veganlus maskuliinsete normide lõhkujana, loomsete toodete pealesurumine Lääne toiduimperialismi ühe esinemisvormina kui ka haridussüsteemi lahutamatuks osaks oleva spetsiesismi vaidlustamine.

16.–18. juunil toimus Tallinnas pealkirja „Isepäine loomaõiguslus? Liikumisesisesed ja -välised traditsioonid ja muutused” all ühe üritusena kaheksas rahvusvaheline loomaõiguste konverents Animal Futures ja kaheksas Kriitiliste Loomauuringute Euroopa Assotsiatsiooni (EACAS) konverents. Sellele eelnes 14.–15. juunil jahiteemaline konverents. 

Veebi kaudu üleilmseks kasvanud loomaõiguste konverentsi teeb eripäraseks selle ambitsioon kaasata nii teadlasi kui ka aktiviste. Institutsionaalselt kuuluvuselt on esinejad siiski olnud ülekaalukalt sotsiaal- ja humanitaarteadlased, kraad omandatud või omandamisel. Sarnane tendents on täheldatav ka eesti kõnelejate seas. Täiendamaks Loomuse kommunikatsioonispetsialisti ja looduskaitse eestkõneleja Farištamo Elleri nüüdisaegseid ühiskonnakriitilisi tähelepanekuid, esinesid tänavusel konverentsil Peter Singeri 1975. aastal ilmunud „Loomade vabastamisse” süübiv ning äsja samal teemal Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö kaitsnud ja Eesti Vegan Seltsi juhatusse kuuluv Heldi Marleen Lang ning Tallinna Ülikoolis kahe maailmasõja vahelist loomakaitseliikumist uuriv ajaloodoktorant Karl Hein.

Kahe noore teadlase minevikku suunatud pilk näib esmapilgul konverentsi ingliskeelsele nimele Animal Futures vastu rääkivat, aga, nagu ikka, keskendumine loomade tulevikule – või pigem loomsele tulevikule – annab võimaluse õppida minevikust ja luua kiirkorras muutuvas ühiskonnas paremat tulevikku nii endale kui ka meid ümbritsevale. Loomad on selle ümbritseva osa, inimestega nii tihedalt seotud, aga jäävad Eestis ometi defineerimise hammasrataste vahele. Keskkonnaaktivistidel on lihtne loomakaitse ja -õiguslus oma tegevusvaldkonnast välja jätta, kuna neid ei seostata keskkonnaprobleemidega, samas on sotsiaalse õigluse eest võitlevatel organisatsioonidel tihti selgelt inimkeskne vaatepunkt. Tahes-tahtmata on loomaõiguslus reaalsuses hall ala ja nišš, mille avastamine nõuab teatavat südikust – julgust julmale maailmale, sealhulgas iseendale, otsa vaadata.

Tahes-tahtmata on loomaõiguslus reaalsuses hall ala ja nišš, mille avastamine nõuab teatavat südikust – julgust julmale maailmale, sealhulgas iseendale, otsa vaadata.

Loomaõiguslus toob ühtlasi ilmekalt välja vea selles, kuidas me suhtume solidaarsusesse. Kuna „vähemus” viitab „enamuse” eksisteerimisele, lubab liberalistlik diskursus, mis toetub individuaalsele enesemääramis- ja otsustusõigusele, arvata puhtalt arvu põhjal vähemuste hulka ka valitseva eliidi või kas või valge mehe, kui ta seda nõuab. Aga loomad ei ole mitte mingil moel arvuline vähemus, ka siis, kui kõik eri inimloomad välja arvata. Marginaliseeritud rühmi, eriti neid, kes ei saa enda eest rääkida, ühendab vähemus võimusuhtes. Seega oleks nende õigusi käsitledes sobilik rääkida klassiküsimusest ning keskenduda erineva tausta ja subjektidega ühiskondlike liikumiste puhul ühise mure ja lahenduste leidmise huvi teadvustamisele.

Põimunud võitlused

Tänavuse konverentsi 35 ettekannet jaotusid kümnesse paneeli, mis avasid erinevaid loomaõiguslikke küsimusi. Konverentsi pealkiri viitas traditsioonidele loomaõigusliikumise ümber ja sees ning esimese päeva avasid ajaloolised õppetunnid Eestist, Suurbritanniast ja Uus-Meremaalt. Konverentsi kutses oli traditsioonide definitsioon jäetud teadlikult avatuks ja suhestuti peamiselt kolmel viisil: intersektsionaalsed lähenemised, spetsiesismikriitika ja loomaõiguslike sõnumite levitamise strateegiad. 

