Kuigi unesarnane seisund on omane kõigile loomaliikidele, on uneharjumused loomariigis ääretult kirjud: kes magab alati üks silm lahti, kes otsib igaks õhtuks uue voodi, kes toob unes pojad ilmale. Ometi aitab teiste liikide uni mõista paremini ka inimest.

Uni mõjutab peaaegu kogu meie organismi ajust kuni immuunsüsteemini välja. Kehv unekvaliteet ja unepuudus võivad suurendada haiguste, sealhulgas diabeedi, rasvumise ja depressiooni riski. Õpikutarkus ütleb, et korralikult väljapuhkamiseks peame magama päevas kaheksa tundi. Selline unetundide arv võib sobida küll inimliigile, kuid pole normiks teiste elusolendite puhul.

Une koha pealt on liikide vajadused ja magamisviisid väga erinevad. Väide, et mõni loom ei maga üldse ja on seetõttu eriline, on vale. Eriline on hoopis see, et meie mõistes suudetakse olla ärkvel ebaloomulikult kaua ning tulla toime minimaalse puhkeajaga.

Selle selgitamiseks, kas organism magab või mitte, jälgitakse kolme kriteeriumit. Esiteks peab organism olema rahulikus seisundis ehk mitteaktiivne. Teiseks on vähenenud reageerimine välistele teguritele. Kolmandaks peab organism avaldama unetundidest ilmajäämisel suuremat tungi magada ehk olema rohkem väsinud. Inimese puhul kehtivad need kriteeriumid peaaegu alati korraga, kuid ülejäänud loomariigis mitte.

Une evolutsiooni müsteerium

Mis siis, kui uni poleks tegelikult üldse vajalik, vaid pigem lisategevus, mida loomad harrastaksid, kui muu oluline, nagu söömine ja paljunemine, on tehtud? Evolutsioonilisest vaatepunktist kogevad kõik uuritud loomaliigid und või unesarnast seisundit, mis viitab sellele, et uni on kasulik ellujäämiseks. Erinevalt söömisest ja paljunemisest on une täpne funktsioon jäänud siiani saladuseks. Une ja ärkveloleku tsüklit kontrolliv mehhanism võib olla iidne, sest ajus ööpäevarütmiga seotud neuroneid uurides on leitud, et nii äädikakärbestel kui ka hiirtel töötab une ja ärkamise protsess ühtmoodi.

Evolutsioonilisest vaatepunktist kogevad kõik uuritud loomaliigid und või unesarnast seisundit, mis viitab sellele, et uni on kasulik ellujäämiseks.

Uni mängib olulist rolli ka loomade kaitsmisel parasiitidega nakatumise eest. Une kestuse evolutsiooniline pikenemine on tugevalt seotud ringluses olevate immuunrakkude arvuga. Pikema uneajaga loomad on võimelised rohkem oma immuunsüsteemi investeerima ja on parasiitide eest paremini kaitstud. Vähem ärkvel olles on reeglina väiksem võimalus endale midagi külge korjata. 

Magamine kui õpimehhanism

Tavapäratu ei ole olukord, kus kaks koolikaaslast räägivad omavahel, kes vähem magas. Tavaliselt ei öelda seda mitte kahetsuse, vaid uhkusenoodiga, nagu vähem magamine oleks omaette saavutus. Inimese jaoks on uni ülioluline, et tagatud oleks tõhus suhtlus ja õppimine.

Linnud on mudelrühm, mis aitab mõista inimese keele ja kõne evolutsiooni mehhanisme. Lindude häälitsemine on märkimisväärselt mitmekesine ja unehäired võivad kahjustada nende kognitiivseid võimeid. Täiskasvanud sebra-amadiinidel aktiveeruvad öösel samad neuronid kui päeva jooksul lauldes, mis viitab, et magades korratakse päeval õpitud laulu. 

Uni parandab kognitiivset jõudlust, et ajul oleks võimalik reguleerida õppimist ja mälu toetavaid sünaptilisi ühendusi väliste segajateta. Nii võib juhtuda, et hommikuni eksamiks kordamise asemel saavutatakse parem tulemus hoopis pärast lühemat kordamist magama minnes.

Inimune tõhususest

Šimpansid, meie lähimad sugulased loomariigis, magavad öösel keskmiselt 11,5 tundi. Ilmselt on selline unetundide hulk tavaline ka mõne inimese puhul, kuid meile pole see otseselt vajalik. Magades eristatakse silmade liigutusmustrite ja aju elektrilise aktiivsuse alusel kahte tüüpi und: NREM ja REM (ingl (non-)rapid eye movement). Kui NREM-une eri faase kogeme terve magamisperioodi jooksul, siis REM-uni on see, mille vältel näeme unenägusid. Primaatidel moodustab REM-uni 5% kogu unetsüklist, meil aga 25%. Meie uni on palju tõhusam, sest veedame vähem aega kerge une faasides ja rohkem sügavas unes. See tähendab, et meie uni on lühema aja jooksul kvaliteetsem, mis jätab rohkem aega õppimiseks ja uute oskuste omandamiseks.

Inimeste uni on teiste primaatidega võrreldes palju tõhusam, sest veedame vähem aega kerge une faasides ja rohkem sügavas unes.