Lihtsustatult viitab „intersektsionaalsuse” termin muidu eri valdkondades või eri kategooriatena käsitletavate nähtuste korraga ette võtmist ja nende ristumiskohas toimuva uurimist. Kriitiliste loomauuringute, aga ka loomaõiguslusliikumise raamistikus tähendab see tähelepanu pööramist eri liiki ja eri liikide suhtes rakenduvate ebavõrdsuste põimumisele, muu hulgas sellele, kuidas sotsiaalses hierarhias erinevalt positsioneeritud inimesed ja inimgrupid suhestuvad eri loomadega erinevalt.[1] Näiteks ei pruugi asjaolu, et naised näitavad loomade vastu üles suuremat empaatiat kui mehed, selgitada mitte nende bioloogiline eripära, vaid hoolivuse ja empaatiavõime olulisem roll tüdrukute kasvatamisel.[2] Üks igapäevastest praktilistest küsimustest on sealjuures eri inimeste võimalused sotsiaalsetest normidest ja stereotüüpidest hoolimata veganiks hakata.

Huvitav on uurida, kuidas veganitest mehed vaidlustavad lihasöömise olulisust mehelikkuse ideaalides ning kuidas meeste veganlus võib aidata kaasa soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.

Intersektsionaalne perspektiiv oli läbiv paljudes konverentsi ettekannetes. Näiteks olid soouuringute paneeli fookuses veganlust, mehi ja maskuliinsust puudutavad küsimused. Veganite hulgas on mehed alaesindatud ja veganlust peetakse üldjuhul maskuliinsust õõnestavaks. Seega on huvitav uurida, kuidas veganitest mehed vaidlustavad lihasöömise olulisust mehelikkuse ideaalides ning kuidas meeste veganlus võib aidata kaasa soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.[3] Privileegidele ja perspektiivinihetele keskenduvas paneelis käsitleti aga seni loomaõigusluses üsnagi vähe kajastust saanud ning ühtlasi vastuolulist küsimust, mis puudutab põlisrahvaste suhestumist loomadega. Ühe veganluse vastuargumendina on kasutusel väide, et kõik inimesed ei saa veganiks hakata, kuna nad elavad maailma piirkondades, kus piisavalt täisväärtuslik taimetoit pole kättesaadav, näiteks Arktikas või kõrbealadel. Samuti levivad eelkõige vasakpoolsete antirassistlike ja antikolonialistlike mõtlejate hulgas põlisrahvaste kultuuri kaitsvad argumendid, mille kohaselt ei sobi Lääne valgest privilegeeritud positsioonist (ehk võimupositsioonist) rassistatud ja koloniseeritud inimgruppide kultuurilisi praktikaid ja traditsioone kritiseerida.

Abstraktsetest põlisrahvastest rääkimine jääb tihti demagoogia tasandile, aga ka Eestis on näiteks kihnlased suutnud loodus- ja loomakaitsest läbi murda, kasutades 1980. aastal Eestis keelatud hülgepüügi taaslubamist taotledes peamiselt kaht argumenti: hülgepüük on nende elulaadi tähtis osa ning hädavajalik nii kaluritega toidu pärast konkureerivate loomade tehtava kahju ja arvukuse piiramisel kui ka Kihnu jahitraditsiooni ja kultuuripärandi säilitamisel.[4] Suur kaal Kihnu hülgeküttimisaktivistidele järeleandmisel oli sealjuures Kihnu kultuuriruumi kuulumisel UNESCO maailmapärandi nimekirja aastast 2003. Hallhüljeste püük taaslubati Eestis 2015. aastal. Turismi show business’is signaliseeris see ühtlasi otsust, et kohalikus poes müüdav hülgelihakonserv on kaalukam elamus kui hüljes oma loomulikus elukeskkonnas – nii iseolev elusolend kui inimlik vaatamisväärsus.

Veganlus kui dekoloniaalne praktika

Väikerühmade identiteedi ja iseotsustamise ning loomade elu väärtustamise ehk kohaliku ja metafüüsilise, aga tihti ka looduskaitsega sätestatud tasandi konfliktid on nii filosoofiliselt kui ka praktiliselt keerulised ja ebamugavad küsimused, millele ei ole lihtsaid lahendusi, ning suuresti seetõttu jäävad need loomaõiguslikus mõttes ja aktivismis sageli tagaplaanile. Konverentsil oli see temaatika aga tugevalt esindatud kahes ettekandes, kus esinejad argumenteerisid, kuidas veganlus ei pruugi olla jõuka valge Lääne eliidi pärusmaa ning tingimata põlisrahvaste maailmanägemise ja eluviisidega sobimatu, vaid hoopiski liha- ja piimakeskne toitumisviis võib traditsiooniliste uskumuste ja praktikatega tunduvalt rohkem vastuollu minna. Seejuures toetuti mitmele kriitilisele loomauurijale ja dekoloniaalsele mõtlejale, kes on ühtlasi põlisrahva esindajad või lähtuvad dekoloniaalsest vaatepunktist.[5]

Kohalikus poes müüdav hülgelihakonserv on kaalukam elamus kui hüljes oma loomulikus elukeskkonnas.

Intensiivpõllumajandusel põhineva loomsete toodete keskse toidusüsteemi pealesurumist põlisrahvastele on nimetatud toidukolonialismiks ja Lääne toiduimperialismiks, mida edendavad suurkorporatsioonid.[6] Just sellest vaatest on välja toodud, et kariloomade massiline toomine koloniseeritud aladele oli oluline osa koloniseerimisprotsessist ja sellega läbipõimunud globaalsest kapitalismist ning selle kaudu hävitati kohalike põlisrahvaste ja loomade elupaiku.[7] 19. sajandi koloniseerijad kehtestasid enda ülemvõimu muu hulgas toitumispraktikate hierarhilisse suhtesse paigutamise kaudu, pidades endi liha- ja piimakeskset dieeti ülimuslikuks ning mitmete koloniseeritud ja rassistatud inimgruppide lihavaba toitumist (näiteks Indias) märgiks nende madalamast intelligentsist. Kui vaadata maailmas ringi, jätkub see rassistlik diskursus ka tänapäeval.[8] Nendest perspektiividest võib veganlus toimida dekoloniaalse praktikana.

Kriitiliste perspektiivide paneelis arutleti ka konfliktide üle, mis tekivad sissetoodud ja kohalike liikide vahel ning inimeste rolli nende keeruliste olukordade põhjustamisel ja lahendamisel. Näitena toodi 19. sajandil Uus-Meremaale toidu ja karusnaha saamise eesmärgil koloniseerijate sissetoodud opossumid, kelle nüüdseks laialdane levik ohustab Uus-Meremaa ökosüsteeme, mistõttu neid klassifitseeritakse kahjuritena. Neid surmatakse massiliselt ja vägivald nende vastu on normaliseeritud, olles seejuures ka osa laste õppimisest ja haridusest. Selles kontekstis on opossumite kaitseks sõna võtmine ja aktivism pea võimatu. See juhtum illustreerib inimliigi totaalset ülemvõimu looduse ja teiste loomade üle ning seda, kuidas koloniseerimise käigus toimunud loomade ekspluateerimine vormib endiste kolooniate ökosüsteeme ja ühiskondi ka tänapäeval.

19. sajandi koloniseerijad kehtestasid enda ülemvõimu muu hulgas toitumispraktikate hierarhilisse suhtesse paigutamise kaudu, pidades endi liha- ja piimakeskset dieeti ülimuslikuks.

Mõttemuutuse vahendid

Ühiskonna vormimiseks kasutatavatest vahenditest käsitleti lisaks poliitikute seas tehtavale üks ühele lobi- ehk isiklikule veenmistööle hoolimata sotsiaalmeedia ajastust pigem traditsioonilist massimeediat – filmi, kunsti, kirjandust.