Voodi suhtes on šimpansid aga meist palju valivamad. Magamisasemeks kasutatakse oksi ja lehti ning voodi asupaika valitakse väga hoolikalt. Sobivast magamisasemest hoolimata võidakse kasutada sama voodit vaid korra, nii et järgmiseks ööks tuleb leida uus koht. Mööblipoodide käive tõuseks jõudsalt, kui me vahetaks voodeid nagu šimpansid.

Sotsiaalsed suhted ja uni

Liigina vähendame järk-järgult oma magamistunde, et kulutada rohkem aega meile meelepärastele tegevustele, näiteks uute oskuste õppimisele või sotsiaalsete sidemete loomisele. Kui meile on seltskonnas suhtlemine oluline eelkõige ärkvel olles ja öö veedame üksi või partneriga, siis ülejäänud loomariigis on tähtis rohkemate kaaslaste olemasolu ka uneperioodil.

Paavianid on öise kiskluse suhtes väga haavatavad ja nende ellujäämine sõltub paljuski sotsiaalsete sidemete hoidmisest. Uues keskkonnas on kasulikum säilitada valvsus ja hoida teiste grupikaaslaste lähedale. Paavianirühmades on öösel ärkamise mustrid väga koordineeritud ning nende uni võib olla seetõttu lühike ja killustatud. Paavianid on valmis ohverdama oma une, et püsida uues keskkonnas ärkvel ja rühmakaaslaste lähedal hoolimata sellest, kui palju nad eelmisel ööl magada said. Tõenäoliselt oleme ka meie teinud paavianide sugulastena evolutsiooni vältel kompromisse une ja muude kiireloomuliste nõudmiste vahel.

Turvalisus on grupis magades suur eelis. Ka esimesed inimesed, kes lukustatavatest elumajadest veel midagi ei teadnud, magasid lõkke ääres vahetustega. Nii oli võimalik ohtu kartmata ennast korralikult välja puhata. Rivis magavad pardid kasutavad sama strateegiat. Rivi otstes magavatel partidel on väljapoole jääv ajupool ärkvel ja silm avatud, olles valmis reageerima ohule, samas kui keskel olevad pardid saavad rahulikult magada. Selline „pool pead korraga” magamine on lindudele kasulik ka pikkadel rännuteedel, sest üks osa ajust peab olema võimeline kogu aeg navigeerima. Delfiinid hoiavad samuti magades osa ajust aktiivsena, et alateadlikult veepinnal hingamispause teha, ning krokodillid magavad üks silm lahti, et reageerida kiiresti ohule või võimalikule toidupalale.

Rivi otstes magavatel partidel on väljapoole jääv ajupool ärkvel ja silm avatud, olles valmis reageerima ohule, samas kui keskel olevad pardid saavad rahulikult magada.

Kas magada või ärgata?

Loomad võivad jääda magama ka pikemaks perioodiks, et säästa energiat suurte temperatuurimuutuste ajal või kui toiduvarusid napib. Talveunele mõeldes meenub inimestele esimesena alati karu. Karude talveuni pole aga üldse tüüpiline, sest nende kehatemperatuur jääb une ajal peaaegu samaks, kuigi nende ainevahetus on aeglustunud. See on oluline, kuna talveune ajal sünnitab karu pojad, kes peavad hakkama saama, kui ema magab.

Väike näriline kunel veedab talve tavaliselt magades. Tema kehatemperatuur langeb ja ainevahetus aeglustub. See aitab tal energiat säästa ja elada kogutud rasvavarude pealt kuni kevadeni. Võib aga juhtuda, et ka ärgates pole keskkonnatingimused paljunemiseks või toidu otsimiseks sobivad ning kasulikum on hoopis uuesti magama minna. Sellist luksust saavad endale lubada ainult kõige rammusamad isendid, kes võivad pikendada oma uinakut nõnda üheteistkümne kuuni.

Paljude loomade pikk päevane magamisperiood on seotud toitumisega. Ameerikas elav väike pruun nahkhiir Myotis lucifugus võib magada päevas kuni 20 tundi. See aitab säilitada tal võimalikult palju energiat öiseks toitumislennuks. Koaalad magavad päevas 18–22 tundi, kogu ärkveloleku aeg kulub neil seejuures söömisele. Nende toiduks olev eukalüptipuu on raskesti seeditav ja annab seetõttu väga vähe energiat, mistõttu on kasulikum magada.

Kuid kohtab ka vastupidist – nimelt loomade puhul, kes on evolutsiooniliselt olnud saakloomade rollis. Hobused, kaelkirjakud, antiloobid, elevandid jt magavad vaid paar tundi päevas väga lühikeste juppidena, olles kogu aeg valvel ümbritsevate ohtude suhtes. Loomaaias elavate isendite uneperioodid on aga pikemad ja sügavamad ning nad julgevad magada ka lamades, kuna puudub oht kiskja rünnakuks.

Christel Rose Bachmann on poole oma ajast Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist ja teise poole veedab Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetoolis nahkhiiri uurides. Vabal ajal vaatab linde ja vahel paneb neile ka sõrmuseid sõrme. 

Mika Filleul on Pariisis elav 3D-kunstnik.