Läbivalt tõstatus konverentsil arusaam, et ka haridussüsteem on oluline koht, mille kaudu ühiskondlikku muutust tekitada, kuna just selles institutsioonis toimub noorte inimeste sotsialiseerimine, sealhulgas sotsiaalsete normide omaksvõtt. Samas nenditi, et loomaõigusliku mõtte tutvustamine koolides on keeruline ülesanne, kuna see võib tuua kaasa indoktrinatsioonisüüdistusi. Muutusteks on tarvis tuua nähtavale ja vaidlustada haridussüsteemi lahutamatuks osaks olevat spetsiesismi. Hariduse ja eri haridusasutuste rolli inimeste ja loomade vaheliste suhete kujundamisel on mõtestanud kriitilise loomapedagoogika nime all tuntud uurimisvaldkond, mis püüdleb loomade vabastamise poole hariduse kaudu.[9] Näitena tõid rootsi aktivistid esile Rootsi koolides tehtud kriitilisest loomapedagoogikast lähtuvate koolituste projekti, kus julgustati õpilasi küsima kriitilisi küsimusi loomade igapäevaelulise ekspluateerimise kohta. Ka Eestis on kooliõpilased eraldi sihtrühm, kellele käiakse aeg-ajalt kriitilisi perspektiive tutvustamas, aga süsteemset osa loomaõigustel ega ka klassikalisel loomakaitsel meie hariduselus ei ole.

Esteetiliste strateegiate teemalises paneelis arutleti pinge üle fiktsiooni ja dokumentatsiooni vahel. Kumb toimib sõnumi edastamisel paremini? Claire Parkinson, Edge Hilli ülikooli professor, väitis oma ettekandes, et avaliku arvamuse muutmiseks sobivad rohkem nn pehmed, mitte koledustele toetuvad materjalid, ning tõi näiteks mängufilmi „Okja” (Bong Joon-ho, 2017). 

Loomaõigusliku mõtte tutvustamine koolides on keeruline ülesanne, kuna see võib tuua kaasa indoktrinatsioonisüüdistusi.

Loomasõbralikuma maailma poole liikumisel on olulised nii loomaõiguslik mõte ja tegutsemine kui ka avatud meel ja tähelepanelik silm teiste sotsiaal- ja keskkonnaõiguslike teemade suhtes. Paslik on siingi korrata mantrat, et Eesti väiksus ei pea tähendama väiklust ja enesessetõmbumist, kartmist, et iga muutus ohustab meie identiteeti ja püsimajäämist, vastupidi, see annab võimaluse teha koostööd ja arendada ühiskonda viisil, mis on sõbralik liikideüleselt.

Loomaõiguste konverentsi kohta saab informatsiooni konverentsi kodulehelt loomus.ee/konverents ja see on järelvaadatav Facebookis (facebook.com/loomadeeestkoste). Ettekanded laaditakse üles ka Loomuse YouTube’i lehele youtube.com/@Loomus/playlists.

[1] Intersectionality of Critical Animal Studies: A Historical Collection (toim. Nocella II, A. J.; George, A. E.), 2019.
[2] Taylor, N.; Signal, T. D. 2005. Empathy and attitudes to animals. – Anthrozoös, nr 18 (1), lk 18–27.
[3] Aavik, K. 2023. Contesting Anthropocentric Masculinities Through Veganism: Lived Experiences of Vegan Men.
[4] Hallhülge (Halichoerus grypus) kaitse tegevuskava 2015–2019. – Keskkonnaamet.
[5] Robinson, M. 2013. Veganism and Mi’kmaq legends. – The Canadian Journal of Native Studies, nr 33 (1), lk 189–196; Colonialism and animality: Anti-colonial perspectives in critical animal studies (toim. Montford, K. S.; Taylor, C.), 2020.
[6] Chu, S. 2019. Nonviolence through Veganism: An Antiracist Postcolonial Strategy for Healing, Agency and Respect. – Through a Vegan Studies Lens: Textual Ethics and Lived Activism (toim. Wright, L.), lk 180–201.
[7] Nibert, D. 2013. Animal oppression and human violence: Domesecration, capitalism, and global conflict.
[8] Stănescu, V. 2018. ‘White power milk’: Milk, dietary racism, and the ‘alt-right’. – Animal Studies Journal, nr 7 (2), lk 103–128.
[9] Vt nt Dinker, K. G.; Pedersen, H. 2016. Critical animal pedagogies: Re-learning our relations with animal others. – The palgrave international handbook of alternative education, lk 415–430.

Saara Mildeberg on kultuuriuurija ja loomaõiguste konverentsi projektijuht. Ta töötab nooremteadurina Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis.

Kadri Aavik on feminist, loomaõiguslane ja vegan. Ta töötab soouuringute dotsendina Tallinna Ülikoolis.

Maria Dimancea on vabakutseline illustraator ja animaator, keda huvitab inimkeha ja selle kujutamine. Ta elab koos oma koeraga Bukarestis.